MINEVIKUST TÄNASENI ULATUV SEENENIIDISTIK: 1962. aastal pöördus grupp ajaloolasi, sealhulgas mitmed Suure Isamaasõja veteranid, parteijuhi Hruštšovi poole, et lõpetataks Vene väejuhi, kindralfeldmarssal krahv Mihhail Illarionovitš Goleništšev-Kutuzov Smolenski (1745–1813) ajalooliselt põhjendamatu ülistamine tolleaegsetes ajalehtedes ja tänavanimedes. Millest ajalugu vaikis, sellest kirjutab Helger Aaresild.
Paraku said ajaloolased pahandava vastuse osaliseks, sest müüt „suurest“, ehkki kõik lahingud kaotanud väejuht Kutuzovist oli hakanud oma elu elama. Parteiladvik leidis, et pooleteist sajandi tagustes ajaloolistes sündmustes urgitsemine tõstataks tülikaid küsimusi ka nn teise suure isamaasõja kajastamise osas. Seda enam, et paljud sündmused ja seigad kordusid 129-aastase ajavahemiku järel. Näiteks tungisid nii Napoleoni kui ka Hitleri juhitud väed Venemaale 22. juunil. Mõlemad lääne riigijuhid sündisid, tulid võimule, saabusid vallutatud Viini, asusid sõjaretkele Venemaale ja kaotasid sõja täpselt 129-aastase vahega.
Venemaa maine on rajatud müüdile suurest ja vägevast isevalitsusest, kolmandast Roomast, ristiusu viimasest õigest kantsist. Niisugune kirjanduslik-ajalooline eluvaade on nüüd ohtu seatud, sest Venemaa ajaloolane ja avaliku elu tegelane Jevgeni Ponasenkov on avaldanud suurteose „Esimene teaduslik ajalookäsitlus 1812. aasta sõja kohta“, mis paljuski siiani õigeks peetud arusaamad pea peale pöörab. Tähtis on siinjuures see, et viited faktilistele allikatele on korrektselt ära toodud. Need võib lugeja kõik ise üle kontrollida.
Enda kõige suuremaks avastuseks loeb autor leidu, et Venemaa oli 1812. aastal haaratud kodusõjast: mässud toimusid 35 kubermangus 42-st. Samal ajal hõlmas sõda Napoleoniga vaid paari kubermangu, mida Napoleoni sõjatee tegelikult läbis. Kogu mässudest tulenev häda ja viletsus, sealhulgas pärisorjusest vabastamise edasilükkamine, kirjutati hiljem kõik Napoleoni vastase sõja arvele.
Seoses Venemaa sõjaks valmistumisega põletasid Vene väed 1811 maha Kiievi. Valitsustegelased põhjendasid seda „välismaiste mõjuagentide“, eeskätt poolakate tegevusega Ukrainas. Piirialade puhastamine on meede enne pealetungi algust. Kuna aga Vene sõjaretk seisati, osutus see oma suurlinna mahapõletamine täiesti kahjulikuks ja lausa kahjurlikuks tegevuseks.
- aastal seisis Aleksander I lõhkise küna ees: keda panna armee etteotsa? Venemaal võrsunud kindralid olid osutunud saamatuks ja mitteusaldusväärseks. Kutuzov oli kaotanud Napoleonile 1805 ja Bagration 1807. aastal. Nõnda pakkus Aleksander I väejuhi kohta nii Briti hertsogile Wellingtonile kui ka Napoleoni kadestanud ja reetnud (Napoleoni vennanaise õemehele) marssal Bernadotte’ile (hilisemale Rootsi kuningale), kuid kõik nood keeldusid. Viimane olla vestluses Aleksander I-ga öelnud, et ainsad abimehed Venemaa poolel saavad olla vaid käre külm ja hiiglaslik territoorium, kuid mitte kohalikud sõjamehed.
Aga Kutuzov?
Müüdi suurest sõjapealikust Kutuzovist lõi alles Stalin. Talle oli pärast 1941. aasta suuri inimkaotusi ja häbiväärset taganemist tarvis mingit õigustavat ajaloolist võrdpilti, mis lüüasaamisi õigustaks.
Barclay de Tollyt pildile tuua polnud paslik, vanamees Kutuzov aga justkui sobis. Umbes samamoodi valiti 1961. aastal esikosmonaudiks Juri Gagarin – et ikka oleks õige päritolu!
Kutuzovit ei saanud seostada Vene vägede põgenemisega piiri äärest, sest ta määrati vägede ülemjuhatajaks hiljem. Mis siis, et ta kaotas Borodino lahingu. Mis siis, et lahingu järel deserteerunud Vene sõdurid rüüstasid ja panid põlema Moskva, nii et seal hukkus ka 30 000 haavatud Vene sõjaväelast, keda prantslased tulest välja tuua ei suutnud…
Hilisem propaganda rõhutas tõsiasja, et lõpuks ju Napoleon ometigi lahkus Venemaalt, jättes ütlemata, et Napoleonil polnudki kavatsust Venemaad vallutada. Näiteks ei jätkanud Napoleon sõjaretke Peterburi suunas. Tema sihiks oli rahu sõlmimine prantslaste vastast sõjakäiku kavandanud Aleksander I-ga. Sest iga sõjapidamine lõpeb alati rahu sõlmimisega – mida varem, seda parem. Kuid hirmunud tsaar oli peidus Neeva-äärses pealinnas ega kavatsenudki end näole anda.
