Praeguse Riigikogu liikme ja Kultuurikomisjoni esimehe, akadeemik Olav Aarna (s.1942) algne huvi oma eriala elektrotehnika vastu tekkis üsna tüüpiliselt, tänu lapsepõlvehobile – raadiotehnikale. Ent pea selgus: see ala on lähedalseisev esimesi samme tegevale arvutitehnoloogiale ja küberneetikale. Oma tehnikateaduste kandidaaditöö TPI juures kaitses Olav hoopis teemal “Keeruliste keemilis-tehnoloogiliste süsteemide matemaatiline modelleerimine (põlevkivi gaasbensiini pürolüüsiprotsessi näitel) aastal 1971.
Aarna: “Huvi keemiatööstuse vastu tekkis ühelt poolt kuklataguse isa mõjutusega, kes oli keemiainsener, teiselt poolt tolleaegse paratamatusena, mind nimetati nimelt koos nüüdse akadeemikust sõbra Leo Mõttusega Küberneetika Instituudi töötajana 1964ndal töögruppi, mis tegeles Kiviõli keemiakombinaadi formaliini tsehhi automatiseeritud juhtimissüsteemi väljatöötamisega.” Ja nii 25 aastat – nii teadlase kui õppejõuna keemiatööstuse protsesside modelleerimise ja juhtimisega.
Ja tol ajal oli keemiatööstus in! Kui Nõukogude riigi rajaja Volodja Uljanovi unistus oli kogu maa elektifitseerimine, siis Nikita Sergejevit? vahetas elektri ümber kogu maa kemiseerimise vastu. Ideaalpildis kujutas Nikita ette, et kogu maa töötab keemiatehastes, sööb maisi ning jälgib, kuidas kommunism mühinal sisse vajub.
Ja Olav: (õpingu ja teadustöö alaseid mõjutajaid meenutades, soojalt) Professor Hanno Sillamaa, dotsendid Heino Ross ja Wilhelm Kracht, doktor Raul Tavast ja akadeemik Ülo Jaaksoo?
MATEMAATILINE MODELLEERIMINE: EI OLEGI NII KEERULINE!
Kiviõlis jõudis Aarna üsna kiiresti äratundmisele, et valdkonnas, kus mõõdetakse temperatuuri, rõhku, reaktorites ja torudes voolavate ainete ning gaaside koostist, oli vaja tükk maad põhjalikumat teavet kogu protsessi üksikute osiste ja liidetud terviku kohta.
Aarna: “Et mis seal siis toimub. Vastus lihtne – paneme kokku nende olemasolevate mõõtmiste matemaatilise mudeli ja lahendame nn pahupid pööratud ülesannet, seega, toetudes mõõtmistele ja matemaatilisele mudelile, püüame hinnata seda, mida me vahetult mõõta ei saa, selle asemel, et teostada kaudseid mõõtmisi.”
See põld on haljas tänaseni; võrdselt matemaatilise modelleerimise arenguga on keerulisemaks ja rafineeritumaks arenenud ka keemilis-tööstuslikud pidevprotsessid. Pluss kogu tehnoloogia – eriti viimase 20 aasta jooksul. Tehisintellekti abil saab lihtsalt kogu protsessile anda mõõtmatult täpsemaid hinnanguid. Aarna uurimistöö tipnes 1986 aastal Harkovi Raadiotehnika Instituudi juures kaitstud tehnikateaduste doktoritööga teemal “Pidevate tehnoloogiliste protsesside oleku hindamise mudelid ja meetodid.”
Teadustöö lõpetas Olav Aarna 1989, mil keskendus edaspidi õppejõu ja administraatori, hiljem poliitiku ametile. Sellest ajast on Aarna olnud 9 aastat rektor Tehnikaülikoolis, aga seotud Riigikogu liikmena ka Eesti teadus- ja haridusreformiga.
“Üks permanentne haridureform on käinud kogu aeg – olenemata riigikordadest ja võimul olevatest valitsejatest.”
NOORUS, “PIIRATUD VABADUSTE” ARV
Aarna räägib ülikoolist. Et mäletab “eriti eredalt” Küberneetika Instituudi juurde – paljuski tema isa initsiatiivil – loodud matemaatikute erirühma, kus koostati eri õppekavad, mille alusel “nad siis õppisid süvendatult matemaatikat”.
