KES LIIGUTAB LABIDAT: Saamaks teada, mida arvavad muusikud oma tegemistest, saatsime Lii Araste diktofoniga eesliinile. Kas elukutseline muusik olla on lihtne, tulus ja lahe? Vastavad kolm bändi – Metsatöll, HU? ja Hot Cosmos Blues Band.

Kogu meelelahutust, sealhulgas ka muusikat, saadab omamoodi müstiline hõng. Ajal, mil napib kandvaid ja universaalseid müüte, ajavad inimeste jaoks asja ära ka arrogantsed naistemurdjaist rokkstaarid ning küünilised diivad – tohutu glamuur, igikestev pidu ning loomulikult hiigelhonorarid – raha, mis selle kõik võimalikuks teeb. Vastukaaluks muusikageeniused, kelle jaoks maailm veel valmis ei ole ja kel toiduks kiirnuudlid, needki üle päeva – tegelased, kelle kohta kehtib vanasõna „pill ei toida pereta, kannel ei kata kedagi”. Neid müüte küll oodatakse ja toidetakse, aga nad komberdavad kõigile nähtavalt lihtsustuse kargu najal. Popmuusikat on pidevalt saatnud veidi nurisev arutelu tõelise, eheda loomingulise eneseteostuse ja kommertsliku, raha pärast tehtava õigsusest ja kvaliteedist. Ent kuskil on elus muusikud, kes peavad kuidagi naha toore hoidma, samal ajal loominguliselt kirgastudes ja enda vastu ausaks jäädes.

Saamaks teada, mida muusikud sellest arvavad, rääkisin kolmel erineval päeval kolme erineva kollektiivi, erinevas vaimses ja füüsilises tippvormis artistiga: Hannaliisa Uusmaga HU?-st, Janno Reimiga Super Hot Cosmos Blues Bandist ning Markus Teeääre ja KuriRaivoga veebruaris 16. sünnipäeva tähistanud Metsatöllust.

1. lugu

SEMIPROFESSIONAALNE METSATÖLL

Kas Metsatöll on professionaalne bänd?

Markus: Mida selle professionaalsuse all mõelda? Paberite järgi ei ole. Akadeemilises mõttes. Raivo: Professionaalsus on see, et see on su amet, mitte hobi.

Markus: Äkki ma pean seda siis ikka enda professiooniks pidama, sest muusikaga seonduvaga ma ju kogu aeg tegelen.

Raivo: Me oleme semiprofessionaalsed. Pooled on elukutselised ja teise poole jaoks on see oluline sissetuleku lisa.

Markus: Oma rida me ajame ja kuulume ikkagi iseendale. Et päris nii ei ole, et keegi paneb sind järjest tuuridele. Bändi tegemine on üks sõpradega ajaviitmise vorm.

Mis muutub, kui bändi tegemisest saab elukutse?

Markus: Peab hakkama oma elu paremini planeerima. Sellest hetkest oled sa mingil määral sõltuv. Sa teed ikka sama asja ja mina teen seda asja ikka veel mõnuga.

Raivo: Võimalused avarduvad. Kui asjaga käib kaasas raha, siis saad endale lubada head tehnikat, head pilli, ebaprofessionaalset meeskonda (autori märkus: kinnitatud andmetel töötavad Metsatöllu meeskonnas täisprofessionaalid). Raha tagaajamine ei ole primaarne. Tegelikult on eesmärk ikkagi hea laiv.

Kas finantsiline seotus omavahelistele suhetele ei mõju?

Raivo: Raha teema võib-olla võimendab suhteid. See on üks paljudest teemadest – kui kõik on korras, siis on hästi, kui mitte, siis ei ole nii hästi. Nagu kõikide teiste teemadegagi, transport näiteks. See on lihtsalt üks paljudest teemadest.

Olete leidnud tasakaalu loomingulise kirgastumise ja elatumisvajaduse vahel?

Raivo: Niivõrd-kuivõrd. Garaažibändiga on ju samamoodi: mõni kontsert on sul kehvem, mõni parem. Vahel mõtledki selle hakklihakastme peale, mis kodus taldriku peal jahtub ja ootab sind. Garaažibändist kasvada bändiks, mis ära elatab, on palju, palju kordi lahedam kui see, et sa muusikuteed alustades elukutselisena peale lendad teadmisega, et sa peadki sellest ära elama. Selle tasakaalu ongi tekitanud see vaikne kasv.

