AKADEEMILINE KESKUS: Ajalehe KesKus lugudesari Eesti akadeemikutest. Jaan Undusk usub, et kui inimesel kaob keel, siis muutub teda ümbritsev ruum talle kultuuriliselt organiseerimatuks. Kirjutanud Margus Maidla.
Akadeemik Jaan Undusk on sündinud Otepääl (14. novembril 1958), ehkki mingeid juuri tal seal ei ole. Jaani vanemad suunati lihtsalt pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist sinna õpetajatena tööle. Lapsepõlve Otepääl on ta pidanud oluliseks hingelaadi kujundajaks. Jaan: „Mulle on alati sügava mulje jätnud Otepää loodus – kõik need baroksed kuplid järvede vahel. Ilusad nii talvel kui suvel. Värvide mäng suvel – domineerivad kollakad-lillakad toonid, talvel – lumivalged mäed. Öeldi, et Otepää poisid sünnivad, suusad all. Mina siiski nii hea mägedel liugleja ei olnud kui minust mõned aastad vanem Toomas Suuman, tänane teatrimees. Tema majas elas muide ka Urmas Ott, nad olid vaheldumisi sõbrad ja võistlevate kampade juhid. Pean seda kanti siiani looduse poolest Eestimaa ilusaimaks – teatraalseks ja mõneti ebamaiseks. Ka meie kolm sidusime end ju kõik kuidagi teatriga. Usun, et see tekitas tahtmist katsetada värvi ja vormi väljendamist ka sõnas.“
Kirjanduse mõtestaja
Kirjanduse juurde jõutakse lugedes ja kuigi Jaan end just mingiks kiireks neelajaks ei pea, möönab ta, et truu lugeja on ta olnud terve elu. Kunagi puberteedieas hakkasid hinge tekkima enese kirjutaja-ambitsioonid, tahtmine ise sama häid tekste kirjutada, kui olid need, mida ta luges. Jaan: „Mäletan, et kui lugesin koolipoisina Guy de Maupassant’i ja Tšehhovi novelle, siis valdas see tunne mind vist esmakordselt. Vaimustusin ka Shakespeare’i oskusest panna inimest psühholoogia ühte löövasse kujundisse, baroksesse metafoori. Olid veel sümbolistid, eriti Arthur Rimbaud. Eesti luuletajatest oli lemmikuks Heiti Talvik, morbiidne, heroiline, lakooniline. Ka Mati Undi, Jaan Krossi ja John Fowlesi tekstid panid sees kipitama. Koolis osutusin mingil hetkel päris heaks kirjandite kirjutajaks ja eks mu kirjandusõpetaja Tallinna 21. keskkoolis ka motiveeris mind – tema nimi oli Anne Kauba.“
Tänases Eesti kultuuripildis on Jaan tuntud kui intellektuaal, humanitaarteadlane ja kirjanik, kes on suuteline loomingulisi vaimuprotsesse vaatlema piltlikult öeldes „mõlemalt poolt peeglit“. Ta on hea (näite)kirjanik ja esseist. Temalt on ilmunud filosoofilisi traktaate ning Eesti kirjandus- ja kultuuriloo käsitlusi nii monograafiate kui ka artiklite näol. Ta on tõlkijana rikastanud meie kultuuripärandit F. Nietzsche, Th. Bernhardi, E. Lévinasi, Meister Eckharti, J. M. R. Lenzi, F. R. Faehlmanni jt tekstidega saksa, prantsuse, inglise jt keeltest. Ta on tunnustatud humanitaarteadlane kirjandusfilosoofia ja -teooria, Eesti ja Euroopa tekstitraditsioonide retooriliste mudelite, eriti maagilise (pärisnime) ja müstilise (oksümoorilise) keeletarvituse pingeväljas. Jaan on uurinud põhjalikult Eesti kirjanduse ajalugu, samuti Baltimaade saksakeelset kirjandust ning eesti-saksa-austria kirjandussuhteid. Ta on tegelenud ka Eesti ajalookirjutuse ideoloogiliste mudelite uurimisega alates Läti Henrikust kuni tänapäevani. Seega ta on ühelt poolt „luubiga“ maailma- ja eesti kirjanduse ning kultuuritegijate uurija ja mõtestaja.
