Eelmise aasta detsembris kajastas Eesti päevameedia teadusuudist, mis rääkis erilise ülilühikese valgusvälke mõõtmisest ja omadustest. Tegu on akadeemik Peeter Saari (s 1945, Tallinn) poolt 1995. aastal käivitatud uurimistöö edasiarendusega, mis päädis toona füüsikute ühes prestii?semas ajakirjas Physical Review Letters avaldatud artikliga (1997), mida tänaseks on väga paljud teised teadlased oma töödes tsiteerinud. Kuivõrd tosin aastat tagasi oli puhtalt Eestis tehtud uurimuse avaldamine Physical Review Letters’is erakordne sündmus, siis leidis see toona kajastamist koguni Päevalehe ja Postimehe esikülgedel. Nüüdse meediakajastuse ajendiks oli aga eesti füüsikute nimede esmakordne äratrükkimine kuukirja Optics and Photonics News detsembrinumbris – 2009|. aasta 28 tähtsaima uurimistulemuse ülevaates.
Akadeemiline Mercedes
Akadeemik Saari on tõeliselt võimekas – 31-aastaselt asus ta juhtima kristallide spektroskoopia laborit, 36-aastaselt sai Füüsika Instituudi direktoriks, küll vastutahtsi, kuid siiski, ja 41-aastaselt valiti akadeemikuks.
Peeter Saari ei roni liiga tihti ambrasuurile ehk ei pea vajalikuks igal pool figureerida, kuid ta ei pea liigseks avaldada arvamust ka kitsast teaduspublitsistikast väljaspool. Peeter Saarilt Eesti ajakirjanduses ilmunud pealt poolsada kirjutist katavad teemasid alates aimeteaduslikest kuni eesti keele ja meele humoorika analüüsini. Tema arvamusavaldused näiteks kvantarvutitest, säästupirnidest, libateadustest, aga ka teaduse hindamisest või teaduskorralduse aluspõhimõtetest on avardanud paljude lugejate silmaringi.
Akadeemiku teravmeelsus ja -keelsus avaldub peale hea huumorisoone ka selles, et tal on julgust välja öelda ebakonventsionaalseid arvamusi. Näiteks on Tartu Ülikooli veebis videosalvestus (http://www.ut.ee/674783) tema avalikust loengust, mis pooltõsiselt käsitleb akadeemilisi inimesi tabavat erilist ebaeetilisuse sündroomi.
Akadeemiline KesKus on olnud tunnistajaks, kuidas ühel Teaduste Akadeemia suurkogul, mis toimub paar korda aastas, läks akadeemik Saari vaba mikrofoni ajal pulti ja ütles: “Teen ettepaneku osta Teaduste Akadeemia presidendile Mercedes, et ta saaks meie teadusinstitutsiooni väärikalt esindada meie riigi VIP-ide reas.” Päris tore oli vaadata, kuidas mõned akadeemikud tundsid ennast nagu herilaselt nõelata saanud ja tormasid järgnevalt sõna võtma, et see on liigne alpus jne. Peeter Saari mõtete lähtekoht oli aga selline, et ühiskonda peab “lööma” tema enda relvaga. Miks loksub TA president nõupidamisele presidendi või ministritega või avalikule tähtüritusele bussi või mõne säästliku “panniga”, samal ajal kui teised vuravad ette üks uhkemas “tõllas” kui teine. Pole midagi imestada, miks meil teadlaste sõna kaalukust alahinnatakse …
Tee füüsikani
Peeter sündis heade geenidega perekonda. Peetri isa Maanu Saari, enne 1935. aasta nimede eestistamist Magnus Speek, oli Narva omaaegse kultuuri- ja poliitikategelase Jaan Speegi noorim poeg. Speekide suguvõsa kuulus haritlastena keskklassi ja oli ühiskondlikult aktiivne. Peetri isa oli mitmekülgsete huvidega: toimetas tehnikanurka ajakirjas Meie Noorus ja töötas matemaatika, füüsika, muusika ja võimlemise õpetajana ning juhatajana mitmes Narva ja peale sõda ka Tallinna koolis. Ema Leida poolt kuulub Peeter Rummode suguvõssa, Paul-Erik Rummo on Peetri onupoeg. Just lapsepõlve elamused, eriti isa antud impulsid olid need, mis suunasid Peetri hiljem loodusteaduslikele radadele.
Peeter: “Minu kujunemises on olnud määrav vanematekodu oma leebelt elutarga, huumorilembese ja autoritaarsusvaba suhtlusega. Tänu vanemate eeskujule ja diskreetsele suunamisele tegelesin lapsepõlves mitmete huvialadega. Eriline huvi tehnika ja täppisteaduste vastu kujunes välja isa toetusel, kes muretses mulle nii vajalikku raudvara kui ka sellealast kirjandust, samuti elektrotehnika, keemia, mudellennu jmt konstruktorikomplekte katseteks ning materjale ja tööriistu tehnikavidinate meisterdamiseks.”
