Akadeemik Raivo Uibo (s. 1948 Tartus) on üks viiest kuulsast Tartu 5. Keskkooli (nüüdse Tamme Gümnaasiumi) keemiaklassi vilistlasest (lõpetanud 1967), kellest hiljem on saanud Eesti Teaduste Akadeemia liikmed – lisaks tänasele kangelasele akadeemikud Mart Ustav, Mati Karelson, Jaak Järv ja Mart Saarma. Raivo valiti Akadeemia liikmeks 2003| ja oma teadusalast – arstiteadus – tulenevalt kuulub ta bioloogia, geoloogia ja keemia osakonda.
Kunsti asemel arstiteadus
Raivo: “Olen sündinud küll Tartus, aga nii minu ema kui ka isa on tegelikult mõlemad pärit Savernast. Minu isatalu asus ema sünnikohast paari kilomeetri kaugusel ja nagu toonasele ajale kombeks, leiti lähinaabrusest endale ka elukaaslane. Minu isa õpihuvi tõi ta ringiga Otepää progümnaasiumist Tartusse, kus ta lõpetas Tartu Poeglaste Gümnaasiumi ja valis õpingute jätkamiseks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Kuna oli sõjaaeg, siis hakkas isa juba Tartu Ülikooli neljandal kursusel õpetama teisi üliõpilasi, tõustes hiljem hügieenikateedri dotsendiks ja juhatajaks. Ema õppis meditsiinikoolis.”
Raivo räägib, et kuna arstiteaduskonnas korraldati erinevaid ekspeditsioone, käis ta tihti isaga seal kaasas. “Seega on huvi arstiteaduse vastu kandunud üle sealt.”
Raivo mäletab ja tunnustab tagantjärele oma vanemate ülimat tolerantsust: “Ei meenu, et oleks öeldud, ära tee seda või ära mine sinna.”
Samasugune tolerantsus meenub Raivole ka keskkooliõpetajate suhtumisest. “Eks õpetajad vahel vaatasid ka läbi sõrmede, kui me natuke ulakust tegime, aga üldiselt valitses igas mõttes soosiv keskkond.” Raivo pikaaegne pinginaaber oli muide tänane Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Haller.
Edasiste eluplaanide üle mõtiskledes peatus Raivo hetkeks ka kunstil. “Kaheksandas klassis ma korraks mõtlesin, et minust võiks kunstnik saada. Mul on isegi mõned tolleaegsed joonistused alles. Kuid enda vastu ausaks jäädes leidsin, et ma nii andekas siiski ei ole. Sellest tulenevalt sai mindud keskkooli keemiaklassi ja pärast seda jäi sõelale kaks alternatiivi – kas bioloogia või arstiteadus. Peatselt jõudis minuni aga arusaam, et bioloogiat õppima minnes terendab ees õpetaja karjäär ja seda ma väga ei tahtnud. Ning kuna isa oli arstiteaduskonnas ees, saigi langetatud valik.”
“Eks veidi kripeldab, et praktiseeriv arst pole olnud”
Ülikoolist meenutab Raivo oma mentoreid prof Kaljo Viljakut ja prof Vello Saluperet, tänu kellele ta jõudis konkreetselt teadusesse, aga äramärkimist leiavad ka prof Kuno Kõrge ja prof Valve Saarma (akadeemik Mart Saarma ema).
Kui Raivo 1973 lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna raviarsti eriala (toona oli tavapraktika, et enne spetsialiseerumist saavad kõik raviarsti kutse), valdas teda tunne, et ta ei tahaks Tartust ära minna. Aga arsti vakantsi toona vaba ei olnud. Talle tehti ülikooli poolt ettepanek jätkata kandidaaditöö kirjutamist, seda küll mitte aspirantuuris, aga ikkagi teadustöö liinis ja seda Raivo prof Salupere juhendamisel tegema hakkaski. Raivo: “Eks mul tegelikult natuke kripeldab küll sees, et ma n-ö praktiseeriva arstina tegutsenud ei olegi, suhteliselt varakult sai mindud teaduse suuna peale, rohkem olen olnud laboris kui palatis.”
