Akadeemik Mart Saarma (s 1949 Tartus) vanemad olid Tartu Ülikooli arstiteaduskonna professorid. Mart: “Tegelikult see, et minust on saanud just biokeemik ja molekulaarbioloog, on tänu sellele, et ma õppisin toonases Tartu 5. Keskkoolis keemiakallakuga klassis.”
Suusarada kodunt tööle
Ühes ja samas klassis käis kuus tänast akadeemikut – Eesti Teaduste Akadeemia liikmed: lisaks Saarmale Mart Ustav, Jaak Järv, Mati Karelson, Raivo Uibo ning Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige, Tartu Ülikooli praegune teadusprorektor Kristjan Haller.
Mart: “Meid võeti vastu konkursi alusel üle Eesti (jutt käib 1960-ndate algusest), meil olid väga head õpetajad ja õhkkond. Sageli võistlesime omavahel nii teadmistes kui ka spordis. Ise pean veelgi olulisemaks haruldast võimalust veeta üks päev nädalas Tartu Ülikooli keemiahoones. Seal õpetasid ja juhendasid meid ülikooli õppejõud, kes suhtusid meisse teistmoodi kui õpetajad – nad võtsid meid kui võrdseid noori kolleege. See kõik oli ühe noore inimese jaoks äärmiselt innustav.”
Akadeemikul on terve elu olnud soojad suhted ka spordiga – koolipõlves mängis ta innukalt korvpalli, kuuludes aastaid Eesti koolinoorte meeskonda ja hiljem Tartu Ülikooli meeskonda. Mart: “Minu meekonnakaaslased noortekoondises olid hilisemad tippkorvpallurid Jaak Salumets ja Anatoli Krikun. Veel sai üle keskmise tegeletud kõrgushüppe ja teivashüppega. Nüüd tegelen regulaarselt tennisega. Suvel käin tööl jalgrattaga ja talvel, kui lund piisab, suuskadega, sest suusarada viib otse koduuksest tööukseni.”
Eesti molekulaarbioloogia algus
1967. aastal astus praegune akadeemik Saarma Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonda. Mart meenutab: “Kuna minu mõlemad vanemad olid professorid arstiteaduskonnas, siis kes vähegi ülikooli sisemist töökorraldust tunneb, mõistab, et see välistas minu õppimise arstiteaduskonnas. Mõned soovitasid mul õppima minna Moskva Ülikooli, aga ma ei tahtnud pikemaks ajaks Venemaale minna. Kuna keskkoolis olin saanud üsna põhjalikult keemiat õppida ja tundsin ka päris hästi ülikooli keemiaosakonna võimalusi, siis tundus bioloogia ja biokeemia õppimine põnevamana. Seda otsust toetas kasvanud huvi geneetika ja eriti molekulaargeneetika vastu.
Õppides teisel kursusel, alustas Mart Artur Linnu ja Richard Villemsi juhendamisel tööd arstiteaduskonna bioloogilise keemia kateedri molekulaarbioloogia rühmas. Neid aastaid peab akadeemik väga tähtsaks, sest just sellel ajal sündis Artur Linnu eestvedamisel Eesti molekulaarbioloogia. Aastal 1972 lõpetas Mart bioloogia-geograafiateaduskonna väljaõppinud biokeemiku-molekulaarbioloogina ja tema diplomitöö pälvis NSVL Teaduste Akadeemia üliõpilastööde preemia.
1974. aastal valmis Artur Linnu ja Richard Villemsi juhendamisel kandidaaditöö pealkirja all “80-S ribosoomi pinna struktuuri ja funktsioonide uuringud”, mis kaitsti Tartu Ülikooli juures ja mis käsitles loomarakkude valgusünteesi organelli – ribosoomi – RNA struktuuri loomarakkudes.