(Muuseas muigab ta oma noorusperioodi kohta, et “vabadusastmete arv” oli kaunikesti piiratud. Vaat nii.)
Aga. Just selles erirühmas, kus tema kaaslasteks olid tänased kolleegid TA-st Jüri Engelbrecht, Leo Mõtus, Raimund- Johannes Ubar, Rein Kütner, loodi arusaamine matemaatilisest kultuurist ja maailmanägemusest. Ja kuigi Aarna on läbi oma teadus- ja praktilise tegevuse olnud kogu aeg seotud keemiatööstusega, rõhutab ta mitmel korral, et “tegelikult olen ikkagi matemaatik, mitte keemik”.
“Enamuse õpitavast olin sunnitud jõuga ära sööma, sest mingi matemaatiline looduslaps ma ei olnud”.
Ja tänasest matemaaatikaõppest: “See (matemaatiline) puder, mis praegu ülikoolide poolt allapoole valgub, on tavastudioosuse jaoks liialt paks ja töötab otseselt õpihuvi vastu. Eriti kannatavad siin teised loodusained nagu füüsika, keemia ja bioloogia, kuigi probleem on veel üldisem.”
PÕLEV-PÕLEV PÕLEVKIVI!
Põlevkivi on täna teema. Jälle. Ja oma perspektiivi tõttu ilmselt nii kaua, kuni keegi veel mõne tüki maa seest välja kougib. Kaevandada või jaa? Või ei? Või kuidas? Sõdivad looduskaitsjad ja tootjad. Ent – on meie põlevkivikeemia innovaatiline?
“Täpsemalt ei ole millestki uuest ja põhjapanevast rakenduslikust ideest kuulnud. Nii nagu aastate eest põlevkiviõli ja muude fraktsioonide ning ühendite tootmisega algust tehti, nii on see kestnud aastakümneid.” Miks? Sest 1990ndatel virdus kogu sektor – nii teaduslik, kui tootmine – alarahastamise käes. Aarna: “Sisuliselt söödi terve kümnend reserve. (Kõlab Aarna suust nagu “konserve”). Hea, et sektori teaduslik rakuke ehk Põlevkivi Instituut kui infrastruktuur säilis, mis oli muuseas ka mitu korda sulgemisohus”.
Teadus ja selle alarahastamine on Eestis kui siiami kaksikud – kummaline ja lühinägelik, eriti plaanis, mil võime julgelt väita: põlevkivikeemiaga seotud oskusteave on meil maailmas üks kõvemaid. Olav: “Kui keegi siiski on huvitatud tutvuma kas investeerimise või muul eesmärgil põlevkivikeemia võimalike rakendustega, võiks vabalt pöörduda Tallina Tehnikaülikooli Põlevkivi Instituuti või Küberneetika Instituuti.”
MAJANDUS – MIS PÕHINE?
Olav Aarna on olnud viimasel kümnendil üks mõjukamaid Eesti haridus- ja innovatsioonipoliitika eestkõnelejaid. Ja mis ta ütleb? Ütleb, et Eesti probleemid seisnevad meie liidrite stagneerumises ja mugandunud arusaamades. Et Eestile edu toonud liberaalse majandupoliitika raames arvatakse miskipärast: innovatsioonipõhine majandus tekib samuti kuidagi turujõudude toel ehk A.Smith´i nähtamatu käe käe mõjul.
Aarna: “Aga uut tekkivat sotsiaal-majanduslikku formatsiooni iseloomustatakse ju hoopis mõistetega teadmistepõhine, innovatsioonipõhine, koostöövõrgustikel põhinev ja elukestval õppel põhinev. Analüüsides maailmamajanduse arengut XX sajandi teisel poolel, näeme, et ettevõtted lähtuvad oma strateegia valikul kahest võimalikust alternatiivist. Esimene on kulukeskne, kus püütakse olla turuliider võimalikult madalate kuludega, teine innovatsioonikeskne, kus püütakse pakkuda teistest erinevaid kõrgema kvaliteediga tooteid ja teenuseid. Sealjuures on maailmas tõelist edu saavutanud need ettevõtted, kes on suutnud pakkuda uudseid tooteid või teenuseid, mida vajatakse massiliselt. Riikide rahvusvaheline konkurentsivõime ja majanduskasv on aga otseses sõltuvuses innovaatiliste, teadmistepõhiste ettevõtete ja sektorite osakaalust majanduses.”