Täppisteadus ja teater
Jaan: „Mu isa oli ju tegelikult matemaatik ja minu ema sealsamas 21. keskkoolis keemiaõpetaja. Koolist koju tulles lahendasin ma esimese asjana kodutöödest matemaatika ülesanded, sest need tundusid mulle kõige lihtsamad. Inglise keele jätsin viimaseks. Veel meenub, et kui ma tulin 1966 Otepäält Tallinna esimesse klassi, siis šokeeris mind pealinnas valitsev vaenamine rahvuste pinnalt. Ma tajusin seda kuurordist tulnud tundliku poisina maru hästi. Seda venelaste vaenu eestlaste vastu. Järsku ilmusid välja mingisugused kambad, kes tahtsid sulle pidevalt kitli peale anda selle eest, et sa nägid siledam välja ja rääkisid eesti keelt. Läbi oma hoovi ei saanud minna, sest ümber ähvardasid roigastega vaenlased. Miks? See vene poiste põhjuseta agressiivsus on mu lapsepõlve Tallinna meenutustest kõige negatiivsem. Hiljem olen hakanud taipama, et see oli ikkagi hirm, mis vene poisid ära rikkus. Hirm oma tunnustamatuse pärast neile tegelikult võõral maal. Ja siis veel see vanemailt õpitud pruuk nimetada eestlasi fašistideks, mis lapsesuus ei omanud mingit muud mõtet, kui see, et tuleb vihata. Nagu Orwell seda geniaalselt on kujutanud.“
Keskkoolis suunas isa Jaani rohkem täppisteaduste poole (ta lõpetas rööbiti keskkooliga ka Tartu ülikooli juures asuva matemaatika- ja füüsikakooli), aga ise kippus üha rohkem humanitaariasse.
Jaan: „Kui keegi oleks mult keskkoolis küsinud, kelleks ma saada tahan, siis oleksin vist vastanud, et filmirežissööriks. Plaanisin üksvahe Moskvasse filmiinstituuti õppima minna, mujale polnud ju võimalik. Kuid mulle tehti selgeks, et ilma sidemete ja toetajateta, pealegi keskmise vene keele oskusega pole lootust sinna õppima pääseda, kuhu on umbes mitusada tahtjat koha peale. Edasi võtsin pähe, et lähen hoopis Panso kooli näitlemist õppima ja ärritasin oma vanemaid sellega, et harjutasin kodus Hamleti monoloogi. Ka sellest ei saanud asja, sest tollel aastal ei olnud vist vastuvõttu. Seega jõudsid mu edasiõppimise otsingud lihtsa lahenduseni võrreldes kavandatuga – läksin Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialale.“
Jaan möönab, et toonased unistused saada filmi- või teatritegijaks on mõneti metamorfeerunud tegevuseks näitekirjanikuna: „Mis see näitekirjandus muud on kui paberi peal lavastamine…“ Ning Jaani vanemad tütred Marion ja Ingel on mõlemad läinud teatriteed.
Sina, Tuglas
Jaani teadustöö ja -tegevus on tihedalt seotud olnud Friedebert Tuglase nimega. Aastast 2000 kuni tänaseni on ta olnud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor. Tema diplomitöö on impressionismist Tuglase varases loomingus ja väitekirja kaitses ta 1986 teemal „Friedebert Tuglase osa eesti ilukirjandusliku stiili teooria arengus“. Väitekiri sai valmis 1986. aasta kevadeks. Sama aasta 2. märtsil tähistati Tuglase 100. sünniaastapäeva. Sel puhul ilmus ajakirja Looming Tuglasele pühendatud erinumber. Toimetuses teati, et Jaanil on valminud väitekiri Tuglasest ja tal paluti kirjutada artikkel. Et ta n-ö teaduslikust stiilist oli tol ajal parasjagu piisavalt tülpinud, siis tuli tööst välja hoopis palju kära tekitanud esseenovell „Sina, Tuglas“.
