Saagem lähemalt tuttavaks: Arno Köörna (s 1926) kuulub akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonda ja tema uurimistöö peasuundadeks on läbi teadlaskarjääri olnud Eesti majandusajalugu, majandusmehhanismide võrdlev analüüs, kvaliteediökonoomika, teadusökonoomika ja innovatsioon.
KELLEKS TAHAN SAADA?
Köörna sündis Tartumaal, Nõo alevikus. “Mäletan, et kuna Nõo oli paljuski Tartu ja Tartu Ülikooli n.ö. tagahoov ning seal elasid mitmed õppejõud, oli nende mõju Nõo kultuuri- ja hariduselule tuntav, siis hakkaski välja kujunema praeguseks üle-eestiliselt tuntud Nõo Gümnaasiumi reputatsioon, tõsi mina astusin Nõo Algkooli.”
Kui koolis paluti eesti keele tunnis kord kirjutada kirjand “Kelleks tahan saad”, kirjutas Arno, et professoriks.
Kuna väikeses Nõo alevikus oli töövõimalusi napilt ja vanemate aineline olukord polnud just kiita, liikus perekond aastal 1936 Tartusse. Tartus jätkas Arno õpinguid 15. Algkoolis, kus oli direktoriks silmapaistev pedagoog Juhan Tork, hiljem kõrvalasuvas Poeglaste Gümnaasiumis. Arno: “Koolis pöörati väga palju rõhku keelte õppimisele – inglise, saksa, pärast 1940ndaid vene keel; murrangulistel sõja-aastatel – kui paljud mu klassivennad mööda ilma laiali pillutati – oli sellest palju abi. Siis meenuvad ka eesti keele tunnid, milles detailselt analüüsiti “Kalevipoja” igat lauset ja fraasi.”
Sõja ajal evakueeriti ta vedurijuhist isa koos perekonnaga Tatarimaale. Tagasitulnuna astus Köörna 1950 Tartu Ülikooli: “Olid keerulised ajad. “suure juhi” elu lõpuaastad. Pärast partei keskkomitee kaheksandat pleenumit käis nõiajaht nn kodanlikele natsionalistidele ja peamiseks rünnakuobjektiks oli loomulikult rahvusliku intelligentsi keskus – Tartu Ülikool.”
POLIITÖKONOOMIA JA TÖÖSTUSÖKONOOMIKA
Köörna lõpetas 1955.a. TÜ ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo eriala. Tolleaegse tuntud agraarökonomisti R. Antonsi soovitusel jäi Arno tööle ülikooli poliitilise ökonoomia kateedri õppejõuna.
Arno: “Tänaseks on muidugi paljude silmis ja kõrvus sõna “poliitökonoomia” mõnevõrra devalveerunud või halva maiguga, seda seostatakse automaatselt nõukogudeaegse leninlik-marksistliku ideoloogiaga? Aga julgen meelde tuletada, et termini tähendus on majandusteaduse üldteooria ja seda õpetatakse paljudes maailma ülikoolides ning esimesed poliitökonomistid olid siiski vabaturumajanduse apologeedid – Smith, Hume, Ricardo, kuid ka Marx teatud ulatuses, sest ta kasutas Smith´i õpetuse elemente oma sotsiaal-majandusliku teooria – proletariaadi ekspluateerimisest kapitali poolt ja proletaarsest revolutsioonist – väljatöötamisel. Marxi võib pidada üheks Smith´i järglaseks, mis kaugeltki ei tähenda, et Smith´i võib pidada üheks marksismi alusrajajaks, pigem vastupidi, Smith´i lähenemised eitavad paljusid marksistlike printsiipe.”
Töötades poliitökonoomia kateedris, alustas Arno oma kandidaaditöö kirjutamist. Väitekiri käsitles XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Eesti majandust; Köörna kaitses selle 1961 Eesti TA juures. Hea innustuse majandusajalooliseks uuringuteks andis tolleaegne Eesti ajaloolaste grand old man Hans Kruus. Tänu sõprusele Kruusiga sai Köörna Eesti TA Majanduse Instituudi (MI) teadusdirektori asetäitjaks.