Pärast väitekirja kaitsmist jätkas Mart tööd ribosoomidega, süvenedes loomsete ribosoomide RNA-valgu interaktsioonide uurimisse. Mart: “Koostöös Artur Linnu, Richard Villemsi, Andres Metspalu, Mart Ustavi ja Merike Kelvega avaldasime sarja artikleid rahvusvahelistes ajakirjades, mis tookord leidsid küllaltki suurt vastukaja.”
Nende tööde eest omistati Linnu juhitud teaduskollektiivile aastal 1980 Eesti teaduspreemia.
Pool aastat ?veitsis
Oluliseks oma teadlaseks kujunemise teel peab Mart ka pooleaastast viibimist ?veitsis Friedrich-Miescheri instituudis Baselis aastal 1982, kus ta omandas monokloonsete antikehade valmistamise metoodika ja alustas tööd interferoonide toimemehhanismide uurimise alal. Naastes koju, võeti tema eestvedamisel kolleegidega Tartus ja Tallinnas monokloonsete antikehade valmistamise metodoloogia kiiresti kasutusele.
Enne ?veitsi minekut tekkis Mardil suur huvi neuroteaduste ja taimede geenitehnoloogia vastu. Kuna Baseli instituudis töötas rida taime- ja neuroteaduste tipprühmi, siis oli võimalik neilt palju õppida. Baselist naastes jõudis Mart ka aluse panna kahele täiesti uuele uurimissuunale: aastal 1982 alustati taimeviiruste, eelkõige kartulit nakatavate viiruste uurimist, millest on nüüdseks kujunenud täiesti arvestatav uurimissuund. Kuid veelgi olulisemaks tuleb lugeda neurobioloogiliste uurimiste alustamist koostöös Jüri Siiguri ja Toomas Neumaniga. Siigur oli koos Neumaniga juba mitme aasta jooksul uurinud maomürgi närvikasvufaktorit.
Aastal 1984, mil KBFI-l valmis Tallinnas uus laborihoone, suundus Mart Tallinna ja organiseeris seal peagi üsna korralikult töötava molekulaarbioloogia ja geenitehnoloogia laboratooriumi. Aastal 1986 kaitses ta bioloogiadoktori kraadi Venemaa TA Molekulaarbioloogia Instituudi juures teemal “Madalmolekulaarsed rRNA ja nende eukarüootsete ribosoomide valgukompleksid”. Mart kommenteerib: “Kui väga jämeda pintsliga tõmmata, siis võib isegi öelda, et minu doktoridissertatsioon oli kandidaadiväitekirja järg – mõlemad tegelesid RNA ribosoomi uuringutega. Tegelikult, pärast Baselit olid mul teaduslikus mõttes juba hoopis teised huvid. Seal (?veitsis) hakkasin ma tegelema taimeviroloogiaga ja seal kohtasin ma ka silmapaistvaid neurobiolooge, aju-uurijaid ja olin jõudnud tõdemusele, et vaat see on asi, mis mind tegelikult kõige rohkem huvitab. Seega, ma läksin doktoritööd kaitstes lihtsama vastupanu teed, vormistasin oma eelnenud perioodi uuringud laiendatud autoreferaadi vormis doktoritööks ja kaitsesin kraadi ära, teades juba ette, et minu tegelik uurimissuund saab olema hoopis teine.”
Uurija-professori grandi omanik
1990. aastal algas Saarma nn Soome-periood. Tema olulisemad teaduslikud saavutused ongi seotud põhjanaabrite teadusinstitutsioonidega.
Mart kommenteerib: “Tegelikult 1990. aastal Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktoriks saades vedas mul üsna mitmeti. Kui soomlased uue instituudi lõid, olid nad juba ühe direktori konkursivooru teinud, kuid polnud õiget kandidaati leidnud. 1987. aastal käis Eestis väga kõrgetasemeline Soome tippteadlaste delegatsioon, kes viibis päevakese ka minu laboratooriumis KBFI-s. 1989. aastal soovitasid kolm teadlast sellest delegatsioonist mul dokumendid direktori kohale kandideerimiseks sisse anda. Kuna oli veel Nõukogude periood, siis pidin selleks toonaselt Teaduste Akadeemia presidendilt Karl Rebaselt luba küsima. Rebane käskis järgmine päev tagasi tulla, eks tal oli vaja vahepeal “kõrgemalseisvatele instantsidele” helistada. Kui järgmine päev ühendust võtsin, lubas Rebane minna, aga ainult kaheks aastaks. Aga – nüüd ma olen ikka veel siin! Aastal 2010|.
Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktorina töötas Mart 2008|. aasta lõpuni. Juba paar aastat varem asus ta organiseerima veel mastaapsemat uurimiskeskust, nimelt Soome Biokeskust, mille direktori ametikohal ta töötas aastatel 2008|-2009|. Biokeskuse käivitamiseks õnnestus tal saada rahaeraldis kolmeks aastaks summas 45 miljonit eurot.
Praegu on Mart Saarma üliprestii?se Soome Akadeemia uurija-professori grandi omanik (kokku on selliseid teadlasi Soomes umbes 30 ringis, samale grandile oli esitanud taotluse 60 teadlast).
Mart kommenteerib oma tänast uurimistööd: “Närvirakud nii ajus kui ka kehas on sellised rakud, mis ei jagune ega uuene. Iga inimese ajus ja seljaajus olevad närvirakud on sama vanad kui inimene ise. Mind huvitab, kuidas neid närvirakke elus hoitakse, kuidas see võimalik on. Teine asi – nn neurodegeneratiivsetes haigustes (Alzheimeri, Parkinsoni, Huntingtoni jne tõved) hakkavad närvirakud surema ja mind huvitab, miks. Ja siis ma üritan leida selliseid molekule, mis suudavad ajurakke kaitsta või isegi parandada. Ma olen leidnud ühe uue valgu, mis suudab väga hästi elus hoida ja ka parandada nn dopamiinineuroneid, mis känguvad Parkinsoni tõve patsientidel.”
Mart jätkab: “Vahel tekib inimeste juttu kuulates selline mulje, et molekulaarbioloogia ja moodne bioloogia on suuremad asjad juba välja selgitanud. Minu meelest nii ei ole, tegelikult oleme alles selle pika-pika matka alguses. Kõik suuremad küsimused on meile veel täiesti ebaselged. Ka aju toimimise mehhanismidest ei tea me peaaegu mitte midagi. Me ei tea, millel põhineb mälu, millel põhineb mõtlemine, me ei tea päriselt isegi seda, kuidas tekib meie ajus mingit objekti vaadates pilt, visuaalne kujutis. Me teame väga vähe ajurakkude surma põhjustest. Me ei tea ühegi neurodegeneratiivse haiguse selget tekkepõhjust. Nagu öeldud, meil ei ole ka vahendeid nende raviks. Keerulisematest asjadest rääkimata.”
Ooper ja kotlet
Mardi aktiivsest sporditegemisest me juba artikli alguses rääkisime, aga ta on ka sama aktiivne oma vaimu eest hoolt kandmisel: “Mul on juba viimased 17 aastat raudne traditsioon, et Savonlinna ooperifestivalist võtan ma alati osa. Minu lähikondsete hulka, suuresti tänu minu esimesele baleriinist abikaasale, on alati kuulunud näitlejad, heliloojad, kunstnikud ja paljudega lävin ma siiamaani.” Mart loeb ka ilukirjandust palju, see on võimalik tänu sellele, et ta loeb väga kiiresti. Üheks lemmikuks peab ta Antoine de Saint-Exupéryd, kelle teoste juurde saab alati uue nurga all tagasi tulla. Ka meeldib talle Sofi Oksanen ja ta tunnistab, et alati, kui puhkusele läheb, ostab ta esimese asjana poest neli-viis kriminaalromaani ja loeb need ühe jutiga läbi.