Jaan: „Ma hakkasin lihtsalt ühest otsast peale ja tahtsin midagi enesele olulist ära öelda – kirjutamise ja kirjutava inimese kohta üldiselt. Oluline on teose moto, mis pärineb John Keatsilt: „A Poet is the most unpoetical of any thing in existence…“ Ma ei muretsenud kõige vähematki kirjutise žanri pärast. Välja tuli tekst, mida loeti nii novelli kui ka publitsistikana.“
Üks olulisemaid teadussuundi väljaspool Tuglasega seonduvat on Jaanil esindatud 1998. aastal ilmunud raamatu „Maagiline müstiline keel“ ning sellele teosele järgnenud edasiarendustega. Tekstifilosoofilise oma tee ja tõe otsimine algas aastal 1983, kui valmis traktaat pealkirjaga „Etüüdid tekstist“, mis sai ilmuda alles kümme aastat hiljem, 1992, ajakirjas Akadeemia. Milles oli siis probleem?
Jaan: „Ehitasin teksti üles wittgensteinlikult ranges stiilis, nummerdatud väiterühmadena. Teksti keelduti avaldamast, sest temas ei olnud viiteid mõtlemise allikaile, neile, kellele ma toetun. Aga ma ei toetunudki kellelegi, vaid arendasin mõtet loogiliselt ja punkthaaval, n-ö teoreemidena nagu Spinoza oma „Eetikas“. Mõttekäigu õigsust või väärust võis igaüks ise kaasa mõeldes kontrollida. Aga totalitaarsed süsteemid, olgu ühiskond või koolkondlik teadus, nõuavad viiteid autoriteetidele. Sellised asjad võivad muide ka praegu juhtuda ja pea iga doktorant teab, et „õige“ teadus hakkab pihta hästi valitud tsitaadikomplektist. Sageli arvatakse, et ainult n-ö kirjanduslikud tekstid sünnivad suure loomevaluga ning arutlevad tekstid justkui teistmoodi. See pole sugugi nii.
„Maagiline müstiline keel“ ja hilisemad käsitlused oksüümoronist on tahe näidata, et kõik inimese tajud on seotud keelega. Meie meeled toimivad keelelise koordinatsiooni kaudu. Kui inimesel kaob keel, siis muutub teda ümbritsev ruum talle kultuuriliselt organiseerimatuks. Ta ei saa aru, kus ta viibib ja mis temaga toimub. Niikaua, kuni ta ei loo mingit uut keelt.“
Baltikumi ajalooline kirjaruum
Kolmandaks on Jaan Unduski loomingus olulised uurimused Baltikumi ajaloolisest kirjaruumist, ajast, mil siinmail oli kultuuriliselt valitsevaks saksa keel. Selle teema arendusi esindavad Jaani tegevuses, peale rohkete kirjutiste, koos Liina Lukase ning teiste eesti ja saksa kolleegidega korraldatud baltisaksa kirjakultuuri rahvusvahelised sümpoosionid, mis on aastast 2001 toimunud regulaarselt iga kahe aasta tagant ning toonud kokku esindusliku kogu ala parimaid asjatundjaid Euroopast ja väljastpooltki. Tänu Jaan Unduskile on baltisaksa teema saanud juhtivaks uurimissuunaks Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses.
Jaani teadustegevuse kohta võib öelda, et ta esindab eesti humanitaariat tipptasemel ja laias diapasoonis mitte ainult kui meie nimekamaid kirjandus- ja kultuuriteadlasi ning filosoofe, vaid ka kui elitaarne kirjanik ja tõlkija.