Pärast tollase direktori R. Antonsi surma pidi Köörna juba aasta hiljem TA presidendi Arnold Veimeri ettepanekul asuma täitma direktori ametikohustusi. Tollased kolleegid, kes olid ühtlasi ka instituudi tugisambad – Kaljo Habicht, Valve Kirsipuu, Vello Tarmisto, Endel Vint, Ilja Kaganovits ja Ülo Ennuste – võtsid vastse direktori hästi vastu. Arno: “Nad olid hea teoreetilise ettevalmistusega ja majanduspraktikat hästi tundvad spetsialistid, kelle uurimistulemusi hinnati nii valitsuses, ministeeriumides, kui ka ettevõtete juhtide hulgas.”
Eestis rajas Köörna aluse ühele tööstusökonoomika harule – kvaliteediökonoomikale. Uurimistöö tulemusel kaitses ta 1970 aastal TA juures majandusdoktori kraadi teemal “Tööstustoodangu kvaliteedijuhtimise meetodid majanduses”. 1972 omistati Köörnale professori kutse.
PILLAVA ARENGU AEG
AKADEEMILISE KESKUS´i lugeja on kindlasti kursis erinevate suuremate vastasseisudega, mis leidsid aset eelneva nõukaaja perioodi idablokis – sündmused Ungaris, Praha kevad, Kuuba raketikriis jne. Kuid mitte vähem huvitavad ei olnud vastasseisud majandusideoloogilisel rindel. Üks põnevaim neist, millest võttis osa ka Köörna koos tema juhitava MI-ga, kulmineerus aastal 1973.
Arno: “Tollal oli instituut ju Eestis keskne majandusteaduslik asutus, mis koordineeris ka ülikoolide majandusteaduskondade uurimistööd.” Arno alustas uue matemaatilise suuna arendamist majandusteoorias, suuna etteotsa asus Ülo Ennuste. See instituut oli Liidu majandusmatemaatika ja ökonomeetria keskus, juhiks akadeemik Fedorenko.
Teadmiseks: ökonomeetria on makromajanduslik (tõsi, tehakse ka mikromajanduslikke mudeleid) piirteadus, mis terminina tänapäevasel kujul võeti kasutusele Norra teadlase R. Frishi poolt ja ühendab endas majandusteooriat, statistikat ja matemaatikat. Iseseisva teadusharuna kujunes välja XX sajandi 30ndatel aastatel.
Seega kujunes Liidu esiökonometristist Fedorenkost Eesti TA MI patroon, kes lõi siia oma Keskinstituudi filiaali. Akadeemik Fedorenkol oli plaanis teha Eestist eksperimentaalvabariik automatiseeritud juhtimissüsteemide alal. MI-s pöörati selg marksistlik- leninlikule poliitökonoomiale ning hakati otsima turumajanduslike mehhanisme.
1960ndatel puhusid Liidus majandusreformi tuuled. Niikaua kui jätkus loodusvara ja põllumajandusest tööstusesse ümber suunatavat vaba tööjõudu, jätkus pillav areng, kuid kaua see kesta ei saanud ja seda mõistis ka tollane Liidu Ministrite Nõukogu esimees N. Kossõgin. Puhkes terav diskussioon. Akadeemik Köörna: “Progressiivselt mõtlevad majandusteadlased hakkasid üha julgemalt serveerima üldsusele mõisteid nagu kasum jms. Ennekuulmatu!!! Tähendas see ju mandunud kapitalismi ideede propageerimist. Täielik dissidentlus. Selle peale muidugi alustasid dogmaatikud vastupealetungi.”
VAIBALKÄIKUDE AEG
Üsna avameelselt propageeriti vajadusi muutuste järele ka ettevõtete juhtide ning teiste majandusliidrite seas. Akadeemik Köörna: “Tuleb au anda mitmetele tollastele majandusjuhtidele, näiteks Eesti Ministrite Nõukogu esimehele Valter Klaussonile kes seda kõike mõistis.”
