AJAMASIN PLIIATSI NING SÕNAGA: Ajaloolane Toomas Hiio tutvustab haruldast illustreeritud päevikut, mis kujutab endast tõelist ajamasinat. Ado Kisandi hakkas päevikut pidama 10-aastaselt 1939 ning viimased sissekanded pärinevad aastast 1947, mil kroonik oli 18-aastane. Päeviku koos originaalkujundusega andis välja kirjastus Hea Lugu.
Ado Kisandi päevik algab 1939. aasta novembris, veel vabariigi viimastel hetkedel ja lõpeb 1947. aasta novembris. Eesti keskklassi perekonna eluviisi aastatel 1939–1940 ja Siberi sundasuniku virelemist, mida mõlemat Ado kiretu kroonikuna järjekindlalt fikseeris, eraldas näiliselt ületamatu kuristik. Siiski suutsid ellujäänud küüditatud nii Siberis kui ka koju tagasipöördununa oma eluga edasi minna. Päevik on haruldane ja väga põnev ajastudokument, mitte vaid kirjutiste, aga ka joonistuste tõttu, mis viivad meid vabariigi lõpuaastatesse, Nõukogude vägede tulekuaega ning hiljem küüditatuna Siberisse.
Baktšar, Porotnikovo, Novo-Makarovka
Ado Kisand koos ema ja vendadega saadeti Tomski oblasti Baktšari rajooni Novo-Makarovka (päevikus ka Novomakarovka ja lihtsalt Makarovka) külla.
Baktšari piirkonna asustasid esimeste paiksete asukatena 19. sajandi keskel vene vanausulised, kes põgenesid võimude repressioonide eest. Paik sai nime jõe järgi ja jõe nimi omakorda tuleneb selles piirkonnas elanud samojeedi hõimu sölkuppide keelest. 20. sajandi alguses asusid sinna ka vene talupojad. Kulakluse likvideerimise kampaania ajal 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul hakati Baktšari piirkonda küüditama talupoegi Altai kraist ning Kemerovo ja Novosibirski oblastist, aga hiljem ka burjaate, sakslasi, bessaraablasi ning Balti riikide kodanikke. 1930. ja 1940. aastatel asutati Baktšari rajooni territooriumil kokku 48 küüditatute asundust (vn спецпосёлок). 1931. aastal nimetati Selivanovka asundus Baktšari aleviks, millest sai 1936. aastal asutatud Baktšari rajooni keskus.
Tänapäeval on Baktšari rajoon umbes poole Eesti suurune (24 700 km²) ja seal elab sada korda vähem elanikke (12 400), nendest peaaegu pooled Baktšari alevis. Elanike arv on alates 1950. aastatest vähenenud ning seda nii küüditatute kojupääsemise kui ka rahvastiku vananemise ja noorte lahkumise tõttu. Kui massirepressioonide kõrgajal oli rajoonis ainuüksi küüditatute asundusi ligi 50, siis tänapäeval on seal ainult 24 asulat, mis jagunevad kuue külaasunduse (vn сельское поселение, omavalitsusüksus maal, endine külanõukogu) vahel. Et enamikku neist nimetab oma päevikus ka Ado Kisand, siis olgu nad siinkohal loetletud: Batškari, Vavilovo, Võssoki Jari, Parbigi, Plotnikovo ja Porotnikovo.
Viimane oli Novo-Makarovkale lähim suurem asula ja seal käis Ado Kisand ka koolis. Porotnikovo asutas 1916. aastal sõjaväest deserteerunud soldat Porotnikov. 1920. ja 1930. aastatel kasvas küla elanike arv kiiresti, sest sinna küüditati inimesi nii Altai kraist, Põhja-Kaukaasiast kui ka mujalt. 1946. aastal toodi külla elekter, sellest kirjutab ka Ado Kisand. Praegu on Porotnikovos veidi alla 400 elaniku.
Aastatel 1936–1963 kandis Porotnikovo külanõukogu Teterenka külanõukogu nime ning sellesse kuulusid Aganino, Vojanovka, Kuznetsovka, Luzinka, Novo-Makarovka, Staro-Makarovka, Porotnikovo, Tšumakajaevka ja Štšelkanovka asundused. Praeguseks on Porotnikovo külaasunduses alles ainult Kuznetsovka, Tšumakajaevka ja Porotnikovo ise ning 1970. aastatel liidetud Polõnjanka. Kuznetsovkas elanikke ei ole.