1978 kaitses Raivo meditsiinikandidaadi kraadi Tartu Ülikooli juures, teemal, mis rääkis gastriidist (mao limaskesta põletik). Raivo: “Toona, kui mina alustasin oma uurimistööd, arvati, et see on seotud lihtsalt vananemisega. Tänapäeval me teame, et see on seotud sellise bakteriaalse infektsiooniga, mida põhjustab Helicobacter pylori. Salupere tegi ettepaneku, et miks mitte uurida neid gastriidi tekkemehhanisme, mis on vahendatud nii rakuliste immuunmehhanismide kui ka antikehade poolt. Mina keskendusin eeskätt rakulise poole uurimisele, mida oli seni vähe tehtud. Mul õnnestus oma kandidaaditöös näidata, et mao funktsionaalselt erinevate osade vastu tekivad ka erineva tähendusega immuunreaktsioonid. Gastriidi esinemise ja arenemise uurimised on olulised seetõttu, et kaugele arenenud vormid tekitavad maovähki.”
Soomest Austraaliani: puhas teadus
Raivo: “Mingil hetkel tegid meie põhjanaabrid soomlased toonasele Nõukogude Liidu tervishoiuministeeriumile ettepaneku, et Soome võiks teha N. Liiduga koostööd gastroenteroloogia teadustöö vallas ja vastutav täitja võiks N. Liidu poolt olla Tartu Ülikool. Aasta oli siis umbes 1972.”
See ettepanek läks läbi ja selle tulemusena tekkis Raivol võimalus liikuda ennast täiendama soomlaste juurde. Raivo: “Juba 1975 tekkis kontakt soomlaste juhtiva immunopatoloogi ja gastriidiuurija prof Kai Krohniga ja 1978. aasta sügisel anti mulle 10-kuune teadusstipendium Soomes täiendõppeks. Seal minu teadusuuringute profiil natuke muutus, sest prof Krohn oli vahepeal keskendunud maksa autoimmuunreaktsioonide uurimisele, mis oli sel ajal väga “kuum” teema. Ka mina hakkasin seda tegema.”
1989 hakkas Raivo tõsiselt plaanima (nii Eestis kui ka Soomes tehtud uurimistööde baasil) doktoritöö kaitsmist. Selleks ajaks oli tal ilmunud juba ka rida vajalikke teaduslikke artikleid. Kuigi valitses veel nõukogude süsteem ja sellest tulenevad kitsendused, tehti Raivole prof Krohni poolt bravuurikas ettepanek tulla ja kaitsta doktoridissertatsiooni hoopis tema juures Tampere Ülikoolis. Tartu Ülikool toetas algatust ja mais 1990 kaitses Raivo Uibo meditsiini- ja kirurgiadoktori kraadi Tampere Ülikooli arstiteaduskonnas.
Oluliseks oma karjääris peab Raivo ka neljakuulist praktiseerimist aastal 1988 Austraalias Monashi Ülikoolis. Raivo: “Andsin paberid sisse, sest Austraalia oli päris mitmes mõttes minu jaoks isegi hoopis parem variant. Seal nimelt tegi tol ajal veel aktiivselt teadust üks minu unustamatumaid vaimseid mentoreid Ian Mackay. Ausalt öelda tema laborisse sattumisest ei julgenud ma varem unistadagi.”
Oma sõnade kinnituseks lajatab Raivo üle õla riiulist enda ette lauale mahuka autoimmuunsuse monograafia, mille üks kahest toimetajast on Mackay ja ütleb, et see teos on üle maailma valdkonna üks autoriteetsemaid alusteoseid.
Aastast 1992 töötab Raivo Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi immunoloogia korralise professorina.