Kuigi Aarna peab oma kohuseks ohukella lüüa, leiab ta siiki paadunud optimistina (“Küll mitte sinisilmse optimistina!”), et – kuigi visalt ja aeglaselt -, liigume me siiski. Ja kuna protsessid muutumaks investeeringupõhisest ühiskonnast innovatsioonipõhiseks ei ole lineaarsed vaid sügavalt mittelineaarsed, siis mõneaastases perspektiivis on oodata olukorra paranemist.
Eesti Arengufondi käivitamise juures peab Aarna oluliseks, et see struktuur ei muutuks ainult ettevõtteid rahastavaks riiklikuks riskikapitali fondiks, vaid arvestaks nn pehmete väärtustega ehk siis pideval koolitamisega (“Eriti tippjuhtide ja arvamusliidrite koolitamisega!”). Siinkohal küsimus: aga meie veel-ei-teamis-põhine majandus ja Euroliit?
Olav toetab liikmesolekut igati, võib suisa öelda, et selles küsimuses on tal äärmuslikult positiivsed vaated, ta on olnud üks Eesti Euroopa Liidu asutajaliige ja selle ühenduse president aastatel 1998-2000.
TALLINN, TARTU JA KUTSEKAD
Üks lahe lahingutander meie teadlaste vahel on: Tallinna ja Tartu ülikoolid. “Tallinna Ülikooli loomist toetan igati”, kommenteerib Aarna, “leian, et see asi võinuks veel mastaapsem olla. Ja muuseas, ühinemine võiks toimuda ka Tartus, sest sellisel kujul Maaülikooli eksisteerimine on anakronism. Samas – Tartu ja Tallinna teadlaste niiöelda vasatasseis on loodud kiibitsejate poolt, see on kõrgkoolide administraatorite ning bürokraatide ülespuhutus, sest kolleeg-kolleegi vahel toimib koostöö absoluutselt.”
Muideks, kutseharidusest arvab Aarna üsna ketserlikult (tema enda ütlus). “No aga ülikoolharidus on samuti kutseharidus – sünnist saati! Omal ajal kui Bolognes, Pariisis, esimesed ülikoolid loodi, tunti suhteliselt massilist vajadust kirikuõpetajate, arstide, kohtunike ja kõrvalproduktina teadlaste järele – seega on ka ülikool loodud, et koolitada kutsealade spetsialiste. See mida me täna kutsehariduseks nimetame, tekkis märksa hiljem, kui ilmnes vajadus nn käelisi oskusi viljelevate spetsialistide järgi.”
Aarna arvab, et tänapäevased arusaamad ülikoolist ja kutseharidusest on tekitanud täiesti otstarbetu ja kahjuliku vastandumise, umbes et hea ülikooliharidus ja paha kutseharidus? Või nagu pealkirjastas tema akadeemikust kolleg Jaak Aaviksoo oma artikli Eesti Päevalehes: “Tartu Ülikoolil on oht muutuda kuue sambaga kutsekooliks”.
Aarna üks lemmiktermineid on ka “akadeemiline fundamentalism”, mis kostab pidevalt nii tema jutust kui läbib artikleid. “Sel nähtusel on mitmesuguseid ilminguid, millest kõige paremini paistab silma akadeemilise kõrghariduse pidamine ainsaks väärtuseks. Hoopis vähem teadvustatud on akadeemiline fundamentalism põhikooli ja gümnaasiumi õppekavas, mis väljendub ainekavade ülesehituses, lähtudes varjatud eeldusest koolitada igaüht kui vastava valdkonna tulevast teadlast. Akadeemilise fundamentalismi kolmandaks ilminguks on laialt levinud alusuuringute ja rakendusuuringute vastandamine, nii et väärtuslikuks peetakse ainult alusuuringutega tegelemist.”
Samuti peab Aarna akadeemilise fundamentalismi ilminguks, kui muidu sisukat arvamust esitanud inimene materdatakse maha pelgalt seetõttu, et teda ei ole “piisavalt” avaldatud rahvusvahelistes erialaajakirjades.
“Kahjuks omane nii mõnelegi mu kolleegile akadeemikule.”
MIDA AKADEEMIK ARRR-RMASTAB?
Lapsepõlves harrastas Olav Aarna kandle- ja t?ellomängu. Aga ütleb kohe: “Esimest pole enam aastakümned kätte võtnud, t?ellot ja klaverit siiski aegajalt näpin.”