Elu sundasumisel
Peale Kisandite sundasustati Novo-Makarovkasse veel kümme eesti ema koos lastega. Ligi pooled lapsed ja mitu täiskasvanut seal ka surid. Kisanditel oli õnne ja nende peret surm ei tabanud. Kõigi nende perekonnapead olid saadetud vangilaagrisse, kas Põhja-Uurali (Sevurallag) või Sosva laagrisse, kus nad mõisteti surma ja hukati või surid vangimõistetutena mõne aastaga. Naised ja lapsed ei teadnud oma abikaasade ning isade saatusest midagi. Ado kirjutab päevikus ema tähenduslikust unenäost, mis olevat emale märku andnud, et isa on tõenäoliselt surnud. Siiski saatsid nad pärast sõda korduvalt järelepärimisi isa saatuse selgitamiseks, mis jäid vastuseta.
Sundasunike jaoks olid tähtsaimad võimuesindajad kohapeal komandant ja kolhoosiesimees. Kui komandant oli küüditatute järele valvaja ja lubade andja näiteks teise külla minekuks, siis kolhoosiesimees pidi elanikke tööle sundima. Ado on päevikut kirjutades veel laps ja temal nendega otsest kokkupuudet kuigi palju ei olnud.
Siberisse viidud eestlased pandi elama kohalike elanike taredesse. Enamasti olid nemadki sundasunikud, kuid saatusekaaslus ei välistanud konflikte. Peale ruumikitsikuse ja toidunappuse oli oma osa ka kultuurierinevustel. Kuid Siberi kliima oli karm ja igaüks pidi katuse peakohale saama.
Nädal pärast küüditamist algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Sõjaolukord suurendas veelgi üldist viletsust, lisaks töösundusele kehtestati sõjamaksud ja muud koormised, mille täitmiseks tuli karistuse ähvardusel kõhu kõrvalt viimane anda. Toidunappus ja kohati nälg olid igapäevased ning aastate viisi olid Ado päevikusissekannete peateemad toiduainete hankimine, toiduvalmistamine, toiduainete säilitamine ja söömine. Kõige rohkem kirjutas ta kartulitest. Vili oli riigi monopol ja seda ise ei kasvatatud; teri, leiba ja jahu anti kaartide alusel ning alati liiga vähe. Seda olulisem oli aiamaa, kus kasvatati kartuleid ja teisi köögivilju. Põllutööd tehti käsitsi – pärast sõda, kirjutab Ado, oli neil rohkem kui 20 sajandikku ehk 0,2 hektarit kartuli all. See põld hariti pärast päevatööd labidaga, kartulid võeti ka käsitsi üles. Hiljem kündis põllu traktorist, algul tuli ka maa käsitsi läbi kaevata. Peeti mitme peale lehma, aga ka lambaid, kanu ja sigu, kellele sööta kasvatati ise või näpati kolhoosi loomade kõrvalt.
Lisatoidu ja hädavajalike esemete saamiseks, aga ka maksude maksmiseks oli vaja raha. Alguses müüdi kodust kaasa võetud riideid ja esemeid. Võrreldes Nõukogude Venemaa külaga, oli Eesti jõukas maa ja küüditatutelgi oli kaasas asju, mida kohalikud ihaldasid. Hiljem aitasid elu sees hoida kodust kaasa võetud oskused. Kooliuuenduse suundumusi järgiv Eesti kool ja kodumajanduskoolid andsid hulga igapäevaeluks vajalikke käsitööoskusi, mis olid Nõukogude kolhoosnike seas haruldased. Ellen Kisand kudus ja õmbles ning maksis saadud rahaga maksud ja toitis oma kolme poega. Adol oli hea käsi ja ta tuli toime nii joonestamise kui ka joonistamisega. Hiljem joonistas ta kooli jaoks õppevahendeid ning oli seinalehetoimetuses pealkirjade ja loosungite kujundaja.
Alatoitlus, külm ja vitamiinipuudus põhjustasid tavalisi külmetushaigusi, paiseid ning muid vaevusi. Novo-Makarovkasse küüditatud Liida Aasvee kaotas 1945. aastal kõik oma kolm last tuberkuloosi ja muude haiguste tõttu. Ado nendib seda oma päevikus üsna kiretult – ebainimlikud tingimused, nälg, külm ja väsimus olid emotsioonid summutanud.
