ONU KONSTANTINI AEGADEL: Tarmo Vahter kirjutab, kuidas temast sai endalegi ootamatult Konstantin Pätsi ja pätsismi uurija ning miks ja kuidas valmis raamat „Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood“. Kas muru oli rohelisem ja talu katus punasem või hoopis diktatuur tugevam? Pätsi aeg on tagantjärele keeruline epohh, oli tegelikult juba toona. Nüüd, mil Eesti Vabariiki tabavad 24. veebruaril järjekordsed aastapäevapidustused, viskab Vahter neile kadunud aegadele pilgu peale.
Kevadel 2016 oma järgmise teose traagelniite punudes ei kavatsenud ma üldse kirjutada jälle poliitikast. Olin just avaldanud raamatu „Karuks istus vangitornis…“, mis rääkis nõukogude aja poliitilistest konfliktidest, mis kulmineerusid 1980. aasta noorterahutuste ja 40 kirjaga. Kuigi kaante vahele jõudis ka tõeline action-lugu noore lindprii Imre Araka seiklustest, oli enamik raamatust tõsine lugemine.
Ka materjali kogumine toimus vaevaliselt. Mitmed toonastes sündmustes osalenud endised tähtsad komparteilased, kes oleksid võinud rääkida väga palju huvitavat, kaotasid poole vestluse pealt äkitselt mälu või keeldusid üldse intervjuust.
Niisiis tahtsin ma kirjutada pärast nõukogude ajaga tegelemist midagi kergemat ja helgemat. Mulle hakkas meeldima mõte jutustada sõjaeelse Eesti Vabariigi kõige õnnelikumast suvest.
Panoraamne ülevaade
Ma polnud teema valikul originaalne. Olin lugenud inglise keeles Bill Brysoni raamatut „One Summer: America 1927“ ja sakslase Florian Illiesi bestsellerit „1913 Der Sommer des Jahrhunderts“. Mõlemad teosed on ilmunud ka eesti keeles – pealkirjadega „Üks suvi. Ameerika 1927“ (Hea Lugu) ja „1913, sajandi suvi“ (Tänapäev).
Nii Brysoni kui ka Illiesi retsept on üsna sarnane: nad loovad omaaegsest ühiskonnast panoraamse ülevaate, tuues huvitavaid seiku nii tuntud kui ka tundmatute inimeste eludest.
Brysoni narratiivi kannab läbivalt noor lendur Charles Lindbergh, kes ületas esimese inimesena lennukiga Atlandi ookeani ja sai maailmakuulsaks. Illies jutustab põhiliselt Saksamaal ja Austria-Ungaris elanud kuulsuste nagu Franz Kafka, Sigmund Freud jt tööst ning õnneotsingutest.
Mõtlesin, et minu raamatu peategelaseks sobib Kristjan Palusalu, kes läheb Berliini olümpiamängudele ja naaseb sealt kahe kuldmedaliga. Lihtsast vangivalvurist saab rahvuskangelane? Seda juhtub võib olla kord sajandis. Palusalu kõrvale aga laotan raamatu lehekülgedele laiali palju teisi tegelasi.
Jakob Aus pannakse soolaputkasse
Töötasin sellise plaani järgi umbes pool aastat. Ühel novembrikuu õhtul oma samojeedi koera Lunaga pikalt jalutades aga mõistsin, et kavandatud raamatust ei tule midagi välja. Probleem oli selles, et ma ei suutnud seletada tulevaste lugejate jaoks arusaadavalt ära 1936. aasta Eesti Vabariigi olemust. Õigemini ei saanud ma sellest enam ise aru. Olin teinud rahvusarhiivis arheoloogilises mõttes n-ö proovikaevamisi, vaadates erinevate Pätsi-aegsete riigiasutuste materjale. Tulemus oli üllatav ja mõtlemapanev.
Näiteks lugesin politseivalitsuse direktori otsust 1936. aasta 27. märtsist, millega karistati Abruka talumeest Jakob Ausi kümneööpäevase arestiga. Mis pattu Aus tegi? Raadio oli tollal nii kallis aparaat, et enamik peresid ei saanud seda endale lubada. Sellest ülesaamiseks korraldati ühiskuulamisi. Nii kogunes Abruka rahvas 24. veebruaril Tiirimetsa algkooli kuulama riigivanem Konstantin Pätsi raadiokõnet. Enne kõne algust ütles talunik Aus sõna-sõnalt: „Pole hirnumist kuulda, ju ta enne hirnub ka, kui rääkima hakkab.“ Politseiülema jaoks oli asi selge – talunik „näitas üles sihilikku lugupidamatust Riigivanema vastu“ ja vääris soolaputkat.