Kuid totalitaarses riigis tähendab ametniku vastuhakk tema hävingut. Reageeringut ei tulnud kaua oodata. 1973nda aasta märtsis kutsuti Köörna Moskvasse partei teaduse osakonda instituudi töö aruandega. See oli pretsedenditu, sest tavaliselt liiduvabariikide instituutide juhte sinna kohvile ei kutsutud. Köörna: “Seal taipasin, et tegelikult on käsil reformimeelsete liistule tõmbamine. Oma osa olid Moskva teadlased juba saanud, kuid kuna Eesti instituut oli nendega ühes kambas, siis võeti ka meid pihile. Toonitasin oma ettekandes, et meie instituut püüab kaasa aidata praktiliste majandusküsimuste lahendamisele oma riigis ja üldse me tegeleme oma asjadega, et igaüks peaks tegelema oma asjadega. Selle eest sain muidugi kõva peapesu ja soovitati, et instituut lõpetaks oma nina toppimise vabariigi majandusse ja majanduspoliitikasse.”
See oleks muidugi tähendanud kogu senise töö nullimist ja instituudi krahhi. Arno valis teise tee, lähtudes printsiibist, et “ülemused on kaugel ning küll omad toetavad”. Paraku oli instituut juba kirbule võetud. Juulis 1973 kutsuti Köörna uuesti Moskvasse ja tal oli jutuajamine Keskkomitee majandusteaduse peakuraatoriga, kes ütles väga selgelt, et tal olla signaale, et Köörna instituut on isepäine ja et see võib väga halvasti lõppeda. Arno: “Tolleaegne keskkomitee teaduse osakonna juhataja Trapeznikov oli Bre?nevi ustav jünger ja ajas Bre?nevi ametlikku poliitikat.”
STAGNATSIOONI SÜVENEMINE
Küsimus ei olnudki niivõrd Köörna personaalias või tema MI-s, see oli pigem rünnak Fedorenko ja tema majandusmatemaatilise ning reformistliku suuna vastu. Fedorenko oli “Pravdas” avaldanud artikli, milles väljendas lootust, et Liidu juhid toetavad reformimeelseid majandusteadlasi. Selle artikli ja ka eelnenute peale avaldas “New York Times” omakorda analüütilise arvamusloo, milles väljendati lootust, et ehk läheb Liit võib-olla lõpuks hüperindustrialiseerimisest üle tasakaalustatud majanduse kasvumudelile, milles on koht nii põllumajandusel kui tarbekaupade tootmisel. 1972-73 importis Liit 28 miljonit tonni teravilja ning tarbekaupade defitsiit oli sõnuseletamatu. Arvamuslugu ajas stagnantidel kopsu üle maksa.
Arno meenutab: “Tundes, et olen Fedorenko ja tema majandusteadusliku suuna pooldaja, öeldi mulle selgelt ja vihaselt otse näkku, et Fedorenko kirjutis on majanduslik kontrrevolutsioon, mille eest lasti omal ajal maha. Hoiatati, et kui ta jätkab, ta hästi ei lõpeta.”
Järgnevalt rünnakud Fedorenkole ja tema instituudile jätkusid. Bre?nevile avaldasid järjest suuremat survet vanameelsed dogmaatikud, kes olid otsustanud reformiidee lämmatada. Nii juhtuski. Stagnatsioon majanduses süvenes. Lõppkokkuvõttes valmistas see ette Liidu majanduslikku ja poliitilist krahh.
EKSPERT JA AKADEEMIA PRESIDENT
Kogu sellest jamast väsinuna, liikus Arno edasi Eesti TA teadussekretäri kohale (1973 – 1982) edasiselt oli ta seal asepresident (1990 – 1994) ja hilisemalt esimene taasiseseisvunud TA president (1990 – 1994). Akadeemik Köörna presidendiperioodi jääb ka ühe valulise protsessi algus Eesti teaduses, st paljud instituudid, mis seni olid kuulunud TA alla, jaotati kõrgkoolide vahel ära või lõpetasid üldse oma eksistentsi. See juhtus ka Köörna Majanduse Instituudiga. Arno elas majandusinstituudi hävingut üsna raskelt üle. Kuid üleminek sotsialistlikult teadus- ja õppesüsteemilt Lääne-Euroopas levinud alustele on tõenäoliselt juba olemuslikult valulik, seega toonaste protsessiosaliste tunded mõistetavad.