Viimases klassis sattus Peetrile kätte Einsteini raamat “Füüsika evolutsioonist”, mis avaldas sügavat muljet, samuti ärgitas teda toonane füüsikaõpetaja Ants Lang, hilisem pikaaegne kirjastuse Valgus peatoimetaja.”
Peeter: “Minu esimese kursuse jõulude eel juhtus selline lugu, et libeduse tõttu sattusid mu vanemad liiklusavariisse ja said surma. Mingil hetkel jäin ma siia ilma ihuüksi.”
Parim rohi laiskusega võitlemiseks
Kuna tol ajal ülikoolis sõjalist õpet polnud ja senine Vene kroonust päästnud asjaolu – pensionäridest vanemate ainus laps – oli ära langenud, sattus noormees sõjakomissariaadi huviorbiiti. Kõigest sellest sugenenud stressi tõttu – ja ehkki Peeter oli esimese kursuse lõpetanud eeskujulikult – võttis ta teise kursuse õpinguid lõdvemalt ehk nagu ta ise väljendub, “lurutses” niisama. Kolmandal aastal aga otsustas ta ennast uuesti kokku võtta: “Ma leidsin, et kõige parem rohi laiskusega võitlemiseks on seada endale eesmärk kõik ained ülikoolis viitele teha. See eesmärk oli nagu pidevalt eesli nina ees hoitav heinatuust, et ta end tarmukalt edasi veaks. Muidugi oli mulle kui vanemateta noorukile ka eluliselt oluline saada viitega kaasas käivat kõrgendatud stippi.”
Eesmärgikindla tegevuse tulemusena lõpetas Peeter Tartu Ülikooli 1968. aastal cum laude. Juba kolmandal kursusel oli andekat ja usinat noormeest tähele pannud Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudi loomise organiseerija, akadeemik Karl Rebane, kes kaasas tänase akadeemiku oma uurimisgruppi. Aga Rebase antud ülesanne – katseliselt kindlaks teha seni vaid teoorias ennustatud ülinõrk luminestsentskiirgus kristallides – osutus sedavõrd raskeks, et tulemused olid visalt negatiivsed. Alles viimasel kursusel, kui diplomand oli toetudes lapsepõlvest pärinevale elektroonikahuvile ja -tundmisele ehitanud uutel põhimõtetel eriti tundliku mõõteseadme ja end ka eksperimentaatorina perfektsionistiks arendanud, sai ta katsetulemustega “otsa lahti”.
14 aasta pärast vormistati NSVL riiklikus avastuste registris numbri 243 all Vladimir Hi?njakovi, Karl Rebase ja Peeter Saari autorluses kuuma luminestsentsi nähtuse avastamine prioriteediga 16. veebruarist 1968 – kuupäevast, mil esitati avaldamiseks artikli käsikiri 5. kursuse tudengi katsetulemustega.
Direktoriks panek
Teatavasti on Füüsika Instituudi ja üldse Tartu füüsikud olnud tuntud just nimelt oma luminestsentsiuurimise koolkonna poolest, millele pani aluse Feodor Klement, kes oli TÜ rektor 1950-1960-ndail. 1972 kaitses Peeter Saari füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi Tartu Ülikooli juures teemal “Kuum luminestsents ja relaktsiooniprotsessid lisanditsentrites”.
1968-1976 töötas akadeemik Saari Füüsika Instituudis noorem- ja vanemteadurina, kuni asus aastal 1976 juhtima kristallide spektroskoopia laborit. Peeter: “Seni oli laborit juhatanud TA presidendi abikaasa, füüsika-matemaatikadoktor Ljubov Rebane. Kuna ta aga armastas ise laboris katseid teha ja ilmselt tüdines labori töö korraldamisest, otsustati edutada mind.”
1980 kaitses tulevane akadeemik füüsika-matemaatikadoktori kraadi Eesti TA Füüsika Instituudi juures samal kuuma luminestsentsi teemal.
Peeter: “Tegelikult kirjutasin ma oma doktoritöö valmis ühe hooga, kahe nädalaga ja kaitsmine läks libedalt ilma igasuguste ekstsessideta. Ainult n-ö eelkaitsmisel Kiievis pandi imeks mu õhukest köidet, sest tollal valitses arusaam, et doktoritöö on elukestev pingutus ja vähemalt paarsada lehte paks ning artiklite põhjal kaitsmine levis palju hiljem.”