Arvamused ja eelarvamused
Selliseid karistusotsuseid kusagil kaupluses või kõrtsilaua taga öeldud sõnade pärast leidub rahvusarhiivis virnade viisi. Tavaliselt jõudsid need juhtumid politsei kõrvu „tänu“ usinatele pealekaebajatele, kelleks oli tihti ütleja tuttav, tema naabrimees või naabrinaine. Taipasin kohe, et sattusin kullasoonele. Sest kõige parem materjal on raamatu jaoks see, mida pole varem kas üldse või eriti kasutatud. Eestlane kui poliitiline pealekaebaja? Ei tea, et sellest teemast oleks varem kusagil üldse suurt räägitud.
Tänases keelekasutuses „vihakõne“ eest määratud poliitilised karistused näitasid Pätsi-aega hoopis uues valguses. Minu algne mõte kirjutada ainult kõige õnnelikumast suvest varises liivalossina kokku. Pidin oluliselt fookust muutma. Arutasin asja oma raamatute toimetaja Tiit Hennostega. Tahtes endiselt teha raamatut Pätsi ajast, tuli mul viia ennast rohkem kurssi just nimelt poliitika ja ideoloogiaga. Katsusin kustutada oma peast ära kõik Pätsi ja tema kaasaegseid puudutavad (eel)arvamused.
Alustuseks hakkasin lugema Pätsi kõnesid. Ilmamaa on neid avaldanud kaks köidet: „Eesti riik I“ (1999) ja „Eesti riik II“ (2001), millest esimene koondab valiku tsaariaegseid ja teine vabariigiaegseid sõnavõtte. Kui võimalik, siis eelistan ma hilisemate ümbertrükkide asemel tutvuda alati originaalallikatega. Õnneks leiab rahvusarhiivis Pätsi kõnede tekste märksa rohkem. Päris mitmed tema poolt 1930. aastate esimesel poolel ja keskpaigas peetud esinemised osutusid ootamatult huvitavateks.
Noorsugu kui „pehme mass“
- aasta 17. veebruaril pöördus Päts koolijuhtide üleriiklikul kokkutulekul nende poole: „Teie kätte, koolijuhatajad, kooliõpetajad, on meie kõige suurem vara usaldatud. Teie kätte on antud pehme mass, mida teie peate vormima, millest teie peate meile vaba eestlase kasvatama.“
Eesti laps kui pehme mass? Jutt käis lastest, kes olid sündinud mitte tsaariajal, vaid juba iseseisvas Eestis vaba inimesena. Päts kõneles edasi: „Aga, kui kodumaa parem tulevik nõuab, siis tuleb kõik, mis takistuseks, karmilt välja kiskuda.“
Ühes teises kõnes nimetas ta pidudel ulakust teinud noori mehi hingelt lausa metslasteks. Kui jätta kõrvale küsimus, kas Pätsi sõnum meeldib või mitte, siis kõnemehena oli ta nähtavasti väga hea. Kuulajad said üheselt aru, mida riigivanem neilt tahtis.
Näiteid Pätsi reljeefsetest ütlemistest võiks tuua palju. Täiesti hämmastav tundub tema poolt 8. novembril 1936 Estonia kontserdisaalis koolijuhatajate üleriiklikul kokkutulekul esitatud manitsus: „Ja kas need perekonnad, kellel võimalik oleks lapsi kasvatada, kas nemad on seda teinud? Sagedasti inimesed teevad välismaa lõbureisusid ja ostavad luksusasju, aga lastekasvatamise peale ei mõelda, sest seda on raskem kui välismaa lõbureisu teha.“
Suur ideoloog
Pätsist on säilinud ainult mustvalgeid fotosid. Mida rohkem ma tema kõnesid lugesin, seda värvikamaks Päts muutus. Varem minu eelarvamuses halli kujuna eksisteerinud riigivanem kujutas endast tegelikult suurt ideoloogi. Ta omas selget nägemust, kuidas eesti rahvas peab elama.
- aastal Poolas Galiitsias tervisevetel viibides jättis sealne elulaad Pätsile sügava mulje. „Väikesed savimajakesed valgeks lubjatud, punased telliskivikatused, õued puhtaks pühitud, kõnni kui ballisaalis,“ õhkas ta aasta hiljem kodukaunistamise esimesel nõupidamisel. Üle Eesti hakkasid toimuma värvimiskursused, kus inimestele seati eeskujuks just punaste katustega elamuid.