Jaan on Viini ülikooli rahvusvahelise Herderi-auhinna ja rohkete Eesti kirjanduspreemiate laureaat ning Eesti Vabariigi Presidendi Valgetähe III klassi teenetemärgi omanik.
Kuid uurides, kas kirjandusteadlasele on tuttav selline termin nagu „lemmikkirjanik“, vastab Jaan muiates: „Mõiste „lemmikkirjanik“ ei ole vist lõpuni korrektne. Pigem räägiksin eluliselt olulistest tekstidest. Juba oluliseks saanud teksti ei peagi korraga palju lugema. Võtad raamatu riiulist, loed mõned lõigud ja tunned, kuidas elujoon selgineb, korrastub, vaim taastub.“
Oluline on liberaalsus
Muusika kuulamisest: „Eks igal inimesel ole erinevaid muusika kuulamise tasemeid: ajaviiteks, taustaloomeks, tuju tõstmiseks. Oluline on taas see muusika, mida võib nimetada maailmavaate kujundajaks. Minu põlvkonna poistele on see olnud rokkmuusika hard ja heavy poolus, suund, mille lõid sellised bändid nagu Black Sabbath, Led Zeppelin, Uriah Heep, Deep Purple, King Crimson ja paljud teised, kogu see „raskete“ rokkarite sari, kellele pole asendust leitud. See on muusika, millega olen üles kasvanud, ja see on minu põlvkonna rahvalaul.“
Söögist leiab Jaan enda üheks lemmikuks olevat traditsioonilisel moel valmistatud kartulisalati ja tunnistab, et kanget alkoholi pruugib ta harva, aga: „Ma ei teagi, kuidas seda delikaatselt väljendada, kuid üldiselt olen ma alati valmis maitsma õhtuti õlut ja veini, ning kahjuks ei ole mulle neist kujunenud vaenlast, ehk siis arvata on, et ma kannan päris hästi.“
Eesti olulisust enda jaoks mõtestab Jaan järgnevalt: „Ma olen kunagi Viinis pikas välislähetuses olles läbi elanud nn pagulasšoki, kus mulle väga selgelt kirgastus tõsiasi, et elu on nii pagana lühike ja see tuleb veeta kohtades ja inimeste keskel, kes sulle on tõeliselt olulised. Minu tähtsaim koht siin maailmas on rännakuist hoolimata Eesti. Eesti on muidugi väike ja porine. Aga Eesti looduses valitseb inimlik mõõde ja suhtled temaga vahetult. Tallinn on tõenäoliselt üks räpasemaid Euroopa linnu, aga ta asub ikkagi õigel kohal.“
Jaan jätkab: „Oluline on Eesti liberaalsus. Saksamaa oli enne Teist maailmasõda juhtiv filosoofia ja humanitaarteaduste ala. Hitler ja Teine maailmasõda lõid saksa kultuuri hinge nii sügavad haavad, et denatsifitseerimine käib edasi kuni tänapäevani ja sunnib ettevaatuse mõttes maha vaikima paljut oma rahvuslikus kultuuripärandis. Nn poliitiline korrektsus välistab teatud mõttesuunad.“
Lõpetuseks ütleb Jaan: „Eesti ei saa tõenäoliselt kunagi rikkaks riigiks, seda muinasjuttu ei maksa lastele rääkida. Meie olemasolu sõltub pigem suutlikkusest käia oma teed suhteliselt vaesena. Aga see ei takista millegi olulisega hakkama saamist. Õnneks – või paraku – on see nii.
Mõiste „lemmikkirjanik“ ei ole vist lõpuni korrektne. Pigem räägiksin eluliselt olulistest tekstidest. Juba oluliseks saanud teksti ei peagi korraga palju lugema.
ÜLIKOOL JA HILJEM: Akadeemik Undusk loetleb neid inimesi, keda ta peab meie kultuuri tuletoojateks.