Markus: Kui mõelda, palju sunnib raha sind tegema asju, mida pead tegema raha pärast ja kui palju on neid asju, mida teed rõõmu pärast, siis meil on seda rõõmu pärast tegemist siiani ikka üsna, üsna palju. Mitu korda on Ameerikas tuuritatud. Ütlen ausalt, ma olen õnnelik.

Raivo: Aga need tuurid on suurel määral Eesti asjade ja toetuste najal. Põhimõtteliselt on tuurid koht, kust sa kullakotte koju ei tassi. Kui toetusi ei saaks, siis ei oleks see reaalne. Ühe korra käid ära, müüd oma auto ja korteri maha, aga kui palju sul neid autosid ja kortereid ikka on, et järgmine kord minna.

On oluline vahe, kas pead igal nädalalõpul publiku soove täitma või teed seda mitte nii tihedalt. Kui hakkad juba väga tihti tegema ja sul sellega ei kaasneks mingit raha, siis sa ei saaks seda enam teha. Kui olekski nii, et muid kõrvalotsi otsima ei peaks, eriti need, kes peavad oma peresid üleval pidama, siis ju kütaks neid pubisid ja klubisid palju tihedamalt. Me teeme vähem, aga kvaliteetsemalt! See on nagu iga teise tööga – kui see töö meeldib sulle, siis on lahe ja kui enam ei meeldi, otsi uus töö.

Markus: Me ise juhime seda tasakaalu.

Kas elukutselisus avaldab loomingule mingit survet?

Markus: Me teeme plaati sellel hetkel, kui tunneme, et on vaja teha.

Raivo: Aga kuna on majanduslikult võimalik valida, millist stuudiot, millist tehnikat kasutada, siis see annab palju vabamad käed ja suuremad võimalused eksperimenteerida, otsida seda õiget saundi.

Markus: Jah! Ulg (Metsatöllu viies kauamängiv) tuli jube lihtsalt. Mõtlesime, et teeme demo, aga tegime kogemata plaadi valmis. See oli vägev. Kordagi rahast ei mõtle, kui muusikat teed.

Lõpuks mu kõige tähtsam küsimus: aga millal rikkaks saab?

Raivo: KES?

Bändimees!

Raivo: No jackpot’i võimalus on lotoga võites palju kordi suurem!

2. lugu

PÜHAST VAIMUST KASTETUD JANNO SHCBB-st

Mis on professionaalsus levimuusikas?

Janno: Siin on pisike käärlõige. Professionaalne bänd või artist esimese asjana mitte kunagi ei mõtle sellele, kas ta teenib sellega igapäevast leiba. Aga ma ei tea, kas professionaalsust on üldse võimalik lahti seletada. Kõige üldisemalt on professionaalsus see, et saad oma etendatavaga veenvalt hakkama, ükskõik mis ka ei juhtuks. Tunnetuste, stiilide, emotsioonide varieeruvus on lihtsalt nii lai, et näiteks ülitäpselt mängitud instrumendipartii hoopis teises mahlas võib olla kõige koledam asi üldse. Ilmselgelt tehakse tuima näoga südametunnistust eirates konkreetseid lüpsiansambleid. Sissetaotud stambid – neid tuleks vältida.

Mida on SHCBB puhul andnud või ära võtnud see, et te teenite sellega, vähemalt osaliselt, elatist?

Janno: Ainus efekt, mille see meie jaoks on loonud, on see, et meil on reaalne võimalus sellega üleüldse tegeleda ja me oleme selle üle väga õnnelikud. Mida vähem kuradi elu sitta läbi sõela õnnestub sisse lasta, seda ägedam on! Ma ei usu, et rock’n’roll, kõige laiemas mõttes, ja päevatöö saavad käia käsikäes, ausalt ja õigesti toimida. Argiasjades asjalik olemine ei ole kunstniku trump. Ega minusugused tüübid üleüldiselt ei ela keegi muusikast ära. Olen vist selles mõttes pisut nagu pühast vaimust kastetud. Mul on olnud umbes 15 töökohta, mis on kohutavalt erinevad. Hetkel teenin elatist muusikaga. Rääkida kindlusest või regulaarsusest on ilmselge liialdus. Jõuda sinna punkti, kus oma musa tegemisega musa tegemise ära katad, see on nii ehk naa mingist hetkest vajalik. Kogu see värk läheb iseenesest. Keegi saab vahepeal kaks last, keegi kolib teise linna. Võib alla anda, aga neist asjust saab ka üle! Ühel hetkel tuleb mängu naudingu pakkumise ja vastutuse tasakaal. Muusiku puhul mängib edevus selles tasakaalus põhilist osa. See on kunstiliste valikute küsimus ega käi väga teadlikult.