Tasapisi hakati harjuma…
Olukord paranes pärast sõja lõppu. Tsivilisatsioon – elekter, veoautod, traktorid, kino ja isegi lennukid jõudsid Porotnikovosse, sõjamaksu sissenõudmine lõpetati. Eestlaste jaoks oli aga olulisemgi kirjavahetus sugulastega Eestis. Kisanditel oli palju sugulasi, lähemaid ja kaugemaid, kes saatsid neile nii esmatarbekaupu, raamatuid ja ajalehti kui ka raha. Raha oli vaja koduloomade soetamiseks, maksude maksmiseks ja paljuks muuks.
Tasapisi hakati harjuma. Ado päevikusse sigineb üha rohkem venekeelseid sõnu. Ühelt poolt on keskkond venekeelne, teisalt aga polnud paljusid asju Eestis eestikeelsete nimedega sel ajal veel olemaski – nagu külanõukogu, kolhoosiesimees, komandant ja palju muud. Eesti keelt ja eesti meelt aitasid alal hoida kodumaalt saadetud ajalehed ning raamatud. Ehkki Ado ei pidanud päevikut avaldamiseks ega pannud just ülemäära rõhku ortograafiale ega lauseehitusele, on sõjajärgseis sissekannetes märgata kodust saadetud kirjanduse mõju. Lõunaeesti murdeelementide asemele tuleb kohati ka kaasaegsemat kirjakeelt ning uuematel asjadelgi on eestikeelsed nimetused.
Päevik: illustratsioonid, esemete joonised ja asukohaskeemid
Ado Kisandi elu aastatel 1948–2013
Kisand (22. märts 2013) oli ehitusinsener, kes harrastas luule- ja maalikunsti. Autori varasele kunstiharrastusele osutavad ka siinse päeviku illustratsioonid, esemete joonised ja asukohaskeemid.
Ado Kisand oli üks umbes kümnest tuhandest Eesti inimesest, kes 1941. aastal Siberisse küüditati. 1939. aasta sügisel alustatud päevikut jätkas ta sundasumisel olles. Päeviku sissekanded lõpevad 1947. aasta novembris. Ehkki 1941. aasta massiküüditamist on uuritud juba kolmveerand sajandit ning avaldatud on tuhandeid lehekülgi küüditatute mälestusi ja kirjavahetust kodustega, on niisugune päevik üsna haruldane dokument oma ajastust. Ado Kisand kirjutas päevikusse iga päev ja kui see ei olnud mingil põhjusel võimalik, tegi ta hiljem lühikokkuvõtte möödunud päevade kohta.
1948. aastal lubati kooliealistel noortel kodumaale sõita. Ado sõitis koos kaheksa Novo-Makarovka noorega Eestisse ja astus Võru kohaliku tööstuse tehnikumi. 1950. aastal ta aga vangistati ning saadeti läbi Võru, Tallinna, Leningradi, Kirovi ja Tomski Baktšari rajooni tagasi. Seal hakkas ta Baktšari julgeoleku rajoonivalitsuse tallipoisiks. 1953. aastal lubati tal astuda Tomski metsatehnikatehnikumi ning pärast selle lõpetamist jätkas ta 1957. aastal õpinguid Novosibirski raudteeinstituudis tööstus- ja tsiviilehituse erialal.
1959. aastal tulid Kisandid lõpuks Eestisse; üks vendadest abiellus ja jäigi Venemaale elama. Ado lõpetas 1962. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusinsenerina. Seejärel oli ta Võru remondi-ehitusvalitsuses töödejuhataja ning hiljem töötas Võru kolhooside vahelises ehituskontoris (KEK), kus oli osakonnajuhataja.
TPI-s õppimise ajal abiellus Ado Kisand Zinaida Talgrega ja 1962. aastal sündis neil poeg Kalju. Abikaasa suri 1979. aastal. Hiljem abiellus Ado Talgre Juta Sarealiga. 1994. aastal läks ta pensionile ning pühendus harrastustele: aiandusele, maalimisele, kirjutamisele ja luuletamisele. 1999. aastal avaldas ta luulekogu ja 2008. aastal lühimälestused. Tema joonistusi ja maale on eksponeeritud mitmel näitusel.
