TUBANE TÖÖ LÄKS PEKKI: Viimaste kuude jooksul toimunud kollaps Afganistanis paneb Ingvar Pärnamäed (Eesti kaitsenõunik Afganistanis 2008–2009) küsima, mida tegid rahvusvahelised liitlaste jõud 20 aastat selle riigi ülesehitamisel. Raha ju kulutati ning afgaane õpetas terve müriaad erinevate riikide nõunikke.
Geograaf Hardo Aasmäe kirjutas kunagi KesKus’i veergudel mõttetute riikide aabitsat, millest anti lõpuks välja ka kogumikraamat. Ühe riigina figureeris selles sarjas mitte üllatuslikult ka Afganistan. Aasmäe kirjutas järgmist:
„Afganistanis käib jälle sõda. Täpsemalt väljendades, täheldatakse ägenenud lahingutegevust. Millal sellel maal on üks sõda lõppenud või teine alanud, seda teab vaid Allah või ajaloogeeniused. /–/ Erinevad hõimud on seal aastatuhandeid omavahel relvastatult nägelenud, küll karjamaade, karjade või kaubateede pärast. /–/ Paistab, et Afganistani hädad algavad riigi tekke põhimõttest. Riik pole moodustunud mingi keskuse või rahva ümber, vaid riigiks on jäänud lihtsalt see ala, kus välisvõimudel ei ole õnnestunud oma korda kehtestada. Afganistan on nagu hiiglaslik aedik, kus metsikud hõimud on jäänud taltsutamata.“
Aasta oli siis 2009. Kiire käik tänapäeva ning me näeme, et kokkuvõttes ei ole midagi muutunud ning seesama metsik aedik püsib.
Puhas kollaps
Viimaste kuude jooksul toimunud kollaps Afganistanis paneb küsima, mida tegid rahvusvahelised liitlaste jõud 20 aastat selle riigi ülesehitamisel. Raha ju kulutati ning afgaane õpetas terve müriaad erinevate riikide nõunikke. Jättes kõrvale puht sõjalise külje, miks me liitlastena Talibani ei suutnud võita, jääb küsimus, miks afgaanid justkui midagi ei õppinud ja lasid riigil ilma suurema vastupanuta kokku kukkuda?
Sellele küsimusele ei ole loomulikult ühest lihtsat vastust. Selleks, et õppimisprotsess oleks edukas, on vaja head kannatlikku õpetajat ning teisalt ka innukat õpilast. Ning õpikeskkond võiks olla ka õppetööd soosiv.
Ühe sõjas oleva riigi muutmiseks normaalseks rahumeelseks riigiks peavad korraga kokku sobituma nii sõjalised, diplomaatilised, majanduslikud kui ka kultuurilised arengud. Ei ole võimalik edendada kultuuri, kui pole majandust. Ei ole võimalik edendada majandust, kui sõda kestab. Ei ole võimalik lõpetada sõda, kui selleks pole loodud kas diplomaatilist lahendust või vastane sõjaliselt täielikult kahjutuks tehtud. Ei ole võimalik leida diplomaatilist lahendust, kui kohalik kultuur seda ei toeta. Jne. Ning see kõik eeldab kindlasti seda, et on olemas riiklik vundament, millele toetada järgmisi ehitusplokke.
Afganistani ülesehitamine sõjatingimustes siiski kogu aeg toimus, hoolimata sellest, et seda arusaadavat vundamenti – Afganistani riiki kui sellist – kusagil näha ega tunda polnud, nagu polnud ka silmanähtavat edu ei sõjalisel, diplomaatilisel, majanduslikul ega kultuuririndel. Lootus oli siiski, et piisavalt ette näidates, kuidas asju korraldada, on võimalik afgaanidele oma riigi juhtimine ühel hetkel üle anda ning võõrväed välja viia.
Isiklikest kogemustest
Mul oli võimalus Afganistanis Eesti kaitsenõunikuna töötada kuus kuud ning selle aja sees nõustada Afganistani kaitseministeeriumi selle ülesehitamisel.
Kuus kuud on sealset kultuuriruumi arvestades aga selgelt liiga lühike aeg. Kõiki välismaalasi ja võõraid umbusaldatakse Afganistanis põhimõtteliselt ning nende omaksvõtmine võtab erakordselt pika aja, mis, arvestades selle riigi sõjakat ajalugu, pole imekspandav. Kaasa ei aidanud ka minu noorus, mida eriti minust vanematel afgaanidel oli raske aktsepteerida. Olin siis 31 ning lisaks ei kasva mul siiani kuigi hästi habe, mis seal maal on üldiselt täiskasvanud mehe tunnuseks. Samas oli vanus, sõjaväeline auaste, reaalne sõjalahingus veedetud aeg ja see, kas sa oled USA-st või mingist väiksest riigist, Afganistanis oluline. Üldiselt, mida vanem on nõunik, seda parem, mida kõrgem sõjaväeline auaste, seda suurem lootus on, et Afganistani kindralid võtavad kiiremini vaevaks sinu mure ära kuulata, miks sa neid õpetada tahad. Töökogemus, oskused ja teadmised on vähemalt alguses pigem teisejärgulised. Kokkuvõttes kulus seega palju aega, kus minu kasutegur nõunikuna oli olematu. Jah, juttu ajasime, teed jõime tsisternide kaupa, vahel pakuti ka herneid ja rosinaid, aga tõsist tööasja ajama sai sisuliselt hakata alles siis, kui oli juba aeg koduteele tagasi asuda. Kujutage sellises kultuuriruumis ette siis olukorda, kus nõunikud vahetusid rotatsiooni korras võrdlemisi tempokalt, tavaliselt iga 6–12 kuu tagant. Afgaanide jaoks ilmselgelt liiga kiiresti.