Enne hävingut, 80ndatel, jõudis Köörna algatada MI-s teadusökonoomikaalase uurimissuuna, asutades vastava uurimisüksuse, kuid tegi seda jälle liiga jõuliselt ning kõlavalt – talle pandi raadios ja televisioonis peale esinemiskeeld.
Akadeemik Köörna: “80ndal avaldasin Loomingus ühe artikli sotsialistliku majanduse kriitikaga, mille peale Käbin olla küsinud oma lähikondsetelt: Jälle Köörna, kus on Köörna? Talle vastati, et puhkab Sot?is, mille peale Käbin olla karjunud: mis kuradi Sot?is, Siberis on ta koht?”
Eesti taasiseseisvumise ajal lülitus Köörna majandusteadlase-eksperdina ja akadeemia presidendina mitmete riiklike institutsioonide töösse. Oli Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe nõukogu liige ja Ülemnõukogu komisjoni esimees, mis tunnistas Eesti inkorporeerimise Liitu 1940. okupatsiooniks. Hiljem oli peaministri nõukogu liige. Aastail 1990 – 1993 oli Arno Eesti Teadusnõukogu esimees ja Eesti teaduspreemiate komisjoni esimees.
Rahvusvaheliselt on akadeemik Köörna World Futures Societes Federation liige,International Standing Committee for the Human Rights Education IPV (Itaalia), Ost-West Wirtschaftsklub (München) liige, Primo Viri Alalise Komitee liige, Black Sea University Foundation. International Centre for Research and Training. Member of the Scientific Council Kesk-Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige, Vene Humanitaarteaduste Akadeemia liige. Teda on tunnustatud Eesti TA medaliga (1986) ja Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2006|).
* * *
Vabamüürlaste loo?i meister ja suurmeister
Viimastel aastatel on Köörna keskendunud innovaatikaalastele uuringutele ja teda võib selles vallas lugeda üheks paremaks spetsialistiks Eestis. Ta on vastaval teemal välja andnud tervelt kolm õpikut: “Sissejuhatus innovaatikasse” (1997), “Sissejuhatus innovatsiooniteooriasse” (2000), “Innovatsioon ja teadus” (2005|). Oma elu üldistavalt on ta kokku võtnud teoses “Prometheuse teener” (2002).
Kuna pärast Majanduse Instituuti akadeemik Köörnal endale n.ö. päris oma teadusasutust ei jäänud, kulges ta edasine karjäär erinevates eraülikoolides õpetades ja teadust tehes. 1996 – 1997 töötas ta Rahvusvahelise Sotsiaalteaduste Rakenduslikus Kõrgkoolis LEX rektorina. Alates 1998 aastast Euroülikooli professorina, aastast 2005| emeriitprofessorina.
Akadeemik Köörnast rääkides ei saa üle ega ümber vabamüürlusest. Arno on Eesti vaieldamatult kõige prominentsem ja tituleeritum vabamüürlane, olles Eesti esimese vabamüürlaste organisatsiooni ehk loo?i looja, selle esimene meister ning suurmeister.
Köörna liitus vabamüürlastega 1 detsembril 1991. mil ta võeti vastu Soome vabamüürlaste loo?i. Arno: “Tegu on liikumisega, mille juured ulatuvad kolme sajandi taha. Esimene suurloo? asutati Inglismaal 1717, kuid on teada, et üksikud loo?id tegutsesid ka enne seda. Esimest korda on “vaba müürlast” mainitud kirjasõnas umbes tuhat aastat tagasi. Tihti samastatakse vabamüürlasi kristliku liikumisega.
Kristlust ja vabamüürlust siiski võrrelda ei saa, üks on usk, teine moraalisüsteem, mida kaunistavad sümbolid ja looritab allegooria.”
Vabamüürlus ühendab ligikaudu kuut miljonit meest peaaegu kõigist maailma riikidest. Köörna: “Põhimõtted, mille poole püüeldakse, on ausus, õiglus ja vendlus.” Eestis on kuus loo?i mis asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Haapsalus. Eestis on loodud ka Suurloo?, mida on tunnustanud 40 maailma riigi suurloo?id.
