Tänane Tartu Ülikooli rektor, akadeemik Jaak Aaviksoo (s. 1954) ütleb, et tegi oma valikud looduteaduste, sealhulgas füüsika kasuks “tänu looduslikule eelsoodumusele”; eelsoodumust toetas omakorda inseneriharidusega isa ja raamatulembene ning eestimeelne kodune õhkkond. Juba kunagises Tartu II Keskkoolis (nüüdne Miina Härma Gümnaasium, inglise keele süvaõppega kool) osales ta usinalt ja edukalt nii vabariiklikel kui ka üleliidulistel matemaatika-, keemia- ja füüsikaolümpiaadidel. (Kool tänagu matemaatikaõpetajat Igor Holtsi). Eriti ere-eredalt on Aaviksoole meelde jäänud Soome kooliõpilaste üle saavutatud mnemoturniiri võidupreemiana tehtud reis Soome. 1968ndal. Keskkooli lõpetas ta 1971. aastal, olles – kooli ettepanekul – jätnud vahele X klassi. Mida ongi nii targal inimesel kümnendas teha?
MAAILMAMÕÕDUPUUD
Aga Tartu Ülikooli ja füüsikasse ei ajanud Jaaku mitte ainult huvi reaalteaduste vastu, vaid füüsika teaduskonnas valitsenud üsna vaba ja idealogiseerimata õhkkond. (Peakangelane lisab: tolle aja kohta). Aaviksoo: (humoristlikult) “Ma ei ole kunagi olnud väga tubli oma mõtlemise allutamisega misiganes doktriinidele!”
Vabameelse ja loomingulise õhkkonna all ei tuleks kindlasti mõista seda, et Jaak koos kaastudengite või õppejõududega olnuks mingid dissidendid või vastupanuvõitlejad… Ehkki, intellektuaalsel tasandil oli see üsna võimalik. Füüsika tollal, erinevalt näiteks geneetikast ja ka küberneetikast, milliseid peeti kodanlikeks teadusteks, oli nõuk. võimu poolt üsna soositud ja omaks peetud ala, eks seetõttu võis ka oluliselt rohkem vabameelsust lubada.
Tartu Ülikooli füüsikast viis neil päevil iga teadushuvilise tudengi tee Teaduste Akadeemia alluvusse kuulunud Füüsika Instituuti või Tõravere Observatooriumisse. Aaviksoo sattus Füüsika Instituudis uurima hilisema akadeemiku Peeter Saari juhendamise all protsesse, mis toimuvad kuumas luminestsentsis*. 1976. lõpetas ta kiitusega Tartu Ülikooli ja asus samasse instituuti nooremteadurina ka tööle. Aaviksoo meenutab: “Tänu akadeemik Karl Rebase poolt seatud piisavalt julgetele ja väärikatele “maailmateaduse mõõdupuu” sihtidele, pürgiti selles asutuses mitte ainult maailma-teadusesse, vaid ka maailma-kodanikeks. Tollane Teaduste Akadeemi Füüsika Instituut oli üks Eesti ja vahest ka NSVL-i tugevamaid teadusasutusi üleüldse ja seda, muuseas, on ka tänane Tartu Ülikooli Füüsika Instituut.”
KEERULINE PREKURSOR: MUUTUMISEST HETKEGA
1981 a. kaitses Aaviksoo kandidaaditöö teemal “Antratseeni ja NaNO2 monokristallide resonantse sekundaarkiirguse uurimus”, milles õnnestus esmakordselt jälgida kuuma luminestsentsi nähtust puhastes kristallides. Praktiline väljund Aaviksoo töös on seotud optikaga, tahkise-füüsikaga ja ka pooljuhtide füüsikaga.
Nüüd läheb keeruliseks. Mida see tähendab?
Aaviksoo: “Ühesõnaga, nii antratseen kui naatriumnitrit on lihtsalt ühed ainetükikesed, täpsemalt ainekristallid ja huvi pakkus tollal see, et kui me ühest otsast laseme sellele kristallile valgust sisse, siis millisena ja kui kiiresti see teisest otsast väljub. Värvus muutus ning valgus väljus alles mõne aja pärast.”
Mida selle teadmisega peale hakata?
Aaviksoo uurimispunt tabas, et siin saab teha vägagi rakenduslikult kasulikke asju. Antud protsesside tulemeid kasutatakse televiisorites, arvutites jne.