Mart tunnistab, et mida aastakene edasi, seda enam meeldib talle endale süüa valmistada, eriti kalatoite, ent erilist nõrkust tunneb ta kotlettide vastu. “Kui mõte läheb minu kadunud ema lihapirukate peale, hakkab mul sülg siiamaani kohe jooksma.”
Napside poole pealt tunnistab akadeemik, et kangema kraami joomine on jäänud väga harvaks, aga vahuvein ja punane vein maitsevad endiselt.
Tihti küsitakse Mardilt, mida võib soomlastelt õppida. Mart: “Soomlased on otsustanud, et nende tulevik sõltub hariduse, teaduse, tehnoloogia ja kultuuri arendamisest. See ei ole jäänud peokõnede sõnakõlinaks, vaid neid otsuseid on aastate jooksul järjekindlalt ja pragmaatiliselt ellu viidud. Ja tulemused näitavad, et valik on olnud tark. Selles valdkonnas on Eestis veel palju ära teha.”
* * *
Raudse eesriide taga
Olulise seigana oma elust toob Mart välja mitte enda, vaid hoopis Richard Villemsi pikemad teaduskomandeeringud aastatel 1974-1977. Alul Uppsala Ülikoolis töötas ta ribosoomide kallal ja hiljem Edinburghi Ülikoolis omandas aasta varem loodud geenitehnoloogia meetodeid. Mart täpsustab: “Vaadake, meie olime siinpool “raudset eesriiet” ja ega me väga hästi teadnud, millised on vastsündinud geenitehnoloogia nn uurimisteravikud maailmas ja milliste teemade kallal kolleegid maailmas töötavad. Molekulaarbioloogia ja geenitehnoloogia arenesid nendel aastatel tormilise kiirusega ja meieni jõudnud ajakirjades trükitud info oli juba paar aastat vana. Geenitehnoloogilisteks uurimisteks vajatakse sadu kemikaale ja preparaate ning neid sellal NSVL-is ei olnud. Tänu Richard Villemsile ja tema kontaktidele saime nii infot kui ka kemikaale ja hakkasime tegelema mitmete n-ö kuumade teemadega, mis ka mujal maailmas tähtsad olid. Pärast Villemsi naasmist muutus oluliselt uurimiskorraldus ja kogu laboratooriumi töö.”
Mart alustas neil aastail geenitehnoloogia katsetega Tartus, mille kohta avaldas esimesed artiklid 1970. aastate lõpus. Geenitehnoloogia alase uurimistöö arendamiseks ja edendamiseks Eestis organiseeriti 1977. aastal molekulaargeneetika uurimisrühm toonase TA (nüüdse TÜ) Füüsika Instituudi juurde, mille juhatajaks määrati tänane akadeemik Saarma. Võib öelda, et sealt sai alguse Mardi teadusadministratiivse ja/või -organisatoorse töö kogemus, milles ta on saavutanud vähemalt sama silmapaistvaid tulemusi kui oma teadlasekarjääri jooksul. 1980 organiseeriti selle uurimisrühma baasil Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis (KBFI-s) molekulaargeneetika laboratoorium, mis paiknes alul ülikooli keemiahoones ning hiljem ka Tallinnas KBFI hoones.
