ERAPOOLETU AEG JA LUGU? LUBATAGU KIHISTADA! Majandusajakirjanik Erik Aru väidab, et ilma politiseeritud ajalookirjutuseta ei teaks me maailma minevikust mõhkugi.
Juba mõnda aega tagasi ilmus uudis, mis pani ühe mu tuttava Facebookis retooriliselt ohkama: „Mida me küll teeksime ilma politiseeritud ajalooteaduseta“. Artikkel käsitles Hispaania mauridelt tagasivallutamise ehk rekonkista lõppakordi, Granada alistamist 1942. aastal ja väitis, et sellega sai läbi kuldne ajastu, mil moslemid, kristlased ja juudid kenasti koos elasid ning pukki pääses kitsarinnaline võim, mis tunnistas vaid ristiusku, teised aga välja surus. Lisaks sellele, et see kõik enam-vähem nii oligi (iseasi muidugi, kui „kenasti“ nad täpselt koos elasid, eks ikka moslemid kenamini ja juudid-kristlased koledamini), tekkis mul selle postituse peale küsimus: mil määral üldse on sellist asja nagu politiseerimata ajalugu olemas? Postituse kommenteerimiseks mul tollal mahti polnud (tegelikult pidanuks ma Facebooki lugemise asemel juba ammu midagi asjalikumat tegema), küsimus jäi aga painama.
Ajaloo kõverpeeglid
Politiseeritud peaks siis olema selline ajalugu, kus mingile sündmusele lähenetakse kindlast ideoloogilisest (olgu siis parteilisest, rahvuslikust või mingist muust) vaatenurgast ja väänatakse tegelikkus sellele kõverpeeglile vastavaks. Mõistena on see hea ja terav, sest paneb kohe inimestel kõrvad liikuma.
Politiseeritud ajaloo all meenub minu põlvkonnale ja vanematele ilmselt Nõukogude Liit, mil Hillar Palametsa kirjutatud 4. klassi õpikus „Jutustusi kodumaa ajaloost“ olid trükitud nuhi ja kapitalisti pildid, ning mina ajasin silmi pööritama oma ema, lugedes hoolega isapoolsete, kommunistidest vanavanemate käest saadud Teise maailmasõja teemalisi raamatuid ja Dmitri Furmanovi „Tšapajevit“. Või siis ehk ka juba veidi hilisem kogemus George Orwelli lugemisel, kelle raamatuis keegi kuskil otsustas, milline on õige ajalugu, seda vajadusel ka käigu pealt muutes.
Siiski pole politiseeritud ajalugu sugugi ainult diktatuuririikidele iseloomulik nähtus. Esimese hooga meenus mulle investor, isemõtleja ja skandalist Nassim Nicholas Taleb, kes on korduvalt kirjeldanud, kuidas ta Liibanonis sündinud araabia keelt kõneleva Prantsuse kodanikust kreekaõigeusklikuna pidi juba lapsepõlves tutvuma kolme täiesti erineva ristisõdade käsitlusega – kreeklaste, muslimite ja prantslaste omaga.
Värvikirevad käsitlused
Järgmiseks võime võtta meie ajaloohuviliste lemmiku, Teise maailmasõja. Ilmselt ei üllata kedagi, et eestlastel, venelastel, soomlastel ja poolakatel on üsna erinev arusaam sellest, mis toimus. Rääkimata sakslastest. Ka brittide ja ameeriklaste rõhuasetused erinevad üksteisest oluliselt. Ma ei räägi siin ainult lihtrahva nägemusest, vaid sellestki, mida professionaalsed ajaloolased oluliseks peavad ja uurida võtavad.
Kui hakata kaugemale minevikku kaevuma, siis selgub, et nii on asjad olnud algusest peale. Ajaloo isa Herodotose „Historia“ kujutas Peloponnesose sõja sündmusi peamiselt Ateena seisukohast (peale selle, et ta ilmselgelt osa asju lihtsalt välja mõtles). Teine, keda ajaloo isaks hüütakse, Thukydides, ei too „Peloponnesose sõja ajaloos“ jumalaid mängu, küll aga kirub enda poliitilisi oponente. Tema nimelt kuulus aristokraatia sekka ja oli vaenujalal demokraatlike poliitikutega.
