EESTI NOVELL: Kui suurepärane romaan seisab eraldi ja kõigile nähtavana, siis suurepärane novell võib olla ennast peitnud mõnda kogumikku või sügavale internetti, leiab „Eesti Novelli“ raamatusarja algataja Armin Kõomägi. Rohkem nähtavust novellile!
„Eesti novell 2018“ on esimene raamat uuest sarjast, kuhu neli kirjandust tundvat ja armastavat inimest (vaata altpoolt) on valinud huvitavamad palad eelmisel aastal ilmunud novellide hulgast. Otse loomulikult on sees Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lood, aga häid novelle kirjutatakse igal aastal kaugelt rohkem kui kaks. Lühiproosa on täis krutskeid ja üllatusi, sageli künnab ta uudismaal, kus keegi pole veel käinud. See teeb novellist põneva ning novaatorliku žanri, mis sobib eriti hästi neile lugejatele, kes tahaksid lugeda midagi tviidist pikemat, ent romaanist lühemat. Aga et ajalugu oleks võrdluseks silma ees, on kogus uute juttude kõrval ka üks sajanditagune üllitis, seekord maestro Friedebert Tuglase enda sulest.
Edaspidi hakkab novellikogumik lettidele jõudma iga aasta kevadsuvel, tuues lugejani värskeid tuuli. Kokkuleppe kohaselt järgmised sada aastat. Vähemalt.
Äsja ilmus raamat eelmise aasta parimatest kodumaistest novellidest. Mis seltskond seda iga-aastast sarja tegema hakkas?
Selline idee on poolähmaselt mu peas keerelnud aastaid. Aga sel kevadel lõi äkki kuidagi klaariks, tekkis visioon, mida jagasin mõne kirjandusinimesega. Kõik leidsid, et jah, asi tuleb ära teha ja nii see „Eesti novelli“ kontseptsioon sündis.
Peamine mõttekaaslane oli Kajar Pruul. Temaga arutasime palju põhimõttelisi asju läbi. Aga esimese aasta koostajatena osalesid lisaks Kajarile ja mulle ka Made Luiga ja Maia Tammjärv. See nelik valis lood.
Novelliga on selline lugu, et kui näiteks suurepärane romaan seisab eraldi ja kõigile nähtavana, siis suurepärane novell võib olla ennast peitnud mõnda kogumikku või ajakirja nagu Vikerkaar või Looming või Värske Rõhk, ta võib olla trükitud hoopistükkis ajalehes jõulu- või jaanipäevajutuna või ekselda interneti põhjatutes sügavustes. Põnevate novellide ülesleidmine võib osutuda seega mitte ainuüksi vaevarikkaks, vaid tavalugejale ka pea võimatuks ülesandeks. Kellel siin tänapäeval ikka niipalju vaba aega leidub, et see kõik läbi rehitseda.
Siit võib kohe edasi minna – kuivõrd on tunda erakapitali osakaalu suurenemist kultuuris. Midagi näikse toimuvat, tiigis vesi enam vist päris ei seisagi.
Ma ei tea, kas keegi seda osakaalu täpselt ka mõõdab. Aga kui see trend peaks tõesti selline olema, siis on mul selle üle ainult hea meel. See näitab ühiskonna tugevust. Ma ise suhtun asja niiviisi, et kõike, mida on võimalik erasektori toel rahastada, seda on mõistlik ka nii teha. Riigi tuge tuleb kasutada eelkõige seal, kuhu erakapitali nii lihtsalt ei meelita, kuid mis tundub ikkagi hädavajalik ja oluline.
Mis elu see tänane eesti novell elab?
Sellele küsimusele oskavad kirjandusteadlased ja kriitikud vast paremini vastata. Kuid olles nüüd ühe koostajana tutvunud päris suure osaga eelmisel aastal ilmunud novellidest, arvan, et eesti novell elab hästi. Novelle kirjutavad väga eriilmelised autorid. On vanu ja tuntud tegijaid, on väga noori ja täiesti tundmatuid. On nii nais- kui ka meesautoreid. Žanrina pakub novell palju vabadust ning nagu ka „Eesti novell 2018“ lugude valik näitab, kasutavad paljud autorid seda suure mängulustiga ära.
„Eesti novelli“ raamatusse lisame igal aastal ka ühe jutu sajandi tagant. Et oleks selline vahva võimalus vaadata, et kes, millest ja kuidas tol ajal kirjutas. Esimeses jutukogus on selliseks looks Friedebert Tuglase novell „Inimesesööjad“. Aastast 1917.
Mõnigi teise kultuuriruumi esindaja on kiitnud eesti kirjanduslikku miniatuuri. Sellist mininovelli. Kümnelauselist. Näed sa, et selline raamatuga alt tõukamine võiks aidata kaasa murrangule kirjanduses?