Aasta pärast doktorikraadi kaitsmist pani Karl Rebane noore doktori Füüsika Instituudi direktoriks ja vahepeal saadud Humboldti stipendium aastaseks uurimistööks Lääne-Saksamaal tuli Saaril loovutada oma õpilasele Jaak Aaviksoole (asjaolude kirjeldamiseks on sõna “pani” just see õige tegusõna).
Oma suhetest Rebasega räägib akadeemik Saari nii: “Ta valis mind välja kolmandal kursusel 1966 ja tülli läksime me 21 aastat hiljem, sest mulle hakkas lõplikult vastu tema süvenevalt bütsantslik juhtimisstiil ja Moskvale orienteeruv visioon instituudi tulevikust. Niisiis 1987 – kolm aastat enne direktoriks valimise aja lõppu – saatsin ma toonasele TA astronoomia ja füüsika osakonna juhatajale Endel Lippmaale, kellele Instituut otseselt allus, oma tagasiastumispalve. Uueks direktoriks esitas Rebane omad kandidaadid, kuid ma saavutasin terava vastasseisu õhkkonnas selle, et direktoriks valiti minu meeskonna asedirektor Arvi Freiberg, kes valiti nüüd, novembris 2009|, ka akadeemikuks. Tagantjärele vaadates ma ei tunne, et ma Rebasele midagi võlgu oleks … Faktiks jääb, et Karl Rebane mõjutas väga tugevalt minu käekäiku tudengipõlvest kuni keskeani ja ma olen talle isegi tänulik ? vähemasti korraliku elukooli eest.”
Soovitus teadlastele: olla juhtimisotsuste juures
1986 valiti Peeter Teaduste Akadeemia liikmeks. Akadeemias kuulub ta astronoomia ja füüsika osakonda, mida ta alates 2004|. aastast kuni eelmise aasta lõpuni ka juhatas.
Kõigi oma administratiivsete ametikohtade kokkuvõtteks ütleb Peeter: “Teaduses on ainukesena tervislikuks juhtimisprintsiibiks roteerumine – administratiivselt kohalt tagasi teadustöö manu enne, kui juhtimine meeldima hakkab ja teadlasena maha käid. Ühtlasi soovitan ma soojalt igal teadlasel olla kas või mingi periood elus reaalsete juhtimis- ja rahajagamisotsuste tegemise sees, kas instituutide ja/või teaduskondade nõukogudes/valitsustes, kandes vastutust otsuste eest. Nii saab kogemuse, mis aitab üle ennastalandavast harjumusest alati kiruda “ülemusi”, kes a priori on rumalad, otsustavad ja jagavad raha valesti (st mitte mulle!).
Ühiskond peab üle saama nõidade-selgeltnägijate kultusest
Kultuuri tarbib akadeemik regulaarselt vähemalt kord kvartalis, külastades mõnda kontserti või etendust, peamiselt abikaasa initsiatiivil. Ilukirjanduslikke teoseid ei satu ta lugema kuigi tihti – vähemalt aasta tagusesse aega jääb Kivirähu “Mees, kes teadis ussisõnu”, suvest meenub Ruitlase “Naine”. Värskeimalt loetud mitte-erialane raamat on Briti meediku ja publitsisti Ben Goldacre’i “Pahateadus”. Akadeemiku lemmiktoiduks on abikaasa tehtud kotletid või sõrnikud ja akusid laadivaks tegevuseks aiatöö suvilas või millegi parandamine oma kätega, sh hoolitsemine oma auto ja arvuti eest.
Eesti ühiskonna puhul häirivad teda mõned asjad: “Kuna meid on nii vähe, siis peame igal alal topelt pingutama. Kui me ei taha jääda tähtsusetuks ja vaesevõitu Ida-Euroopa maaks, siis meie oma riigiga lihtsalt peame teadmistepõhiseks muutuma ja selle eduka teostumise eelduseks peaks ühiskond esiteks üle saama igal tasandil levivast nõidade-selgeltnägijate, alternatiivmeditsiini ja libateaduse kultusest. Postmodernitsev trend suhtuda teadusesse – mis ometi on kogu tänapäevase tehnoloogia ja selle poolt tagatud elumugavuse alus – kui mingisse uskumusse, mis on moest minemas, on levinud isegi meie haritlaskonnas. Teiseks ja sellest tulenevalt – pendel tuleb tagasi tuua äärmusest ning muuta meie haridussüsteem märksa loodusteaduste kesksemaks. Praegu aga võtab võimust selline loll, väikekodanlik, degenereeruv ameerika provintsilinna paksu koduperenaise mentaliteet või siis tibikultuur. Mul ei ole midagi glamuuri vastu, aga kui see ära võtta, mis siis mõnest inimesest järele jääb?”