Üle 50 uhke ja enesekindla rahvuse
Afganistani erinevad rahvad, keda seal riigis on üle 50, on ka kõik väga uhked ja enesekindlad. Kuna nad ei ole keegi näinud muud elu peale selle, mis neile igapäevaselt vastu vaatab – inimpõlvi kestev sõda –, siis ei ole see niisama enesestmõistetav, et nad tingimata usuvad, et nõuniku pakutav süsteem või meetod tingimata parem oleks. Olles külalised nende maal, ei olnudki neid võimalik õpetada, kui nad ise seda parajasti ei soovinud. Jah, sõjalistel nõunikel õpetada näiteks käsitulirelvast laskma on väga selge ja praktiline kasutegur ka afgaanide silmis. Aga rääkida juba natuke keerulisemaid jutte, näiteks seda, et ühe kaitseministeeriumi üks keskseid funktsioone on kaitseplaneerimine või relvastuse ja varustuse hooldamise korraldamine, oli selgelt liiga palju, reaalsest elust Kabuli tänavatel piisavalt irdunud ning kokkuvõttes küsitava kasuteguriga.
Olulist rolli õppetöö efektiivsuses mängis siiski ka eestlaste jaoks kujuteldamatu vaesus. Kui kõigest on puudus ja inimese põhivajadused on rahuldamata näiteks toidu, meditsiiniabi või turvalisuse osas, siis muutub kõik vähem elementaarne abstraktseks roosaks uduks, mis ei ole sel hetkel vajalik. Näiteks palju muretseti Afganistani kaitseministeeriumis pastakate ja printeripaberi pärast, mida kogu aeg müstiliselt lihtsalt polnud. Elektrit jagus päevas loetud tundideks. Arvuteid oli paar-kolm kümnete kaitseministeeriumi töötajate peale. Näiteks nooremad ja madalama taseme ametnikud istusid seina ääres pingil ja ootasid kannatalikult, millal mõni nende vanem või kõrgema positsiooniga kolleeg korraks jalgu sirutas või maja peale asju ajama läks, et kasvõi korraks arvuti taha saada oma tööasju ajama.
Sügavas masenduses otsiti ka meelelahutust. Nii oli oma silmanähtava jälje sellesse islamiühiskonda jätnud ka Nõukogude okupatsiooniaeg – lisaks Kabuli tänavatel ringi vuravatele vanadele kollastele Moskvitšidele ei kohkunud mitmed afgaanid tagasi ka lõputust pealekäimisest, et neile alkoholi ja suitsuvorsti tooksin (tegemist on seejuures islamiriigiga, kus mõlemad on keelatud). Näiteks mu USA kolleegidel selliseid muresid ei olnud, sest nemad ei saanud aru, misasi on колбаса. Aga nendel olid jälle teised mured – nendelt küsiti printereid ja arvuteid, kuna ameeriklaste majanduslikud võimalused arvati olevat mõnevõrra avaramad kui eestlastel.
Segadus igal rindel
Aga nagu sõjas ilmselt tavaline, siis segadust jagus igal rindel. Asjad olid kohati väga segased ka õpetajate toas.
Kõigepealt algas see juba sellest, et ega liitlaste vahel ei olnud kuidagi kokku lepitud, mida peaks afgaanidele õpetama ning millist riiki üldse üles peaks ehitama. Häda oli selles, et ka afgaanidelt polnud eriti võimalik küsida, kuna nende jaoks oli Afganistan vaid virtuaalne moodustis, isegi kaitseministeeriumis, mis pidi hea seisma kogu riigi kaitse eest. Kui sa ajad taga pastakaid, et kirjutada saaks, siis ei ole aega mõelda strateegiliste küsimuste ja suure poliitika üle.
Liitlaste olulisematel sõjalistel juhtpositsioonidel teenisid loomulikult oma ala absoluutsed professionaalid. Kuid selliseid inimesi ei ole lõpututes kogustes isegi suurtes riikides nagu Suurbritannia või USA. Seetõttu täideti valdav enamik ülesehitustöödega tegelevatest ametikohtadest reservistidega, kes argielus olid õpetajad, pagarid või elektrikud. Kaitseväe munder aga ei anna automaatseid teadmisi kaitsesüsteemi ülesehitamisest ning seetõttu ei olnud neil inimestel tihti erilist aimu, kuidas üks bürokraatiamasin nimega kaitseministeerium peaks välja nägema. Sellepärast käis oluline osa Afganistani ülesehitustöödest nagu Ikea mööbli kokkupanek – etteantud manuaale lugedes ning PowerPointi slaididel formaate täites.
