Selle kuu lõpul viiakse Venemaal läbi autasustamistseremoonia nendele riikliku miilitsa töötajatele, kes võitsid konkursil “Sherlock Holmes”. Neile antakse üle nende kuulsa inglasest kolleegi marmorkujukesed kahes kategoorias: parim detektiiv ja parim narkokaubanduse vastu võitleja.
EI MINGIT ÕIGLUST
Olukorra veidrus seisneb selles, et Conan- Doyle`il oli Sherlock Holmes ise narkomaan- kui tal polnud huvitavat asja uurida, tarvitas ta kohe tugevat narkootikumi, et vältida vene raskemeelsust, või täpsemalt, inglise spliini. Veider on seegi, et Sherlock Holmes oli eradetektiiv ning suhtus ülimalt irooniliselt riiklikku politseisse: algul on ametlikud ülekuulamised, mis tuginevad ebaviisakusele ja rumalusele, lõpuks aetakse asi ummikusse, hiljem lahendab asja Sherlock Holmes, finaalis aga kiitlevad auahned politseinikud, omastades Holmesi loorberid, enda saavutustega?
Muide, kas tasubki nii väga imestada? Inglismaal on praegu väga populaarne vene detektiivilugude autor Boriss Akunin (Eestis avaldab Akuninit kirjastus “Tänapäev): tema lood erinevad kriminaallugude üldisest massist selle poolest, et on kirjutatud stiliseeritud üheksateistkümnenda sajandi keeles; selles pakutakse teile lõtva süzheed ja siirast igavust. Pisut varem nimetati endist militsionääri ja hilisemat detektiivilugude autorit Aleksandr Marininit vene Agathe Christieks. Venemaal on alati sügava austuse ja isegi alandliku hirmuga suhtutud kõigesse välismaisesse, tuleb välja, et see tunne pole tuttav ainult venelastele?
?Parlamendi spiiker Sergei Mironov tuli tagasi töövisiidilt Ameerikasse. Talle hakkas meeldima Vabadussammas ning talle tuli hiilgav idee: kui Ameerika sümboliks on vabadus, oleks Venemaa sümboliks hea teha vastutus. Pikemalt mõtlemata kohtus spiiker tuntud vene skulptori Ernst Neizvestnõiga, kes alatiselt elab New Yorgis ning tegi talle ettepaneku luua Õigluse au sammas, mis pannakse üles Punasel väljakul. Kuulus skulptor nõustus meelsasti julge plaani pronksi valamisega. Omalt poolt märgime, et Venemaa võib assotsieeruda mõistatusliku vene hinge, kannatlikkuse, suure kunsti, joomise ja varastamisega, millega tahes, kuid mitte õiglusega, millest seal pole kunagi juttugi olnud.
MAGNETTORMID
Tuntud kinore?issöör Vadim Abdra?itov väntas ootamatu filmi “Magnettormid” – neist ilminguist, mis maal aset leiavad ja milles tänini keegi, peale tema, pole üritanud selgust saada. Filmi sü?ee on üles ehitatud sellele, et üks oligarh otsustas teiselt üle lüüa tehase; nende vahel algas sõda. Põhimõtteline uudsus on selles, et sõda pole näidatud oligarhide vaatepunktist, vaid lihtsate inimeste silme läbi, tööliste, kelle perekonnad purunevad, hukkub armastus, kaob elu mõte.
Kunagi ütles Dostojevski, et me “kõik oleme tulnud Gogoli “Sinelist””; ta pidas silmas, et kirjandus, kunst algab murest väikese, vaese, tavalise inimese pärast. Viimased kümme aastat pole väike inimene vene kunsti huvitanud – see on rabelnud bandiitide ja suurte poliitikute vahel, veendes, et väga sageli on see – üks ja sama. Nii juhtub alati, kui kunst üritab mõtestada sõda – algul ilmuvad järjest romaanid ja filmid peastaabist, väejuhtidest ja alles aastaid hiljem algab lugu “kaevikust”, soldati tõest.
“Magnettormid” püüab välja astuda kõige lihtsamate inimeste eest, kelle unistused ei lähe kaugemale “sinelist”, isegi lihtsaist püüdlusist elementaarse inimliku eksistentsi poole. Film on üles ehitatud reaalsetele sündmustele, mis leidsid aset Lõuna-Uraalis. Ainult tõelisuses panid oligarhid teineteise vastu tõelised sõjaväed, ekraanil aga jooksevad inimesed relvastatud armatuuri tükkidega?
TERE, NÄÄRIVANA!
Igal aastal nimetatakse Venemaal nüüd peamine Näärivana, kellele kõik maa lapsed võivad kirjutada kirju kaebuste ja soovidega ning ei pruugi ümbrikule isegi marki kleepida, piisab märkusest “Näärivanale”.
Nagu mullugi, sai selle koha MHAT-i näitleja Dmitri Nazarov. Esimesel detsembril sõitis ringreisile mööda Venemaad, et püüda võimalikult paljudes linnades osaleda lastepidudel.
Eksisteerib arvamus, et Näärivana ei pärine mitte Lapimaalt, vaid hoopis Karjalast, seepärast on Karjala pealinnas loodud terve Näärivanade partei Lumehelbekeste fraktsiooniga. Kogu detsembrikuu peeatakse seal nende muinasjutuliste kujude festivale, mille kulminatsiooniks on 31. detsember.
PARIM NÄITLEJA JA PARIM VAATAJA
On olemas legend, mille kohaselt seitsmeteistkümnendal sajandil tapeti provintsinäitleja, kes mängis Othellot; tema tappis tundlik vaataja vapustatuna sellest, et Othello tahab kägistada Desdemonat. Verine lugu oli iseenesest väga liigutav. Nad maeti ühte hauda ning hauakivil oli kiri “Parimale näitlejale ja parimale vaatajale”. Mõned päevad tagasi tappis väikeses vene linnakeses Prokopjevskis Kemerovo oblastis kuueteistkümneaastane Leena Semjonova oma kahekümneaastase õe, kes võttis endale mõlema õe lemmikansambli “Ruki vverh!” plakati. Moraal on provintsis seitsmeteistkümnendast sajandist vähe muutunud?