Arno: “Olen siiralt rõõmus, et aitasin rajada vabamüürluse Eesti Vabariigis. Olen tänulik vendadele, kes omal ajal valisid mind Eesti esimese loo?i “Fööniks” meistriks ja hiljem Eesti Suurloozi suurmeistriks. Meie liikumine edeneb. Heategevus on meie ülim eesmärk.”
Vabal ajal võtabki Arno osa erinevate rahvusvaheliste heategevusorganisatsioonide tegevusest, harrastab ujumist ja suusatamist, napsist väga lugu ei pea, ehkki “hääd kraami maha ka ei kalla.”
* * *
■ NIMI: Arno Köörna
■ TEADUSALA: Majandusteadus
■ UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Eesti majandusajalugu; majandusmehhanismide võrdlev analüüs; kvaliteediökonoomika; teadusökonoomika; innovaatika
■ VALITUD AKADEEMIASSE: 30. märts 1972
■ AKADEEMIA OSAKOND: Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
■ SÜNNIAEG JA -KOHT: 2. veebruar 1926 Nõo vald Tartumaa
■ TÖÖKOHT: Euroülikooli emeriitprofessor (alates 2005|)
■ HARIDUS:
1947 Tartu I Keskkool
1955 Tartu Ülikool
■ TEADUSKRAAD:
1961 majanduskandidaat, Eesti TA juures.
1970, majandusdoktor, Eesti TA juures.
1972 professori kutse
■ TEENISTUSKÄIK:
1953-1965 Tartu Ülikooli poliitökonoomia kateedri õpetaja, vanemõpetaja, dotsent 1965-1966 Eesti TA Majanduse Instituudi teadusdirektori asetäitja
1966-1973 samas direktor
1973-1982 Eesti TA teadussekretär
1982-1990 samas asepresident
1990-1994 samas president
1996-1997 Rahvusvahelise Sotsiaalteaduste Rakendusliku Kõrgkooli LEX rektor
1998-? Euroülikooli professor
■ TUNNUSTUSED:
1970 Nõukogude Eesti teaduspreemia
1986 Eesti TA medal
2006| Valgetähe III klassi teenetemärk
■ TEADUS-ORGANISATSIOONILINE JA – ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS EESTIS:
1990-1995 Eesti Teadusnõukogu liige (kuni 1993 esimees)
Eesti teaduspreemiate komisjoni esimees
Eesti Euroinfoühingu juhatuse liige
■ PUBLIKATSIOONID TEADUSARTIKLID:
(üldarv ja eraldi kuni viis viimase kümne aasta olulisimat): 179
Köörna, A. Science policy and science organization in Estonia. Central European Academy of Science and Art. Studies, 2000, 3.
Köörna, A. Uue teaduspoliitika sünnitusvalud. Postimees, 2001, 3. aug.
Köörna, A. Innovaatilisus keskseks ideeks. Haridus, 2002, 3.
Köörna, A. Teadus.Eesti NSV ajajärk. Eesti Entsüklopeedia 11.kd. Tallinn, 2002.
Köörna, A. Adam Smith ja tema “nähtamatu käsi”. Akadeemia, 2004|, 5.
■ MONOGRAAFIAD:
(kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus): 10
Köörna, A. Tööstustoodangu kvaliteedi majanduslik stimuleerimine. Eesti Raamat, Tallinn,1973.
Köörna, A. Teadus rahva teenistuses. Perioodika, Tallinn, 1986.
Köörna, A. Science in Estonia. Informare Ltd., Tallinn,1993.
Köörna, A. Science Serving the People. Perioodika, Tallinn,1986.
Köörna, A. Prometheuse teener. Zeus, Tartu, 2002.
■ ÕPIKUD:
(kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
Köörna, A. Sissejuhatus innovaatikasse. LEX, Tallinn, 1997.
Köörna, A., Koljaeva, L. Sissejuhatus innovatsiooniteooriasse. EuroUniversity, Tallinn, 2000.
Köörna, A. Innovatsioon ja teadus. Euroülikool, Tallinn, 2005|.