Kas elukutselisus loomingulises mõttes survestab kuidagi?

Janno: Kas sa tahad teada, kas mul on süümekad, et ma musa eest aeg-ajalt pappi saan? EI OLE! See tunnustab tegelikult, kui aus olla. Sa lähed lavale ja see publik on sinu pärast sinna kohale tulnud. See on ju puhas siirus ja nende panus ning sul on hea meel anda neile seda, mida nad tahavad kuulda. Sellest kohustusest on vabad vähesed. Kui nüüd oleks selline olukord, et on välja müüdud staadionikontsert ja on täiesti kindel, et publikule meeldib ükskõik, mis sealt tulema hakkab, siis ma arvan, et bänd teeks laval mõned õlled ja veidi niisama-jämmi, kasvõi poolteist päeva järjest. Muusikast elatunuks saamine toimub tihtipeale paraku kunstniku endas materdamise hinnaga. Mitte küll ilmtingimata – vähestel juhtudel õnnestub see iseenda ees täiesti ausaks jäädes. Ükski kunstnik ei saaks endaga rahul olla, kui ta raiuks aastast aastasse, 40 aastat järjest ühte ja sama rauda ja ei oleks ajaga muutunud ega arenenud. See piir, kus inimene saab ennast muusikuks nimetada, see on inimeseti erinev. Reaalsuses toimuvad need asjad oluliselt loomulikumalt.

Kui sa oled teadlikult ja tahtlikult selline munn, kellele kehtivad stambid absoluutselt korda ei lähe, siis sealt tulebki ausat ja seetõttu ka toimivat kraami. Ma loodan, et ma ei pea sellest oma maailmavalust kunagi üle saama. Sellest süütusest. See on korraga nii lollus kui ka tarkus.

3. lugu

HU? HOBIMUUSIK HANNALIISA

Kas HU? on professionaalne bänd?

Hannaliisa: Kas kõigil on akadeemilised taustad – selles mõttes me ei ole professionaalsed muusikud. Aga ma arvan, et meie kõla on tänaseks professionaalne. Kui defineerida professionaalsust elatise teenimise kontekstis, siis kolmandik meist on elukutselised muusikud ja ülejäänud mitte, kaasa arvatud mina.

Milline on sinu isiklik kogemus muusikast elatumisega?

Hannaliisa: Varase tudengipõlve elasin kenasti bändi sissetulekutest ära. Tollel hetkel ei olnud see minu jaoks probleem, sest ma teadsin, et mul on veel mingi teine enesedefineerimise võimalus. Meie privileeg oli see, et saime peavoolus olles teha üldiselt neid asju, mida me tahtsime. Paljudel seda privileegi ei ole. Olime täpselt õigel ajal õiges kohas. Oli mingi auk, mida me katsime. Tegime mingi otsa lahti. Mingil hetkel me olime HU?-ga tõepoolest kohutavalt ülekoormatud. Aga selleks, et ükskõik mis valdkonnas hea olla peab tööd tegema. Alguses võib see olla loomulik inerts, mis su sees on, aga ühel hetkel peab hakkama hullult palju tööd tegema. Muusikuna, akadeemiast rääkimata. Kui ma olen akadeemilisse ellu liiga sisse läinud ja sellest kurnatud, siis igatsen ja teen rohkem jälle muusikat. See toob mulle leevendust. Välja tuleb muidugi see, et kahte valdkonda pühendunult ja hästi teha on väga raske.

 Kas see loogika käib ka teistpidi, et muusika annab sulle mingi suurema vabaduse teadlasena?

Hannaliisa: Kindlasti. Esiteks on mulle alati pakkunud huvi praktika ja teooria eneseanalüüsi seisukohalt. Mulle meeldib ennast teooriatesse paigutada. Kunagi tekitas suurt kirge leida iseennast teooriates. See on kirgastumise moment, mida erinevate distsipliinide põimimine ja integreerimine võimaldanud on.

Kas see, et sa elatud muusikast, tekitab mingit survet?