On säilinud andmeid, mis viitavad sellele, et kui Napoleon oleks Moskvas kauem viibinud, oleks Aleksander I troonilt kukutatud (tapetud).
Napoleon passis Moskvas 36 päeva, enne kui hakkas liikuma kodu poole, mööda tuldud rada, kus olid kommunikatsioonid ja turvagarnisonid. Oli tal ju kogu impeerium valitseda ning seda ei saanud teha Moskvast. Tõsi, nagu Bernadotte oli ennustanud, tegidki pakane ja kehvadest sanitaarsetest oludest tingitud nakkushaigused Napoleoni vägedes laastava puhastustöö. Üldiselt pole heaks tooniks olnud mainida, et samavõrd niitsid taudid ja külmumised ka Vene sõdureid.
On tähelepanuväärne, et kuni 1940. aastateni polnud ükski ajaloolane pidanud Kutuzovit põhjalikuma uurimistöö vääriliseks, samal ajal kui Napoleonist ja tema marssalitest on uurimusi sadade kaupa.
- aasta sõja järel püüdsid Vene valitsejad teha kõik, et juhtunut „õiges valguses“ kajastataks. Näiteks tehti helde pakkumine isegi nimekale Honoré de Balzacile. Tõestuseks on keiserliku teaduste akadeemia presidendi Sergei Uvarovi kiri palvega ära osta mistahes tuntud tegelane. Paraku kõik miskipärast keeldusid. Lõpuks trükiti Prantsusmaal tundmatu autori käsitlus tsaarile sobivas valguses, milles võib näha tänase Venemaa riikliku propagandakanali Russia Today otsest eelkäijat.
Aga ajakirjandus oli tolleaegsel Prantsusmaal väga heal järjel. Napoleoni-meelne ajaleht Monitor trükkis kahenädalase viibega ära peaaegu kõik Kutuzovi teadaanded. Näiteks kuulutas Kutuzov pärast Borodino lahingut oma suurest võidust. Need teated olidki nagu naljanumber – eriti pärast seda, kui Napoleoni väed mõni nädal hiljem takistamatult Moskvasse marssisid.
Venemaa press oli samal ajal range tsensuuri all. Piisas vaid paarirealisest teatest Smolenski langemise kohta, kui selle avaldaja kohemaid türmi heideti.
Ametlikult kuulutati isamaasõda lõppenuks alles 1816, pärast seda, kui lääne liitlased olid Waterloo lahingus Napoleoni lõplikult põlvili surunud – kui võitjad omavahel maid ja rikkusi jagasid.
Iga ajalooõpetus kajastab tänapäeva probleeme. Kuidas kõrvutada Aleksander I ja Putinit?
Jevgeni Ponasenkov vastab, et erinevus on päritolus. Aleksander I oli ülikuperest, sisuliselt võõramaalane, kes nii kõneles kui ka palvetas prantsuse keeles. 1812 sõdisid omavahel eeskätt Aleksander I ja Napoleon, mitte pärisorjuslik Venemaa ja kodanlik Prantsusmaa. Õigusteta Vene keisririigi maarahval ei olnud tegelikult eriti vahet, kes parasjagu nende mõisnikuks on. Näiteks ei võinud Vene nekrutid anda isegi tsaaritruuduse vannet, sest orjadelt ei saanud seda nõuda.
Õigupoolest lõppes Venemaal pärisorjuse ajastu alles 1970. aastate algul, mil kolhoosirahvale passe jagama hakates lõpetati kinnismaisus. Muuseas, kommunistlikus Hiinas kehtivad piirangud maarahva vaba liikumise kohta veel tänapäevalgi.
Erinevalt tsaar Aleksander I-st on president Putin pärit vaestest oludest ning selles mõttes „oma“. Putin on tagasihoidlik, isegi omamoodi häbelik isevalitseja.
Mis aga Aleksander I ja Putinit ühendab, on nende voli teha parasjagu seda, mis pähe tuleb, sest rahvas on tasalülitatud. Kui Aleksander I ajal keegi mässama hakkas, võis ta kuude kaupa rahus elada, sest teede puudumise tõttu võttis karistussalkadel temani jõudmine palju aega. Tänapäeval aga võidakse läänes leiutatud tehnilistele vahendite tõttu mässumeelse ukse taha tulla juba mõne päeva jooksul.
Venemaal on ütlemine, et seal muutub iga viie aasta järel kõik, kuid kahesaja aasta möödudes mitte midagi. Kui küsida, mida on Venemaalt tulevikus oodata, vastab ajaloolane Jevgeni Ponasenkov: „Ikka sedasama.“