* * *
NIMI
Mart Saarma
TEADUSALA
Molekulaarbioloogia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Närvisüsteemi arengu ja närvirakkude surma mehhanismide uurimine ning närvikasvufaktorite kasutamise võimaluste uurimine neurodegeneratiivsete haiguste raviks
VALITUD AKADEEMIASSE
4. aprill 1990
AKADEEMIA OSAKOND
Astronoomia ja füüsika osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
29. juuni 1949, Tartu
HARIDUS
1967 Tartu 5. Keskkool
1972 Tartu Ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond
TEADUSKRAAD
1975 bioloogiakandidaat Tartu Ülikooli juures,
1987 bioloogiadoktor Venemaa TA Molekulaarbioloogia Instituudi juures
TEENISTUSKÄIK
1971-1974 abi- ja nooremteadur Tartu Ülikooli bioloogilise keemia kateedri juures
1974-1977 nooremteadur Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia laboris
1977-1980 Eesti TA Füüsika Instituudi molekulaargeneetika labori juhataja
1980-1990 Eesti TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi molekulaargeneetika laboratooriumi juhataja
1986-1990 Tartu Ülikooli geneetika ja tsütoloogia osakonna molekulaarbioloogia professor (0,25 koormusega)
1990-2005| Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi juhtiv teadur
1990-1996 Tartu Ülikooli Raku- ja Molekulaarbioloogia Instituudi molekulaarbioloogia professor
1997-2002 Tallinna Tehnikaülikooli Geenitehnoloogia Keskuse professor (0,25 koormusega)
1990-2008| Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktor, professor
2009|-2009| Biocenter Finland, direktor
TUNNUSTUSED
1974 Venemaa TA noore teadlase preemia
1980 Eesti Vabariigi teaduse ja tehnika alane preemia
1999 Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi orden
1999 Helsingi Ülikooli hõbemedal
2000 Soome Kultuurifondi teaduspreemia
2000 Soome innovatsioonipreemia
2001 Väino Tanneri Fondi teaduspreemia
2001 Eesti Vabariigi Valgetähe II klassi teenetemärk
2002 Helsingi linna kuldne medal
2003| Soome Arstiteadlaste Seltsi Runebergi meditsiinipreemia
2004| Eesti Teaduste Akadeemia Karl Schlossmanni medal
2009| Põhjamaade teaduspreemia
TEADUS-ORGANISATOORNE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
1983-1986 Eesti TA Eksperimentaalbioloogia Instituudi juhatuse liige
1986-1997 Eesti Biokeskuse juhatuse liige
2000-? Geenivaramu Nõukogu liige
2001-? Teadus- ja Arendusnõukogu liige
2004|-? Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadusnõukogu esimees
2004|-? Riiklike teaduspreemiate komitee liige
MUJAL:
1985-1990 Euroopa Bioloogilise Keemia Seltside Föderatsiooni juhatuse liige
1990-1999 Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktorite nõukogu liige
1991-1994 Soome Rahvatervise Instituudi molekulaarbioloogia programmi evalvatsioonikomitee liige
2000-? Soome Teaduste Akadeemia välisliige
2001-? Tanneri Akadeemia liige
1994-2006| Helsingi Biokeskuse juhatuse aseesimees
1995-? Läti Biomeditsiini Uuringukeskuse nõuandva kogu liige
1997-2001 Helsingi Ülikooli teadusnõukogu liige
1998-2001 Euroopa Teadusfondi neuroteaduse programmi evalveerimisnõukogu liige
1998-?Tampere Ülikooli Meditsiinitehnoloogia Instituudi teadusnõukogu (SAB) liige
1998-2002 Rootsi taimede biotehnoloogia strateegilise võrgustiku nõuandva kogu liige
1999-2004| Soome Genoomikeskuse direktorite nõukogu liige
1999-2006| Soome Akadeemia molekulaarse neurobioloogia tippkeskuse liige
2002-? Heidelbergi Ülikooli Neurobioloogia Keskuse nõukogu (SAB) esimees
2002-? Soome Rahvatervise Instituudi teadusnõukogu liige
2002-? Göttingeni Ülikooli Neuroteaduste Keskuse rahvusvahelise nõukogu (SAB) liige
2002-? Soome Tehnikateaduste Akadeemia liige
2004|-? Soome Genoomikeskuse direktorite nõukogu esimees
2004|-?Soome Põllumajandusteaduste Fondi auliige
2005|-? Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsiooni (EMBO, European Molecular Biology Organization) liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: üle 150 teadusliku töö avaldatud peer review ajakirjades ning ligikaudu 30 patenti ja patenditaotlust
HOBID
Koolipõlves korvpall (mängis aastaid Eesti koolinoorte meekonnas); tennis, teater, ooper, aiandus