Hannaliisa: Jah! Ma olen alati kartnud muusika lõa otsas olemist just eelkõige finantside kaudu, minul isiklikult on alati olnud hirm jääda seetõttu muusika orjaks. Ma olen üritanud seda vältida. Mul on olnud paralleelseid huvisid, piisavalt tugevaid, nii et olen suhteliselt orgaaniliselt ajanud kahte professiooni liini oma elus. See on andnud mulle võimaluse teha muusikat üldjuhul siis, kui ma seda ise tahan, minna esinema sinna, kuhu ma tahan minna. See annab teatava vabaduse ja perspektiivi, et ma ei pea raha pärast musitseerima. Ma olen seda teadmist vajanud. Ma pean suutma indiviidina suhestuda sellega, mida ma teen. Olen teinud ka selliseid asju, millega ma ei ole tegelikult suutnud suhestuda ja vahel on selle tinginud kaasnev finants, aga ma ei ole siis ennast hästi tundnud ja ma elan seda võib-olla sügavamalt läbi kui mõni teine. Mitte et ma heidaks ette, kui keegi teine seda teeb, see on persooni küsimus. See on hästi individuaalne.

Mis muutub, kui muusikat raha eest teha?

Hannaliisa: Kui me HU?-ga välja tulime, siis mingil hetkel rahanumbrid muutusid üsna suureks ja hakkasin automaatselt teataval määral neid väärtusi ümber hindama. Kokkuvõttes sellest ikkagi ei muutu midagi. Olen kunagi olnud olukorras, kus suhteliselt väikese töö eest maksti suur summa, elasin sellest tagasihoidlikult vist pool aastat ja me võtsime selle töö vastu. Pärast põdesin selle pärast. Kujutasin ette, et olen kaotanud oma tõsiseltvõetavuse. Aga tegelikult ei pannud mitte keegi seda isegi tähele.

On väga palju muusikuid, kes on kameeleonid. Nad on väga andekad inimesed, kes on võimelised vahetama nägu ja stiili. Neile meeldibki see. On olnud aegu, kus ma suhtusin sellesse skeptiliselt, aga enam mitte. Ma ei taha seda ise teha, sest see ei ole mu loomuses ja ma ei ole selles veenev.

Milline on tasakaal muusikalise eneseteostuse ja töö vahel?

Hannaliisa: Kui sa muusikuna palju esined, kogud populaarsust, siis see võtab kahtlemata töö standardid. Töötad enda jaoks välja meetodid, kuidas vastu pidada, oled selles ringis, lisandub ka elatamisvajadus. Ükskõik, mis tööd sa teed, ükskõik, kui palju see sulle ka meeldib, loogika on sama. Millegipärast meelelahutust lihtsalt eksotiseeritakse rohkem. Mulle on alati arusaamatuks jäänud, miks popmuusikult oodatakse pidevat siirust ja iseendaks jäämist? Klassikalises muusikas saavad kõik aru, et sa oled interpreet oma rollis. Popmuusikult oodatakse siirust, aga tegelikult kõige siiramad legendid on vapustavad näitlejad ja oma rollis väga head.

See on iga tööga nii. Töötad näiteks vabrikus, oskad oma tööd väga hästi, pead enda pere ära toitma, aga see koht ei meeldi sulle, su ülemus käib sulle räigelt pinda. Mingi piirini sa teed seda ja need piirid sead sa endale ise. Paljud muusikud ka vihkavad oma tööd. Aga kes siis ikka tahab, et sind vaatab mitu tuhat inimest, kes kõik sinus pettuvad. Kui treid kapinuppe, siis sa ka ei taha ega saa seda halvasti teha, sa pead ikka treima mingitele nõuetele vastavalt. Vahel on sinu erialavalikud õiged, vahel valed. Mingi rutiinne treimine võib olla ükskõik mis valdkonnas, ka muusikas. Mina õnneks nii kaugele ei ole jõudnud ja see on täpselt see põhjus, miks ma olen valinud endale paralleelliinid, et seda survet ka ei tekiks.

Välja

Markus: Oma rida me ajame ja kuulume ikkagi iseendale. Et päris nii ei ole, et keegi paneb sind järjest tuuridele. Bändi tegemine on üks sõpradega ajaviitmise vorm.

 Janno: Kui sa oled teadlikult ja tahtlikult selline munn, kellele kehtivad stambid absoluutselt korda ei lähe, siis sealt tulebki ausat ja seetõttu ka toimivat kraami.

 Hannaliisa: Töötad näiteks vabrikus, oskad oma tööd väga hästi, pead enda pere ära toitma, aga see koht ei meeldi sulle, su ülemus käib sulle räigelt pinda. Mingi piirini sa teed seda ja need piirid sead sa endale ise.