Vist polnud mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud eestlased Pätsi silmis „mass“, millest tuli õige eesti rahvas alles voolida. Mida muud saab järeldada tema kõnest ülemaalisel teatripäeval Estonia kontserdisaalis 17. aprillil 1935?
„Kui teater levitab niisugust meeleolu, et maailm ei ole muud kui hädaorg, kui niisuguse mõjutusega oma noori kasvatame, siis on loomulik, et elust tüdineme ja meie noortel ei ole julgust elu raskustele vastu astuda ja meie ei jõua suurt ja positiivset luua,“ manitses Päts. „Meie teater peab rahva ülesehitamise töös kaasa aitama, ta peab näitama elu positiivset külge, et rahvas läheb vastu paremusele, et elu on täis jõudu, mis meid iseseisva rahvana paremale järjele viib. Neid illusioone peab teater rahvale andma.“
Ohtlik kino
Televisiooni tollal Eestis polnud ja teatrist hulga rohkem tõi illusioone inimesteni kino. Minu suurimaid üllatusi oli tutvumine siseministeeriumis töötanud filmiinspektori materjalidega. Filmiinspektori tööd tegi luuletaja Artur Adson, kes sai selle eest päris head palka. Tema ülesanne oli tuvastada kinodes linastusele tulevates filmides eesti rahva moraalile kahjulikud kaadrid. Kindlasti lõigati välja stseenid tantsivatest tüdrukutest ja nende paljastest säärtest. Päris tihti pani Adson terve filmi keelu alla. Loomulikult polnud tegemist mitte porno ega erootikaga, vaid tavaliste Hollywoodi ja Saksa mängufilmidega.
Marlene Dietrichi auhinnatud filmile „Capriccio Espagnole“ („Deemonlik naine“) tõi täieliku ekraanikeelu „lõbunaise tähtsustamine ja mehe alavääristamine“.
Adson keelas filme ka palju lihtsamatel põhjustel:
„Juanita“ – „Banaalne sisu.“
„Naised päikesekuninga ümber“ – „Sihilikkus: sakslased liig õilsad, prantslased – lodevad.“
„Prints üheks tunniks“ – „Labane jant.“
„Trocadero“ – „Lodeva, tühise elu kujutus.“
„Lahing Valgeorus“ – „Mõjub toorestavalt.“
„Jolante krahh“ – „Idee sobimatu (ametivõimude nöök), kunstiliselt jäme.“
„Kuninganna noorusaastad“ – „Hiljem ümberlõigatuna lubatud.“
Samamoodi valvas riigivõim ajakirjanduse ja muu kirjasõna järele. Toimetajaid ja väljaandjaid trahviti tühiste asjade eest. Kes trahvi ära ei maksnud, istus arestimajas.
Pätsi parem käsi, mõjuvõimas siseminister Kaarel Eenpalu iseloomustas enda loodud riigikorraldust sõnadega „vaikiv olek“. Tänapäeval kasutatakse selle asemel mõistet „vaikiv ajastu“. Aga Pätsi ideoloogia ja tema võimuloleku alates 1934. aastast saaks võtta kokku ka ainult ühe sõnaga – pätsism.
- lugu
Eestlaste iseäralik tõbi ja imearst Päts
Juba pikemat aega tundus riigivanem Konstantin Pätsile, et eestlased põevad mingit iseäralikku tõbe.
„Ei saa nõuda, et palavikus olev inimene saab põhjalikult otsustada,“ iseloomustas Päts eesti rahvast 15. märtsil 1934 Toompeal riigikogus peetud kõnes.
Kuueteistkümnendat aastat iseseisva Eesti vabariigi valitsemine käis vaevaliselt. Valitsused lagunesid kergesti ja uute moodustamine õnnestus erakondade vastuolude tõttu üha raskemalt. Kurja juureks peeti ülidemokraatlikku põhiseadust, mille järgi puudus Eestis president, kes oleks riigikogu ja valitsust tasakaalustanud. Augustis 1932 korraldatud rahvahääletusel jäid põhiseaduse parandused napilt vastu võtmata. Kevadel 1933 sai riigivanemaks Jaan Tõnisson. Ta lootis leida Eesti muredele leevendust 10.–12. juunile määratud uuest rahvahääletusest.