Veel on Olav patoloogiline reisija, terve elu on mees kolanud välismaal, või nagu ta ise ütleb, et “eks ma natuke selline hulkuri natuur ole”. Siis mõtleb ja arvutab, et kui vaadata tagasi kogu eluperioodil välismaal viibimistele, siis tuleb suhe ikkagi 90:10 tööreiside kasuks.
Aarna: “Muidugi, puhata meeldib mulle matkates? metsikus looduses. Ja eelistan ma kargeid põhjamaid, soovitavalt sattumist polaarjoone taha. Viimased puhkuserisid ongi käinud Norrasse, Rootsi ja Islandile. Lõunamaad ja päikese käes peesitamist ei? Ei meeldi!” Nüüd meenutab Aarna veelkord härdusega tudengipõlve, matkasid kolmeks nädalaks asustamata piirkondadesse – kas Mongoolia piiri lähedale või Baikali järve äärde.
Ja spordihobidest: “Murdmaasuusatamine ja rulluisutamine”.
Kuidas? (Meenuvad need tibid, kes inimesi tänaval uiskudega ümber kimavad).
“Rulluisutamine? Pisiku andis poeg Indrek. Nii ma siis tiirutan Kakumäel 7,5 kilomeetrist ringi ja pean oma läbisõidu üle arvet? Oma 800 kilomeetrit.”
Mis veel? Kangemat alkoholi akadeemik ei taha ja õlut ka mitte. “Aga veini armastan väga, kindlasti joon seda rohkem kui ainult vastuvõttudel.” Ilmselt sobib vein lemmikköökide juurde – idamaa, eriti Hiina, eriti kala ja kana. “Aga suur väljas sööja ma ei ole, eelistan kodus valmistatut. Suvel muidugi üle kõige grillimine, seda ka sõpradele, mul omad lemmikretseptid ja väljakujunenud nõksud.”
Akadeemik Aarnale meeldib väga teatris käia. (“Ooper!”) Ent peale erialakirjanduse, näiteks ilukirjanduse lugemiseks, aega ei jää. Või nagu ise ütleb: “Häbi tunnistada, aga isegi ei mäleta, kuna viimati mõni romaan pihku juhtus”.
Mis teha, tunnis on endiselt 60 minutit.
* * *
NIMI: Olav Aarna
TEADUSALA: Informaatika
UURIMISTÖÖ PEASUUNNAD: Pidevate tehnoloogiliste protsesside juhtimine ja matemaatiline modelleerimine (eriti keemiatööstuses)
VALITI AKADEEMIKUKS: 4.APRILL, 1990. Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
PEREKONNASEIS: Vabaabielus, kolm poega ja tütar
TÖÖKOHT: Riigikogu kultuurikomisjoni esimees (alates 2003|)
HARIDUS:
1960 Tallinna 10. Keskkool (Nõmme Gümnaasium),
1966 Tallinna Tehnikaülikooli elektrotehnikateaduskonna automaatika ja telemehaanika eriala cum laude
TEADUSKRAAD:
1971 tehnikateaduste kandidaat Tallinna Polütehnilise Instituudi juures,
1986 tehnikateaduste doktor Harkovi Raadiotehnika Instituudi juures.
TUNNUSTUSED:
1989 Fulbright’i stipendium,
1992 Eesti Teaduste Akadeemia medal,
1996 Tampere Tehnikaülikooli audoktor,
1998 Helsingi Tehnikaülikooli medal,
1998 Eesti volitatud insener,
1999 Eesti Vabariigi Riigivapi IV klassi teenetemärk,
1999 Kreeka Auleegioni orden
TÄHTSAMAD PUBLIKATSIOONID:
Üle 90 teadusliku artikli,
Evaluation practices and management of change: the Estonian experience, – Science Evaluation and its Management. IOS, 1999, 211-217.
A decade of reforms in higher education management. – Quality and New Challeneges of Higher Education. Proc. of Intern. Confer. Seinäjoki, 25-26 September, 2002, 50-59.
Teadmistepõhise Eesti poole – miks ja kuidas? – Riigikogu Toimetised, 9, 2004|, 19-25.
Haridusstrateegiline protsess Eestis ja Eesti Haridusfoorum – Riigikogu Toimetised, 11, 2005|, 33-40.