Eesti meditsiinikorraldusest
Tänane peamine uurimistegevus on Raivol – koostöös soomlastega – keskendunud esimest tüüpi diabeedi autoimmuunreaktsioonide uurimisele. Raivo: “Võrdleme välisfaktoreid, geneetilisi taustu ja immunoloogilisi mehhanisme, et kuidas üks või teine kaitseb või soodustab diabeedi teket ja siin on küll väga oluline osa organismi mikroflooral ja väliskeskkonnast organismi sattuvatel mikroobidel.
Ei saa jätta juhust kasutamata ja arstiteadlase käest küsimata, mida ta praegusest ja tihti paljukirutud Eesti meditsiinikorraldusest arvab.
Raivo: “Kõrvaltvaatajana ehk tarbijana hinnangut andes arvan, et meie meditsiinikorraldus on väga hea. Eks enda tervisega seonduv on kõigile alati esmatähtis ja seega on emotsionaalsed hinnangud kerged tekkima. Negatiivsed hoiakud süsteemi suhtes ei ole tavapäratud, meenub, et aastate eest tegi keegi Suurbritannia kvaliteetmeedia baasil uuringu, et kui palju seal teatud ajaperioodil on ilmunud positiivseid ja kui palju negatiivseid käsitlusi, suhe oli kuskil 70 : 30 negatiivsete kasuks, seega meditsiinisüsteemi siunamine on üsna tavapärane igas riigis, aga ise hindan olukorda Eestis väga heaks.”
Orienteerumine ja galeriid
Füüsilise pingutuse vallas on Raivole alati meeldinud matkamine ja ka orienteerumine, ehkki mingiks spordimeheks ta ennast ei pea. “Koos perega, kus 8-aastased kaksikutest tütred on suunamäärajad, on tore mis tahes ettevõtmisi korda saata.”
Kultuuri tarbimise osas on Raivo aktiivne kujutava kunsti nautija. Raivo: “Kontsertide, etenduste ja teisalt muuseumide-galeriide külastamisel on see erisus, et esimestesse peab kellapealt minema, aga kui mul on veel mõni asi lõpetamata, siis on päris tüütu püsti tõusta ja seitsmeks teatrisse minna, võib-olla on see ka eneseõigustus. Muuseumisse mine, kuna tahad, lähed siis, kui on lahti. Muusikat aga kuulan meelsasti ka plaatidelt, kuigi hea kontserdi vastu on neil raske konkureerida.”
Kirjandusest kaldub viimase aja huvi mälestustesse ja memuaaridesse, akadeemik toob välja, et viimati meeldis Henri Troyat’ T?ehhovi elulugu lugeda ja hiljuti luges Tõnu Õnnepalut üle. Raivo väidab, et võrreldes tänasega oli ta nooruspõlves väga usin ilukirjanduse lugeja.
Üks suuremaid hobisid kujutava kunsti kõrval on Raivol kokakunst: “Alustuseks tuleb öelda, et ma olen kõigesööja. Üks periood olin ma rohkem keskendunud kanaroogadele, aga nüüd jälle kalaroogadele. Kala puhul on kõige kriitilisem tooraine – sul peab olema värske hea kala. Tihti ei ole sihukest saada. Aga mulle meeldib ka hästi tehtud heast toorainest biifsteek. Kõik algab toorainest.”
Nagu söögi puhul, leiab Raivo ka alkoholi puhul enda tarbimisharjumused mitmekesised olevat: “Kõik oleneb seltskonnast, aga teisest klaasist ma ära ei ütle … Samas ei meenu ka sellist situatsiooni, kus teised oleks pidanud mulle kunagi hakkama varasemaid sündmusi meenutama. Praeguses eas paar-kolm pokaali veini piduõhtul on täitsa paras.”