Aaviksoo: “Kaasajal pole põhimõtteliselt enam kohta, kus ei kasutataks elektroonikat ja tänapäeval liiguvad kõik eletroonilised lülitused valguse kasutamise suunas. Seda põhjusel, et valgusel baseeruvad protsessid on kõik tuhat korda kiiremad. Piltlikult öeldes on valguse või elektroni jaoks üks sekund sama pikk periood kui inimese jaoks sada tuhat aastat.”
Enda nime peale julgeb Jaak kirjutada sellise avastuse (või vähemalt eksperimentaalse avastuse), nagu “optiline prekursor”.
Mis värk on?
Kui me laseme valgusimpulsi läbi mingi keskkonna, siis – näiteks nii nagu inimene paksus metsas – ei suuda ka valgus või elektron väga kiiresti edasi liikuda. Samas jõuab mingi väikene osa sellest valgusest alati väga, isegi lõpmata kiiresti keskkonnast või kristallist läbi. See on imepisikene osa, aga ta läbib keskkona nii, nagu polekski vahepeal takistusi olnud. Seda osa nimetatakse prekursoriks. Et see osa nii käitub, eeldati juba sada aastat tagasi, aga Jaagul õnnestus seda osa Füüsika Instituudis mõõta erinevates keskkondades.
Aaviksoo: “Naljakas võib-olla küll, aga sama asja saab laiendada ühiskonna peale. Kui ühiskonda mingi asi ärritab, tekib reaktsioon. Lõplik muutumisprotsess võtab väga kaua aega, aga kui väga tähelepanelikult jälgida, siis on näha, et kohe sel hetkel kui see ärritus toimub, muutub midagi – paugupealt.”
Kuigi ehitusmalevlane ja ka hilisem malevafunktsionäär, loeb Jaak oma ülikooliõpingute ja teadlasekarjääri tipphetkedeks siiski mitte suvist seltsielu ja lõbusat äraolemist, vaid neid kümneid öid väldanud valguse otsimist kristallidest, mis kestis tihti hommikul kella kaheksast järgmise hommiku kella kaheksani ja meenutas nõela tagaajamist heinakuhjast. Jaak: “Kui lõpuks õnnestus kinni püüda, siis oli rahulolu totaalne.”
Nii. Ja seda meenutades muutub karmijoonelise ja -toonise suure juhi nägu – häälest rääkimata – pehmeks. Nagu äsjasünnitanud emal.
MEIE MEESTEST
Tänapäeva noorele tudengile, kes soovitab teadusega tegelema hakata, aga on kimpus teadusvaldkonna ja teema valikuga, mis teda võimalikult ruttu Nobelini viiks, soovitab Aaviksoo, et kõige tähtsam on uudishimu. “Teema pakkugu huvi”. Mees räägib pikalt ja hoiatavalt, kuidas ei tohi kuulata inimesi, kes väidavad, et mingil teemal ei ole perspektiivi. Me lihtsalt ei tea täpselt, milline on homne perspektiiv.
Aaviksoo: “Ülikooli aulas esines mõned kuud tagasi Nobeli preemia laureaat Alex Müller. Müller näiteks ütles, et tema Nobeli preemia avastus oli seotud sellega, et ta uuris liiga kaua täiesti ebahuvitavaid asju, kuni ühel hetkel selgus, et seda järjekindlust pärjati Nobeli preemiaga – sest ta avastas täiesti ebahuvitavates kohtades erakordselt silmapaistvaid tulemusi.”
Muidugi, samas ei ole mõtet otsida midagi sealt, kust paljud on väga kaua juba otsinud, peab olema avatud uutele ideedele ja nähtustele.
Aaviksoo: “Kui täna alustaksin noore teadlasena, oleks need päris kindlasti teised teemad kui need, mis mulle omal ajal huvi pakkusid.”
Täna tegutsevad meie füüsikud eriti tugevasti lasertehnoloogia valdkonnas, kus on Eestile maailma mõistes üsna palju originaalseid lahendusi välja töötatud. “Teravusmikroskoop”, tõstab Jaak näpu, “räägime teravusmikroskoobist, mille abil saab vaadelda üksikuid molekule.”