Rahvas kukutas põhiseaduse parandamise ka sel korral läbi, tehes seda haruldaselt jõuliselt. Selle eest kandis hoolt kiirelt kasvav vabadussõjalaste ehk rahvasuus vapside liikumine, mis pidas riigikogu pakutud põhiseaduse muudatusi lahjaks. Vabadussõjalased nõudsid Eestile rahva poolt viieks aastaks valitavat väga suure võimuga presidenti – riigivanemat.
Suvel 1933 aga hakkasid levima jutud, et vabadussõjalased kavandavad riigipööret. 11. augustil kuulutas Tõnissoni valitsus välja kaitseseisukorra kogu riigis. 14.–16. oktoobri rahvahääletusel vajas vabadussõjalaste eelnõu 381 537 kodaniku toetust. Kui tulemused kokku loeti, saadi 416 878 poolthäält ja 156 894 vastuhäält. Pärast seda loobus Tõnisson riigivanema kohast, tühistades enne nii kaitseseisukorra kui ka eeltsensuuri.
Uue valitsuse moodustas Päts, kes võttis ministriteks ainult parlamenti mittekuuluvaid mehi, peamiselt tippametnikke. Jaanuaris 1934 maksma hakanud uus põhiseadus andis riigipeale ülisuure võimu, mille kasutamist aga Pätsilt kui üleminekuaja juhilt ei oodatud. 12. märtsil 1934 kuulutas Päts koos samal päeval kaitsevägede ülemjuhatajaks nimetatud Laidoneriga välja pooleks aastaks kaitseseisukorra. Nad keelasid kõik poliitilised koosolekud, lasid vahistada sadu vabadussõjalasi ja sulgesid nendega seotud üheksa ajalehte eesotsas populaarse Võitlusega.
Kolm päeva hiljem riigikogus esinedes seletas Päts oma tegevust muu hulgas hirmsa looga oma lapsepõlvest Pärnumaal. Ükskord võtsid vanemad ta kaasa ühe rändjutlustaja üritusele, kus kõik karjusid: „Ma olen patune! Ma olen patune!“
„Selle tagajärjel järgmisel päeval üks naine raius omal kirvega käe otsast ära,“ jätkas riigivanem šokeeriva näitega. „Niisugune psüühiline haigus on ka meie rahvast praegu tabanud. Meie oleksime võib-olla ka niikaugele jõudnud, et oleksime endil käed otsast ära raiunud, või et teised oleksid meil kaelad maha raiunud. Selle näitega tuleb kui haigusega ümber käia, seda haigust on palju, ja seda tuleb arstida.“
Riigikogu liikmed kiitsid Pätsi lubaduse ravikuuri alustamisest käsi plaksutades heaks. Imearsti rollis nägi riigivanem iseennast.
II
Mure noorsoo pärast
Riigivanem oli noorsoo käitumise pärast väga mures. 1935. aasta 8. augustil kõneles ta raamatuaasta raadiokõnes raevukalt: „Teie loete sagedasti ajalehtedest, et nooredmehed lähevad pidudele ja teevad seal ulakust, et nooredmehed löövad nugadega raskeid haavu, kaklevad omavahel, ja pärast iga pühapäeva politsei prefektidel tuleb raskeid karistusi kordasaadetud ulakuste eest noortele inimestele peale panna.“
Pätsi arvates oli pätilikkuses süüdi kool. Seal tuli pehmest massist kasvatada vaba eestlane.
Ajakirjanduse allutamiseks oma moraalinägemusele kehtestas Pätsi valitsus turbomenetluse, kus kohtulikku vaidlust asendas sisekaitse ülema otsustusõigus. 1934. aasta 18. detsembril välja antud siseministri sundmäärus nr 19 keelas muu hulgas avaldada perioodilistes trükitoodetes teateid kordasaadetud süütegudest, suguelust, abielulahutustest, perekonnatülidest ja „kõdistavalt mõjuvaid“ kirjutisi, pilte ja kuulutusi. Sundmäärusega ette nähtud karistused ei jäänud ainult paberile.
Kuidas värvida maja riigivanemale meelepäraselt?
Odavaid värvimisviise tutvustav brošüür „Hoonete välisvärvimine“ anti välja 25 000 eksemplaris. Jõukamatel majaomanikel soovitati pöörduda isikupärasemate värvilahenduste saamiseks oskustööliste poole.
Seoses lume- ja külmarikaste talvede kadumisega sadas Eestis varasemast rohkem. See kahjustas puukatuseid, mida soovitati vastupidavuse suurendamiseks punaseks värvida. Brošüüri värvitahvlid kujutasid viilkatusega elumaja kaheksas värvikombinatsioonis. Ainult katus jäi alati punaseks, nagu riigivanemale meelepärane.