Avalikkuse ja seaduste eiramine
Raivole teeb rõõmu noorte aktiivsus ja teotahe. Nende arvamusega ei pruugi küll alati nõustuda, kuid olulisemaks peab akadeemik seda, et see arvamus on. Nad mõistavad, et võib-olla varem ei aetud päris õiget asja.
Varjupoole pealt taunib Raivo ebakompetentsust, kui seda avalikult eksponeeritakse. Raivo: “Ilma tegelikke taustu teadmata, mingite pinnapealsete teadmistega tulla avalikkuse ette arvamust avaldama ja teiste oma kujundama on halb. Kui lastetuba puudub, ei maksaks seda afi?eerida. Meil on häirivalt avalikkuses valdavad mõningad ilmingud, mis näiteks Soomes ei tuleks kõne allagi. Seal on inimesed märksa seaduskuulekamad. Meil eiratakse tihti nii avalikkust kui ka seadusi. Võtame kas või looduskaitse või mõningad omandireformi aspektid, mille ebakõladega ma olen kokku puutunud.”
***
Mida immuunsüsteem endast kujutab?
NÄITEKS LAPSE IMMUUNSÜSTEEM ON PAINDLIK: Akadeemik Raivo Uibo selgitab, et jutukesed mõne keefiri, jogurti või muu toote korvamatust kasulikkusest immuunsüsteemile on jamps.
Kui immunoloogist professori käest küsida, mis see immunoloogia siis ikkagi lõppkokkuvõttes on ja millega ta esmakursuslasi valdkonna tähtsuses ära võlub, vastab Raivo: “Ega ma tegelikult võlugi, rohkem hirmutan. Tegu on selles mõttes keerulise valdkonnaga, et immunoloogia ei ole rahvusvahelise teadlaskonna seas temast arusaamiselt väga ühtne. Seisukohad muutuvad jätkuvalt, meie teadmised immuunsüsteemi toimimisest süvenevad. Teiseks on rahva seas levivad müüdid erinevad – et sööme aga mingit tabletti või joome mingit keefiri ja sellega on kõik meie immuunsüsteemis korras. Immuunsüsteemi üks olulisi tahke on tõesti organismi kaitse, kuid teisalt on immuunsüsteemil oluline osa ka siseregulatsioonis.
Näiteks naistel seoses menstruatsiooniga immuunsüsteemi parameetrid muutuvad üsna oluliselt. Ka vanadusega meie immuunsüsteem muutub päris kõvasti. Lapsel jällegi on juba sünnist alates immuunsüsteem väga paindlik, sest maa peal ringi tatsates ja erinevaid baktereid endasse ammutades peab lapse organism kohanduma, mitte pidevalt ohtu sattuma. Nii võib pidev hirm “bakterite” ees organismile hoopis kahju teha.
Need protsessid on aga kõik omavahel väga peenes seoses, mitte nii, et joome mingit taimeleotist ja olemegi kõigist probleemidest prii. Peame suutma oma ootustes jääda siiski mõistuse piiridesse.”