Tänapäeva teadus, eriti rakendusvaldkonnas on väga globaalne, sisuliselt mahub ükskõik millise elektroonilise seadme ühe mikroni sisse kümneid patente.
Aaviksoo möönab: “Tõsi, selliseid avastusi nagu Edissoni elektripirn ei ole Eestis tehtud, kuid väiksemaid täiustusi, ka kommertsväärtuslikke, on meie meestel üsna palju.”
Paraku-paraku, tõde jääb tõeks: suurem osa – kui mitte kõik – neist avastustest on realiseeritud väljaspool Eestit, sest Eesti tööstuse huvi kõrgtehnoloogiliste lahenduste järgi on üsna leige. Kui kellelgi peaks tekkima küsimus, mida tänapäeval Eesti füüsikud teevad – näiteks soov otsida ärilist väljundit, soovitab Jaak minna eelkõige TÜ Füüsika Instituuti või siis Tallinna Keemilise-Bioloogilise Füüsika Instituuti.
Ta ütleb: “Härrad! Nendest asutustest leiate tipptasemel füüsikat!”
TEADUSE INFRASTRUKTUUR
Eesti haridus- ja teaduspoliitikast on Jaak kirjutanud pidevalt eesti ajakirjanduses – näiteks Eesti Päevalehes. Ja toob teaduspoliitika kohalt välja kaks peamist momenti.
Esiteks on kõik pikapeale aru saanud – ka mõned poliitikud ja ettevõtjad -, et Eestis on doktorikraadiga ja kraadi taotlevaid inimesi liiga vähe. (Jaak: “Viis aastat tagasi polnud asi veel nii terav. Aga ma ütlen teile, et juurde oleks vaja vähemalt kolmandik tänasest tasemest!”)
Teiseks on aru saadud, et pelgalt heast tahtest ja kahest käest, helgest peast ja suurtest mõtetest tänases teaduses millegi ära tegemiseks kahjuks ei piisa. Niisiis on tähtis teaduse infrastruktuuri investeerida.
Muuseas, mis summadest räägime?
Aaviksoo – kõhklematult: “Puudu on vähemalt 4 miljardit.”
Investeeringuteks infrastruktuuri on käivitatud erinevate tõukefondide programmid ja lootus, et E-Liidu järgnevast finantsperspektiivist täiendavalt laekuvast 70 miljardist jõuab osa ka Eesti teaduse infrastruktuuri arenguks, on üsna suur. Seda enam, et ühelt poolt teadvustavad nende investeeringute vajadust kohalikud Eesti poliitikud ja teiseks on EL-is selgelt prioriteediks number üks süstid teadusesse ja arendusse, kuid neid ilma korraliku infrastruktuurita ei tee.
Ja Jaak hakkab ennustama: “Ma usun, et viie aasta perspektiivis annavad alustatud tegevused ja programmid nendes valdkondades olulisis tulemusi.”
SIGIMISVÕIMETUSEST
Samas on härra rektor üsna kriitiline Eesti teadlaste keskpärasuse suhtes, näiteks on Eesti 600. professorist vaid veerand panustanud midagi rahvusvahelisse toimetamisse.
Ja rektori-härralt tuleb: “Meil on tublisid teadlasi vähe ja neid kes teadlastena kirjas on, on meil palju ja me kipume neid nappivaid ressursse ühtlaselt laiali jaotama – samas kui peaks vahendeid suunama tegelastele, kes on tõestanud, et oskavad ka midagi peale hakata.”
Mõne hetke pärast, justkui tagasi tõmmates: “Muidugi – need ei ole lihtsad otsused, sest siis jääks ju osa inimesi ilma? Paljudel juhtudel ei ole meil südant ja selgroogu. Veelgi enam, meil on veel vähem selgroogu, et saada aru: mõni eriala tuleks Eestis ehk üldse sulgeda.”
Ja siinkohal, vaadake, Aaviksoo ei ütle, millist ta silmas peab.
Küll aga väidab ta kaljukindlalt, et näeks ühe lahendusena siin rohkem välisüliõpilasi ja kupatada meie omi mujale ülikoolidesse. Ning meenutab, kui tihti unustatakse: meid on kõigest 1,3 miljonit, mitte 1,3 miljardit nagu Hiinas. Eesti on väikseim omakeelse haridusja teadussüsteemiga riik maailmas ning mõnikord võetakse meil liiga palju ette, ehkki sel silmakirjalikkusel ei ole lihtsalt mõtet.