Gaius Julius Caesari „Märkmeid Gallia sõjast“ on propagandatekst, mis oli mõeldud Rooma lihtrahva mõjutamiseks, et see toetaks autorit vaenulike aristokraatide vastu. Samas annab see eneseülistamise kõrval ka väärtuslikke teadmisi nii sõja käigust kui ka tollase Gallia eluolust. Kui ainult tõeterad propagandasõkaldest eraldada.
Eelarvamused ja tegelikkus
Hea küll, jätame nüüd kõrvale need, kes kirjutasid oma kaasaegsetest või suisa iseenda tegudest. Võiks ju arvata, et juba antiikaja autoritest võib rohkem usaldada neid, kelle mõtlemist olid selgemaks muutnud mööda voolanud kümnendid või isegi sajandid?
Taas, mine võta kinni. Nüüdsed ajaloolased kipuvad arvama, et Rooma teisele keisrile Tiberiusele tegid liiga nii Tacitus kui ka Suetonius, kes kirjutasid umbes samal ajal, teise sajandi alguses, hulk aastakümneid pärast valitseja surma. Nende maalitud pilt paranoilisest türannist, kes Suetoniuse väitel tegeles ka kõikvõimaliku pordueluga, kujutab endast tõenäoliselt pigem Rooma kõrgkihi (eel)arvamust end oma Capri villasse isoleerinud keisrist kui tegelikkust.
Ent milleks vaadata niivõrd kaugele nagu Kreeka või Rooma. Meie enda ülestähendatud ajalugu oleks märksa lühem, kui poleks olnud mõnda selge poliitilise kallutatusega kirjameest. Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest ei teaks suurt midagi, kui poleks Läti Henriku „Liivimaa kroonikat“, Riia piiskopi Alberti käsilase lugulaulu sellest, mil moel siinkandis metslasi ristiti, või anonüümse autori kirja pandud „Liivimaa vanemat riimkroonikat“, mis räägib sarnases võtmes Liivi ordu vaatenurgast. Lisame veel juurde Liivi ordumeistri kaplani Bartholomäus Hoeneke „Liivimaa noorema riimkroonika“, millest säilinud ümberjutustused kirjeldavad muu hulgas ka Jüriöö ülestõusu.
Minevik kandub olevikku
Nii et ausalt öeldes ei näe ma selles küll midagi uut ega hullu, kui keegi kirjutab ajaloost käsitluse teistsuguse nurga alt, kui seda on harjutud nägema, olgugi selle nurga taga siis mingi kindel maailmavaade.
Huvitav on lugeda näiteks indialaste arvamust Briti kolonisatsioonist. Eestlasele kõlab kuidagi tuttavlikult kolonisaatorite seisukoht, mille võtab kenasti kokku Briti siinse saatkonna aastatetaguse teise sekretäri kraaksatus ammusel seene- ja/ või marjaretkel: „Before us, in India there was nothing!“ („Enne meid polnud Indias midagi!“) Kui eestlased talle seepeale Taj Mahali meelde tuletasid, ei osanud imperialist midagi mõistlikku kosta. Huvitav, mis ta siis veel teinuks, kui keegi teadnuks talle öelda, et Induse oru tsivilisatsioonilt pärineb vanim teadaolev kanalisatsioonisüsteem.
Kokkuvõttes tundub mulle, et vastus küsimusele, mida me teeks ilma politiseeritud ajaloota, kõlab: suurt kuraditki ei teeks.
Iseasi muidugi, et ajaloo teisel moel kirjutamine kipub mõnikord olevikku ümber kanduma.
Eestlastele peaks arusaadav olema, et sõda mälestusmärkidega on mõnikord õigustatud. Suhteliselt vastik oleks ju, kui Lenin endiselt Islandi väljakul kätt sirutaks ja tuvisitta korjaks. Aga peaasi, raamatud jätku rahule, mitte nagu keegi tundmatu Bütsantsi munk, kes Ovidiuse käsikirjast koledaid sõnu (nagu „tüdruk“) välja kraapis.