III
Pätsi luksuslik Oru loss
Tallinnas astus trammi käputäis joobnud mehi. Nad seletasid trammikonduktor Paul Einastele, et tulevad Oru lossi ehitustöödelt. „Kuidas näeb nüüd Oru loss välja?“ uuris Einaste. Ta oli käinud mõne aasta eest lossis ekskursioonil ja mäletas seda räpasena. Üks sõitjatest avas kohvri, võttis välja tumepunase tapeedi ja käristas sellest tüki konduktorile. Rull lossis kasutatavat tapeeti maksis mehe sõnul 50 krooni. Teine ehitaja vaidles vastu, et 20 krooni. Kui Einaste läks Kadrioru trammidepoosse palga järele, näitas ta tapeeditükki töökaaslastele. Kuuldused sellest jõudsid juulis 1936 poliitilise politseini, kes hakkas uurima ärevusttekitavate juttude levitamist vabariigi valitsuse tegevuse suhtes. Paar inimest rääkisid ülekuulamisel, et Einaste pidas kalli tapeedi panemist rahva raha raiskamiseks. „Kui sarnase asja, nagu toa tapetseerimise pääle, kulutatakse suuri summe, mis siis weel muis asjus tehakse,“ vahendas kuuldut trammikontrolör Johannes Tarre. Einaste raius poliitilisele politseile, et tema pole tapeedi hinna üle nurisenud.
Vahemere stiilis Oru loss asus Virumaal Voka vallas. Selle ehitas 1901 oma perele suvitamiseks jõukas Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev. Pärast revolutsiooni pages lossiomanik Venemaalt ja elas emigrandina Pariisis. Aastal 1935 annetasid Eesti tööstuslikud ringkonnad Konstantin Pätsi valitsusele sihtotstarbeliselt sularahas 100 000 krooni. Sellega ostis Eesti riik Jelissejevilt Oru lossi koos sisustuse ja ümbritsevate maadega. Pätsi soovil asus arhitekt Olev Siinmaa andma riigivanema suveresidentsiks kohaldatavale lossile eestilikku ilmet. Eesti tare stiilis kujundatud suure kaminasaali laes paistsid aampalgid, pikergused elektrilambid aga meenutasid seinaprao vahele pistetud peergusid. Toole ja laudu kaunistas eestipärane ornamentika, hobusepead.
Kui augustis 1936 külastas Eestit Soome president P. E. Svinhufvud, peatus ta kaks ööd Pätsi juures Orul. Waba Maa peatoimetaja Eduard Laaman kirjutas oma päevikusse: „Svinhufvud öelnud Oru lossi nähes: „Sihukest meil ei ole – sihukeseks meil ei anta raha.“
IV
Päts ja ajakirjandus
Saksa saatkond imestas, kui otsekoheselt avas Päts oma kõnes riigivõimu ja pressi suhteid. „Eesti ajakirjandus on vaba,“ kuulutas Päts oma esinemises, „aga Eesti ajakirjandusele on öeldud: kui teie rumalusi teete, siis vastutate ise.“ Järgnes aplaus, misjärel Päts meenutas, kuidas ta võimu enda kätte võttis ja seda samal õhtul ajakirjanikele selgitas. See käinud sõnadega: „Vaadake, mina tsensuuri sisse ei sea, teie ise olete oma tsensor. Seejuures aga ütlesin, niipea, kui teie riigi kahjuks midagi teete, siis leian mina seaduses abinõusid, et teie seda kahetsete. Rohkem ei ole meie ajakirjandusele midagi tehtud.“
V
„Minu asemel pole kedagi panna“
Päts tuli oma 1936. aasta Estonias peetud kõnes iseenda isiku juurde. Juba varem oli ta öelnud, et praegust valitsust ei saaks ära saata. „Sest kedagi teist ei ole asemele panna, või peame siis endise riigikogu, kes kolm aastat surnud on, kokku kutsuma ja kelle kohta ma tean, et praegu rahvas teda enam ei taha.“
Estonia kontserdisaali täitsid kestvad kiiduavaldused.
„Ja kui teist teed ei ole, siis jääb tühi koht, või jääb valitsus ja valitsuse juht, keda kõik võivad maha teha, aga kes ise oma kohalt ära minnagi ei saa. See on hullem vangipõlvest, sest vangis olles on teatud aeg ja kui selle oled ära istunud, siis oled vabam. Sellepärast, kui mina tahaksin ära minna, öelge, kes minu asemele tuleks.“