Eduraportite probleem
PowerPointi slaidide puhul võib kurioosumina välja tuua igakuiste eduraportite probleemi. Nimelt mõõdeti sellistel koosolekutel erinevate Afganistani ministeeriumide, kaitseväe ja politseijõudude struktuuriüksuste valmisolekuastet. Selleks oli kasutusel lihtne valgusfoorisüsteem, kus rohelised kastid näitasid struktuuriüksusi, mis saavad iseseisvalt hakkama, ning punased kastid olid need üksused, mis ei olnud iseseisvalt ilma kõrvalise välisabita funktsioneerimisvõimelised. Kollased ja oranžid kastid olid kusagil seal vahepeal. Meetod iseenesest on ju igati mõistlik, kuid paraku olid kokku leppimata mõõdikud, kuidas valmisolekut hinnata. Seetõttu käis üldiselt asi selliselt, et kui tuli uus nõunik, siis ta alandas oma eelkäija eduraportis kastide värve mõnes kohas ühe astme võrra ning siis selle nõuniku teenistusaja lõpuks värvusid kõik või peaaegu kõik kastid võidukalt roheliseks, kuna nõunik oli teinud ometigi head tööd. Küllap järgnes sellele ka korralik tulemustasu. Ega keegi seda tulemust või tegelikku seisu ju ei kontrollinud – iga nõunik maalis pilti enda äranägemise baasil. Peab ütlema, et punast värvi nägi sellise süsteemi tõttu nendel koondslaididel väga vähe.
Mida sellest mõnest seigast siis järeldada?
Esiteks muidugi seda, et sõjalised struktuurid ei ole disainitud tsiviilühiskondade ülesehitamiseks, eriti kui see kestab tervelt 20 aastat.
Teiseks, õpetada keerukaid demokraatlikule tsiviilühiskonnale omaseid bürokraatlikke töövõtteid ja töökorraldust riigis, kus puudus on lihtsast pastakast ja paberist, on mõttetu. Samas, kas lääne heaoluühiskonnast tulnud nõunikul on võimalik üldse adekvaatset nõu anda, mida tohutu vaesuse, korruptsiooni ja puuduse tingimustes kokku kukkunud riigis teha, on eraldi küsimus, kuna see nõuab täiesti teistsuguseid süsteeme ja oskusi, mida lääne inimestel kindlasti ei ole. Eestil siin on tegelikult teatud kogemused 30 aasta tagusest taasiseseisvumisprotsessist olemas, kuid need olud pole üks ühele üle kantavad ning samas meil endal on võtnud riigikaitselise juhtimisstruktuuri ja kultuuri väljakujunemine pikki aastaid alates 1990-ndate algusest. See on olnud kõike muud kui lihtne ning täis paljusid skandaale ja vastuolusid. Ja meil oli pastakas ja paber olemas isegi kõige raskematel hetkedel.
Kolmandaks, kui liitlaste alumistest struktuuridest liikus ülespoole rõõmustavate sõnumitega roheliste kastidega pilte, et Afganistan saab varsti valmis, siis see ei andnud kindlasti päris adekvaatselt üldpilti edasi ülemistele otsustustasanditele, millises seisukorras olid näiteks Afganistani julgeolekujõud tegelikult. See omakorda viis päris kindlasti mitmete sõjaliste ja poliitiliste otsusteni, mis ei põhinenud tegelikul olukorral.
Sellest, millest meil varem aimugi polnud
Eesti on kogu selles Afganistani masinavärgis saanud muidugi väga võimsa kogemuse ja kasvatanud oma rahvusvahelist ekspertiisi ja usaldusväärsust valdkondades, millest meil varem polnud aimugi. Ja nüüd on Eestis kümned ja sajad inimesed, kellel selline mõttetute riikide aitamise kogemus on tekkinud. Puhtalt Eesti vaatevinklist on NATO liitlaste toetamine Afganistani sõjas toonud meile hindamatuid dividende, ennekõike julgeolekupoliitiliselt ning seetõttu on see meie enda riigi ajaloost oluline etapp, mida tuleb vääriliselt hinnata.
Ilmselgelt ei olnud riigi ülesehitustööde vähetulemuslik korraldamine võtmeküsimuseks Afganistani kiirel langemisel taliibide kätte. Niisamuti arvan ma, et liitlaste ülesehitustegevus ei olnud täiesti mõttetu ning mingi mõju ja jälje see afgaanidesse kindlasti jättis.
Küllap sõltub palju Talibani režiimi tegelikust palgest, kuid olen kindel, et vähesed on selle liikumise tegelikud toetajad ning ühel hetkel keeb see olukord seal jälle üle. Hiiglaslik metsik aedik impeeriumide ääremaadel ei ole veel ajaloos oma kohta suutnud leida ning lugu jätkub.