Jaan: „Ülikooli sattusin suhteliselt rusuval ajal. 1970-ndate lõpus oli üha enam tajuda otsade poliitilist kinnitõmbamist, ideoloogilist sumbumist. Salamisi võeti vastu otsuseid venestamise suunas, millest me ei teadnud, aga mille mõju oli selgesti tunda.“
Üliõpilaselu hoogu aga ideoloogiad ei vähendanud ja ülikooliloenguis räägiti ka halbadel aegadel edasi suhteliselt vabalt. Hea humanitaarse õppejõu aukohus oli näidata end ideoloogiast kõrgemal seisva intellektuaalina. Jaan toob välja mõned erilist muljet avaldanud isikud, esmalt ta kursusetööde, diplomitöö ja väitekirja juhendaja Harald Peebu, kes oli ka suurepärane eesti kirjandusloo loengute pidaja. Jaak Põldmäe luges kirjandusteooriat, see oli sisuliselt Hegeli esteetika, kõrgpilotaaž juba esimesel kursusel. Vene nõukogude kirjanduse üle mediteeris – alati peast – Valeri Bezzubov, pärit Kaukaasia eesti külast. Tõnu Luige ja Ülo Matjuse filosoofiakursused olid ülimalt arendavad, „diamati“ ja „ajamati“ nime varjus võeti läbi gnoseoloogia, ontoloogia ja sotsioloogia Herakleitosest Engelsini. Jüri Talveti väliskirjanduse loengute maiuspalaks oli hispaania barokk (mis sisaldasid Jaani esimese tutvuse Quevedoga, kellest ta kirjutas hiljem näidendi) ning Peeter Toropi vene kirjanduse loengutel Dostojevski ja sümbolism. Eesti keele ajalugu Huno Rätsepa esituses oli kütkestav, nagu ka Ellen Uuspõllu süntaksikursus (vt Akadeemiline KesKus 1/2010).
On meeles ka teistlaadi seiku: „Esimesel kursusel elasime viiekesi Pälsoni (nüüd Pepleri) ühika toas number 109, kus varem olid elanud ka näiteks Jüri Talvet ja Peeter Olesk. Esimesel kursusel luges meile üldkeeleteadust legendaarne Paul Ariste. Tema loengud algasid kell 8.15 hommikul. Ükspäev koputati umbes poole kaheksa paiku kõvasti meie toa uksele ja sisse astus kõva häälega kamandades professor ise. Selgus, et kuna meie ühikas jäi talle loengusse minekul tee peale, astus Ariste sealt lihtsalt läbi, et meid voodist välja „peksta“. Meie loomulikult magasime veel poole kaheksa paiku.“
Jaan Undusk
TEADUSALA
Humanitaarteadused
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Kirjandusfilosoofia ja -teooria, Eesti ja Euroopa tekstitraditsioonide retoorilised mudelid, eriti maagilise (pärisnime) ja müstilise (oksümoorilise) keeletarvituse pingeväljas. Eesti kirjanduse ajalugu. Baltisaksa kirjandus ja baltisaksa kirjaruum ning eesti-saksa-austria kirjandussuhted. Eesti ajalookirjutuse ideoloogilis-retooriliste mudelite ajalugu Läti Henrikust kuni tänapäevani.