Eesti keel, loodusteaduslikust aspektist
Peeter: “Teiseks teemaks on eesti keele tulevik, eriti just hariduse globaliseerumise tingimustes, mis paneb mind südant valutama. Ka siin peame me topelt pingutama, sh ka teadusest kirjutama ja rääkima vähemalt kahes keeles. Ma leian, et eesti keel ja eesti rahvas on säilimist väärt mitte ainult eestlaste endi emotsionaalsest vaatepunktist, vaid ka ratsionaalsest, loodusteaduslikust aspektist. Maailmas peetakse igat liiki väärtuseks ja ohustatud liikide puhul rakendatakse kaitsemeetmeid. Selles mõttes on eesti keelele ja kultuurile olemas mõte ja koht ka inimkonna üldises plaanis.”
Kui kellelgi midagi tõeliselt õnnestub, siis valmistab see Peetrile suurt rõõmu: “Alati loen ja mõnikord ka levitan edasi positiivseid uudiseid või reitinguid Eesti kohta. Igatahes on Eesti hea käekäik mulle prioriteetne mu oma teaduse ees. Ehkki mu artiklid ja esinemised rahvusvahelistel konverentsidel on mingil määral olnud ka Eesti (ja Tartu) tutvustused, pean olulisemaks panuseks “eesti asja”, neid tuhatkonda noort elluastunut, kes minu loengutest ülikoolis midagi kaasa on saanud.”
* * *
NIMI
Peeter Saari
TEADUSALA
Füüsika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Optilise spektroskoopia alal – kuum luminestsents ja võnkerelaksatsioon tahkistes; ülikiire optika alal – ülilühikeste valgusimpulsside ajalis-spektraalne diagnostika, neljamõõtmeline (aeg-ruumne) holograafia ja valgusvälja aeg-ruumne konjugeerimine; laineoptika alal – ülevalguskiirusega nn lokaliseeritud lained ja nende rakendused femtosekund-optikas
VALITUD AKADEEMIASSE
24. juuni 1986
AKADEEMIA OSAKOND
Astronoomia ja füüsika osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
2. juuni 1945, Tallinn
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli laineoptika professor (alates 1997)
TÜ Füüsika Instituudi laborijuhataja (alates 1976)
HARIDUS
1963 Tallinna 21. Keskkool
1968 Tartu Ülikool (cum laude)
TEADUSKRAAD
1972 füüsika-matemaatikakandidaat, Tartu Ülikooli juures
1980 füüsika-matemaatikadoktor, Eesti TA Füüsika Instituudi juures
TEENISTUSKÄIK
1968-1976 TA Füüsika Instituudi nooremteadur ja vanemteadur
1976-? samas kristallide spektroskoopia labori juhataja
1981-1988 TA Füüsika Instituudi direktor
1994-1997 Tartu Ülikooli erakorraline professor-kohakaaslane
1997-2007| samas laineoptika õppetooli korraline professor
2007|-? Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi laborijuhataja, laineoptika professor
TUNNUSTUSED
1995 Eesti Teaduste Akadeemia medal
1999 Eesti Teadlaste Liidu teenetemärk
2000 Eesti Vabariigi teaduspreemia
2002 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
1990-1993 Eesti Teadusfondi Nõukogu esimees
1990-1997 ETF täppisteaduste ekspertkomisjoni esimees
1990-1995 Eesti Teadusnõukogu liige
2004|-? Eesti TA Astronoomia ja Füüsika osakonna juhataja
Eesti Teadlaste Liidu Volikogu liige
Eesti Füüsika Seltsi liige
ICO (International Comission for Optics) Eesti lokaalkomitee president
EV teaduspreemiate komisjoni liige
MUJAL:
1999-2002 Euroopa Teadusfondi Füüsikaliste ja Inseneriteaduste sektsiooni Nõukogu liige
2002 Euroopa Teaduste Akadeemia liige
Optical Society America (OSA) liige
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
Laser Physicsi toimetuskolleegiumi liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
120
ÕPIKUD:
Saari, P. Aineveeb ja interaktiivne õpik kursusele “Signaalitöötluse alused I” – http://www.physic.ut.ee/instituudid/efti/loengumaterjalid/psveebivara/
Saari, P. Aineveeb ja interaktiivne õppematerjal kursusele “Elekter ja magnetism” – Samas
Saari, P. Aineveeb ja interaktiivne õppematerjal kursusele “Kvantarvuti ja kvantkrüptograafia alused” – Samas
Saari, P. Aineveeb ja interaktiivne õppematerjal kursusele “Signaalitöötluse alused II” – Samas
Loodud aastail 1996-2002. Täiendatakse igal aastal.