NIMI
Raivo Uibo
TEADUSALA
Arstiteadus
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Krooniliste haiguste immunoloogia ning nende vastavad autoimmuunsusaspektid (sh immuunmehhanismides osalevate märklaudmolekulide, samuti immunogeneetiliste ja välisfaktorite iseloomustamine)
VALIMISAEG
17. detsember 2003|
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
21. detsember 1948, Tartu
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna immunoloogia professor (alates 1992)
HARIDUS
1967 Tartu V Keskkool
1973 Tartu Ülikooli arstiteaduskond, raviarsti eriala
TEADUSKRAAD
1978 meditsiinikandidaat Tartu Ülikooli juures,
teema: “Значение гиперчувствительности немедленного и замедленного типов при хроническом гастрите”
1990 meditsiini- ja kirurgiadoktor Tampere Ülikooli arstiteaduskonna juures,
teema: “Specificity and functional significance of gastric and hepatic autoantibodies”
TEENISTUSKÄIK
1973-1975 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiini kesklaboratooriumi vanemlaborant
1975-1979 samas nooremteadur
1979-1992 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi immunoloogia laboratooriumi juhataja
1992-? Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi immunoloogia korraline professor
2002-2007| Tartu Ülikooli arstiteaduskonna molekulaarse ja kliinilise meditsiini keskuse (Euroopa Liidu ja Eesti teaduse tippkeskuse) juht
TUNNUSTUSED
1995 Eesti Vabariigi teaduspreemia kollektiivi liikmena uurimuse “Helicobacter pylori infektsiooni sagedus Eestis” eest
1999 Eesti Vabariigi teaduspreemia arstiteaduse alal uurimuse “Autoimmuunhaiguste tekkemehhanismid ja immunodiagnostika” eest
2001 Eesti Vabariigi Punase Risti III klassi teenetemärk
TEADUS-ORGANISATOORNE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
1984¬-? Eesti Immunoloogide Seltsi asutaja, esimene esimees ja liige
2001-2005| Eesti Teadusfondi arstiteaduste ekspertkomisjoni liige
2004|-? Riigi teaduspreemiate komisjoni liige
2004| Ühiskondliku Leppe Foorumi rahvatervise töötoimkonna esimees ja Ühiskondliku Leppe eestseisuse liige
Teaduskompetentsi Nõukogu arstiteaduste ekspertgrupi liige
Keskkonnaministeeriumi geenitehnoloogia komisjoni liige
Eesti TA juures asuva rahvastiku ja rahvatervise nõukogu liige
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kliinilise immunoloogia residentuuri üldjuhendaja
MUJAL:
2003|-2005| Euroopa 5. raamprogrammi teaduse tippkeskuste programmi Centres of Excellence in Research projektijuht
2004|-2005| Soome Akadeemia teadusevalvaator
Euroopa Komisjoni 6. raamprogrammi teadusevalvaator
Euroscience’i (European Association for the Promotion of Science) ja Euroscience Eesti liige
Euroopa Immunoloogia Seltside Föderatsiooni kliinilise immunoloogia töögrupi liige
Euroopa Diabeediuurimise Assotsiatsiooni liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: Rohkem kui 130
Peterson, P., Uibo, R., Krohn, K. J. E. Adrenal autoimmunity: results and developments. Trends Endocrinol. Metab., 2000, 11, 285-290.
Rajasalu, T., Teesalu, K., Janmey, P. A., Uibo, R. Demonstration of natural autoantibodies against the neurofilament protein a-internexin in sera of patients with endocrine autoimmunity and healthy individuals. Immunol. Lett., 2004|, 94, 153-160.
Haller, K., Kisand, K., Laine, A., Ilonen, J., Uibo, R. Type I diabetes is insulin MspI-2221 and CTLA-4 +49 A/G polymorphisms dependent. Eur. J. Clin. Invest., 2004|, 34, 543-548.
Uibo, R. Contribution of epidemiological studies to gastritis immunology. Intern. Rev. Immunol., 2005|, 24, 31-54.
Viskari, H., Ludvigsson, J., Uibo, R., Salur, L., Marciulionyte, D., Hermann, R., Soltesz, G., Fuechtenbusch, M., Ziegler, A.-G., Kondrashova, A., Romanov, A., Kaplan, B., Laron, Z., Koskela, P., Vesikari, T., Knip, M., Hyoty, H. Relatioship between the incidence of type I diabetes and maternal enterovirus antibodies – time-trends and geographical variation. Diabetologia, 2005|, 48, 1280-1287.
MONOGRAAFIAD:
Uibo, R. Specificity and functional significance of gastric and hepatic autoantibodies. Tampere, 1990. (Acta Universitas Tamperensis).
Salupere, V., Uibo, R. Primaarne biliaarne tsirroos. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu 1990.
HOBID
Kujutav kunst, kokakunst