Aaviksoo, kuivalt: “Sigimisvõimetute taimede kastmisega viljakust saavutada pole võimalik.”
MURE-MURE ÜLIÕPILASTE PÄRAST
Rektoriga võib ka nukraks muutuda: “Paljuski on meie teadus- ja hariduspoliitika probleem sama, mis tervel Euroopal? Diskussioone ja arutelusid on väga palju ja igal tasandil, aga ei ole mitte kedagi, kes ära otsustaks.”
Just seetõttu on teaduses jäme ots siiani ameeriklaste käes. Kuis toimib? Aga nii: come on everybody, diskuteeritakse mingi asi läbi ja siis president otsustab. That´s it. Vähem juttu, rohkem tegusid.
Aaviksoo: “Euroopa demokraatia on natuke kriisis, seal suunatakse liiga palju energiat või siis demokraatiat otsuste tegemisse ja liiga vähe otsustusesuutlike inimeste demokraatlikku valikusse? Euroopa on oma veet?edemokraatiaga ja protsessidega maha jäänud.”
Eesti kõrghariduses näeb 1998 aastast Tartu Ülikooli rektori ametit pidav Aaviksoo probleemi tema kutsekoolistumises, mis, nagu ta hoolega rõhutab, ei tohiks mingil juhul vähemalt häid kutsekoole solvata. Asja sisu on selles, et liiga vähe antakse laiemat hariduslikku baasi ja liiga palju keskendutakse mingite konkreetsete, kitsaste kutseoskuste õpetamisele. Jaak peab pausi ja toob siis näite: “Eestis eeldatakse, et kõrgkooli lõpetanud inimene peaks suutma kohe pärast lõpetamist treipingi taga tööle hakkama.”
Aaviksoo usub, et tulemuseks on see, et arusaamisvõime, õppimisvõime, üldistamisoskus ja oskus eristada olulist tohutust hulgast ebaolulisest kannatab ja tunneb tõsist muret, mis saab nendest sellidest 30 aasta pärast – tihti jääb esimene kõrgharidus ka ainukeseks.
Ja Jaak selgitab: “Kõrgharidust võetakse kui mingit kasulikku oskust, et teenida kõrget palka ja anda toodangut, aga tegelikult on see eelkõige ühiskonna vaimse suutlikkuse vundament.”
Niisiis leiab rektor, et praegu kõrghariduse omandanu ei suuda panna protsesse ja olulist infot üldisesse konteksti.
NÜÜD SIIS KIISUÜLIKOOLID
Miskipärast ei üllatu, kui kostub Aaviksoo seisukoht Tallinna Ülikooli kohta. Tartu rektor ikkagi, eksole, nii et – daamid ja härrad – oleks Jaagu otsustada, siis oleks Tallinna Ülikool jäänud loomata.
Ja nimelt: “Ma tean, kuhu liigub Tartu Ülikool ja mis on tema perspektiiv ning identiteet. Kuhu liigub Tallinna Ülikool ja mis on tema perspektiiv, on alles selgumisel ja loomisel. Nad alles otsivad seda ja kerge selle leidmine ei ole. Mina oleksin pealinlaste asemel pannud kogu energia Tehnikaülikooli arengussse, sest tehnikaülikooli ja sealjuures head tehnikaülikooli on meil igal juhul vaja.”
Aaviksoo rõhutab (ja rõhutab ja rõhutab ja rõhutab), et kui me vestleme ressursside nappusest Eesti kõrgharidus- ja teadusmaastikul, siis ei tähenda see mitte niivõrd rahanappust vaid eelkõige (kui mitte ainult) inimeste nappust.
“See on naeruväärne, rahvusvaheliselt on see lihtsalt naeruväärne ja Eesti arengule täiesti hukatuslik. Kõige vähem on vaja, et me tekitame endale viis kemplevat teadust. Siis võib juhtuda niimoodi, et minu lapsed veel käivad Eestis ülikoolis, aga lapselapsed lähevad küll kuskile mõistlikumasse kohta, nemad küll enam siia kemplevatesse kiisukoolidesse ei tule.”
Aaviksoo on väga tark ja väga kuri. Tapab ainult kindla peale.