VALITUD AKADEEMIASSE
12. detsember 2007
AKADEEMIA OSAKOND
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
14. november 1958, Otepää
TÖÖKOHT
Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor (alates 2000)
HARIDUS
1977 Tallinna 21. Keskkool
1982 Tartu Ülikool eesti keele ja kirjanduse eriala
TEADUSKRAAD
1986 filoloogiateaduste kandidaat Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituudi juures; teema: „F. Tuglase osa eesti ilukirjandusliku stiili teooria arengus“
TEENISTUSKÄIK
1986–1993 Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituudi nooremteadur, teadur ja vanemteadur
1993–2000 Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur
2000–… Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor
TUNNUSTUSED
1987, 2003 F. Tuglase novelliauhind
1991 B. Alveri kirjandusauhind
1995 rahvusvaheline J. G. v. Herderi auhind võrdleva kirjandusteaduse alal (Viini Ülikool)
1996, 1998 Eesti Kultuurkapitali eesti kirjanduse aastapreemia esseistika ja kirjandusteaduse alal
1997 Eesti Kirjanike Liidu esseeauhind
1999 Eesti Kultuurkapitali eesti kirjanduse aastapreemia draama alal
2001 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
2003, 2005 Eesti Näitemängu Agentuuri näidendivõistluse I auhind
2008 Balti Ajalookomisjoni korrespondentliige (Baltische Historische Kommission, Göttingen)
2009 Eesti Kultuurkapitali vabaauhind
Ajakirjade Keel ja Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Akadeemia, ajalehe Sirp aastaauhinnad
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
ligi 200 publikatsiooni: artiklid, esseed, arvustused
MONOGRAAFIAD:
Realismi mõiste ümber: F. Tuglase „realism“ ja sajandivahetuse kultuur. ENSV Teaduste Akadeemia, Tallinn, 1986, 84 lk
Maagiline müstiline keel. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1998, 349 lk (Oxymora 2)
Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid 1–2. Toim. J. Undusk, P. Lias. Tallinn, 1988, 243 lk
Kõnelusi rahvuskirjandusest 1–2. Toim. J. Undusk, P. Viires. Keele ja Kirjanduse Instituut, Tallinn, 1990, 206 lk
Vallan verkot ja hengen neuvokkuus. Toim. M. Ihonen, J. Undusk. Kirjasto-palvelu Oy, Helsinki, 1994
Klassika ja narratiivsus: Tammsaarest Kangroni. Toim. J. Undusk. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 1997, 126 lk (Oxymora 1)
IAAK. Kristjan Jaak Peterson 200: Aus Anlass seines 200. Geburtstages. Toim. K. Ross, U. Sutrop, J. Undusk, E. Vainik, Ü. Viks. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2001, 425 lk
Baltisches Welterlebnis: Die kulturgeschichtliche Bedeutung Alexander, Eduard und Hermann Graf Keyserlings. Hrsg. M. Schwidtal, J. Undusk. Universitätsverlag Winter, Heidelberg, 2007, 586 lk
Literatur in baltischen Bezügen: Jakob Michael Reinhold Lenz und Kristian Jaak Peterson. Hrsg. Lukas, L., Taterka, Th., Undusk, J. Deutscher Akademischer Austauschdienst, Riga-Bonn, 2007. 260 lk (Triangulum: Germanisches Jahrbuch für Estland, Lettland und Litauen; 12. Folge)
F. Tuglas, Valik proosat. Kommenteeritud autoriantoloogia. Koostanud ja saatetekstid kirjutanud J. Undusk. Tallinn: Avita, 2009 (saatetekstid lk 9–19 ja 453–677)
Umweltphilosophie und Landschaftsdenken im baltischen Kulturraum / Environmental Philosophy and Landscape Thinking. Ed./Hrsg. L. Lukas, U, Plath, K. Tüür, J. Undusk. (Collegium litterarum 24). Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011. 397 lk
Baltisaksa kirjakultuur. Koost. J. Undusk, L. Lukas. Ajakirja Keel ja Kirjandus erinumber, 2011, nr 8/9. 160 lk
ILUKIRJANDUSLIK LOOMING:
novellid, romaan „Kuum“ (1990), näidendid „Goodbye, Vienna“ (1999), „Quevedo“ (2003), “Boulgakoff” (2006) jm.
Tõlked saksa, inglise, prantsuse jt keeltest (F. Nietzsche, Th. Bernhard, E. Lévinas, J. M. R. Lenz, F. R. Faehlmann jt)