Ei saa välistada. Ent praegu on meie pingutused eelkõige seotud novelliga. Ma loodan uuest sarjast eelkõige kaht asja. Esiteks seda, et lugeja võtab selle formaadi tänulikult omaks. Ning teiseks, et see omakorda innustaks kirjanikke rohkem novellidele pühenduma. Olen saanud näiteks emakeele õpetajatelt positiivset tagasisidet. „Eesti novelli“ sari aitab neilegi nüüdisaegses eesti lühiproosas orienteerumisel kõvasti kaasa.
Novellil on romaani ees see suur eelis, et tänu oma lühidusele ja palju kiiremale valmimisprotsessile (romaanidele kulub ju autoritel sageli aastaid) on ta võimeline siin ja praegu juhtuvatele sündmustele kiiresti reageerima. Seega võib novell kanda endas mingi konkreetse ajahetke väga olulist pitserit. Ning mitte aastate pärast, vaid juba nüüd ja kohe.
Eks miniatuuril ja luulelgi on kõik need samad eelised. Šedööver võib sündida piltlikult öeldes ühe hetkega. Praegune sündmusi täispikitud ajastu on lühivormide sünnile ja levikule soodne.
Mis sa arvad, millal vupsab laia maailma meie esimene novellikirjanik? Kohe nii, et lakke?
Jällegi, ma ei tunne kirjandusmaailma nii põhjalikult, et siin midagi ennustada. Ja nagu ikka, ainult kvaliteedist ei pruugi rahvusvaheliseks eduks piisata. Mängu tuleb miljon pisifaktorit, millest üks suuremaid on arvatavasti ka lihtsalt hea õnn.
Kui ma meenutan oma ehedamaid novellielamusi, siis hüppavad silme ette autorid nagu Tšehhov, Maupassant, Platonov, Mrožek, Bukowski, Hildesheimer, Kehlmann. Neist vaid viimane on praeguse aja inimene. Seega tuleb kahetsusega nentida, et maailma nüüdisaegne novelliteravik on mulle üsnagi tundmatu maa. Väga oleks vaja sarja „Wold Short Story“. Ja siis selle eesti keelde tõlkimist.
Kirjanduses olla nagu suurkorporatiivses kapitalismis: 98% turul ringlevast rahast – see on siis summa, mille eest maailmas raamatuid ostetakse – koguneb 2% kirjanike kätte. Ja hullemaks läheb. Miks?
Eks selle fenomeni taga on inimlik käitumine. Ega ma täpset analüüsi oska välja pakkuda. Aga kui ma puhtalt oma loogikast lähtuksin (mis ei pruugi kuidagi tõele vastata), siis minu arutluskäik oleks selline. Suured lugejad loevad paljusid autoreid, nende puhul see 98/2 suhe kindlasti ei kehti. Ent niipea, kui mängu tulevad harvad lugejad, keda on suurtest lugejatest ehk kümneid kordi rohkem, siis nemad on just see sihtgrupp, kes haaravad tuntud ja/või ülespromotud autorite järele. See on natuke nagu Coca-Cola fenomen. Kui sa jood selliseid jooke harva, aga satud näiteks välismaal olles kirju joogileti ette, siis väga suure tõenäosusega valid ikka Coca. Kindla peale minek.
Meenub üks intervjuu tipptennisistiga, kellelt uuriti, mida ta parasjagu loeb. Vastas, et „50 halli varjundit“. Küsija imestas, et miks. Ja vastus oli, et kõik ju loevad seda. Nad ei rääkinud, kuidas neile raamat meeldis või ei meeldinud. Kui kõik ju loevad seda, siis loen mina ka.
Ma saan aru, et te valite välja mingi hunniku ilmunud novelle ja koostate neist nii-öelda the best of’i.
Me ise best-of-väljendi kasutamist väldiks. Meie ülesanne on igal aastal luua kogumik, kuhu on kokku kogutud võimalikult põnev, mitmekülgne ja miks mitte ka lugejasõbralik valik eelmisel aastal ilmunud novelle.
Kuidas te muidu selle kokku panite, kas mängisite kaarte, maadlesite või karjusite, kuni pilt selgeks sai?
Valdav osa vaidlustest toimus meili teel, nii et ma väga ei teagi, kui palju keegi meist oma arvutiekraani taga sülge pritsis. Ülisuuri erimeelsusi ei meenu. Võib-olla on siin peidus ka oht liiga suureks üksmeeleks. Oleme kokku leppinud, et vähemalt üks žürii liige igal aastal vahetub. See peaks hoidma tasakaalus järjepidevuse ja värskuse.
Tehniliselt käis asi nii, et pärast suuremat lugemist tekkis tabel, kuhu kandsime mitukümmend nimetust sisse. Valituks osutusid kõik jutud, mis said neljast võimalikust vähemalt kolm toetuspunkti.
Eestis on novelliauhind täiesti olemas, värskenda meid, kas kunagi on ilmunud ka aastane novellikogumik – järjepidevalt, nagu teie soovite teha.
Minu teada mitte. Vähemalt pole kuulnud ega näinud. „Eesti novell“ selle tühimiku täidabki.