METSALANGETAJAD JA ÕLIVEDAJAD
Ehk ka Eesti innovatsioonipoliitikast midagi? Jaak leiab, et Eestis on lühinägelikku turufundamentalismi ülearu ja liialt prevaleerivad on lihtsustatud ettekujutused.
Ja ütleb: “Teatud valdkondades mõistlik isereguleerimisvõime majandusel puudub” – ja, muideks, Jaak rõhutab seda öeldes, et on maailmavaatelt liberaal.
“Ma tahan meelde tuletada, et peale selle, et me oleme väiksed, on Eestis ka üleminekumajandus st. kapitali akaumulatsiooni ehk investeerimispõhine majandusmudel on alles üle minemas innovatsioonipõhisele majandusele.”
Ja edasi: Eesti ettevõtete nõudlus kõrgtehnoloogia ja innovatsiooni järele on olnud praktiliselt olematu. Innovatsioon ei ole veel (objektiivsetel põhjustel?) majanduse arengu mootoriks.
Seega on Jaagu jaoks arusaadav, et kui sellist riikliku institutsiooni nagu riiklik riskikapitali fond ehk Eesti Arengufond, ei ole tekkinud aastal 1995 või 2000 ja kui see ei teki ka 2005| või 2010| siis on värk mäda.
Aaviksoo: “Praegu on meil majandusmootoreiks – natuke ironiseerides – metsalangetajad, rahavahetajad ja õlivedajad, aga ehk kasvab ükspäev nõudlus ka innovatsiooni järele.”
UUDISHIMULIK TÜÜP
Mis küsimata jäi? – tuleb rektorilt küsida. Aga vaat mis.
Keeli valdab Jaak peale emakeele veel inglise ja vene keelt, mõnevõrra kehvemini saksa ja prantuse keelt ja harrastusõpingute tasemel ka hispaani keelt.
Artiklid ilmuvad Jaagul Päevalehes mitte seepärast, et ta kuidagi eriliselt vaenulikult Postimehesse suhtuks, vaid lihtsalt Päevalehe toimetajatega on kuidagi väga hea koostöö klapp kujunenud.
Suur puhkaja tüüp Jaak ei ole ja ütleb, et kuigi ka Kreeka saartel on meeldiv, leidub ka Eestis äärmiselt palju ilusaid kohti – näiteks geograafist abikaasa Kiiraga mööda rabasid kolada.
Sport? Vastus on diplomaaatiline: “Peaks rohkem.”
Kui küsida, kuidas on suhe alkoholiga, (no et kas vahel istub sõpradega, et võtta üks üleliigne pudeli veini või viina), siis vastus on poliitiliselt korrektne: “Vahel jääb üle ja vahel tuleb puudugi.”
Ilukirjandusest armastab Kivirähki ja viimati luges Jeffrey Sachsi raamatut vaesuse kaotamisest. Viimane tükk, mida vaatamas käis, oli “Sekstett ? la carte” Vanemuises. ?anritest armastabki komöödiaid, (kuid samas lisab kohe, et meeldib kõik, mis on professionaalne ja hästi tehtud.)
Kuna Jaak on loomult uudishimulik, siis lööb see tal välja ka köögis ja seega intrigeerivad kõik toidud, mida proovinud pole. “Kui aega on, püüan midagi ka ise valmistada. Vahel tuleb välja, vahel kõlbab vaid viisakusest ära süüa.”
* * *
* luminestsents (lad.k. lumen – valgus), aine mittesoojuslik valguskiirgus, mille kestus ületab kiirgava süsteemi faasirelaktsioonikordaja (relaktsioon (lad.k. relaxatio – nõrgenemine, vähenemine), füüsilise makroskoopilise süsteemi tasakaalu taastav iseeneslik (pöördumatu) protsess). Luminestsentsi võib tekitada nähtav või ultravioletkiirgus, röntgenkiirgus, elektronvoog, radioaktiivkiirgus, vm ergastav tegur, mille mõjul osa aatomeid või ioone, nn luminestsentstsentrid, lähevad kõrgemale energiatasemele. Luminestsents ilmneb luminestsentstsentrite siirdumisel tagasi lähtetasemele. Kaasaegse luminestsentsteooria kohaselt on luminestsents aine sekundaarkiirguse komponent, mis koosneb harilikust ja kuumast luminestsentsist. Eestis pani aluse luminestsentsi uurimisele F. Klement aastal 1952.
