Anton Starkopf tõi Eesti skulptuuri uuenduslikke ainevaldkondi ja saksa ekspressionismist mõjutatud figuurikäsitluse ning oli üks Eesti esimese rahvusliku kunstikooli Pallase asutajaid 1919. aastal. Starkopfi teened sõjaeelse rahvusliku kunstnikepõlvkonna kasvatamisel on erakordselt suured.
Näitus sarjast “Modernismiaja klassikud” hõlmab ligikaudu 70 skulptuuri ning 80 joonistust erinevatest kunstikogudest. Ulatuslikum ülevaade meistri loomingust oli Tallinnas viimati kunstniku isikunäitusel Tallinna Kunstihoones 1961. aastal. Näitusel on esindatud Starkopfi kõik loominguperioodid ja mitmetes erinevates materjalides teostatud tööd. Võib imetleda ekspressionistlikku 1920. aastate skulptuuri, elegantseid art deco’likke pronksskulptuure, monumentaalset graniiti ja tõelisi skulptorijoonistusi Starkopfi noorusaastatest. Näitust saadab meistrist loodud film aastast 1966 ning slaidiprogramm hauasammastest ja monumentidest.
Esimese ilmasõjani Pariisis ja sõja-aastail Saksamaal
Anton Starkopf-Rea (1889-1966) omandas kunstihariduse 1911.-1912. aastail Münchenis A. A?be kunstikoolis ning 1912.-1913. aastail Pariisis. Nagu mitmed teisedki eestlased, õppis ta tollastes vabaakadeemiates: joonistamist Académie Russe’is S. Bulakovski ateljees ja modelleerimist Académie de la Grande Chaumi?re’is, kus õpetas E. A. Bourdelle. Esimese maailmasõja puhkemisel 1914. aastal, läbisõidul Saksamaalt, arreteeriti ta Dresdenis ja interneeriti Lõuna-Saksamaale Wehlenis. Tänu eestkostjatele oli tal võimalus asuda seal tööle kiviraiumistöökotta.
1916.-1918. aastail järgnes töö sõjavangina Ratheni ja Dresdeni kiviraiumistöökodades ning Berliinis F. Metzneri ateljees, kus rasketele tingimustele vaatamata omandas ta kasulikke kogemusi marmori ja teiste skulptuurimaterjalide töötlemiseks. Õpingute ajal Münchenis ja Pariisis tutvus Starkopf muuhulgas moodsate kunstisuundadega, millest tema enda loomingusse jättis püsivamaid jälgi saksa ekspressionism.
Üks Pallase asutajaid
Jõudnud 1918. aastal Eestisse, osales ta 1919. aastal Pallase kunstikooli loomises, asudes seal tööle skulptuuriõpetajana. Oluline oli Starkopfi osa ka Pallase direktorina ning hiljem Tartu Riikliku Kunstiinstituudi direktori ja õppejõuna. Olles saanud aastatel 1907-1911 Tallinnas ja Peterburis majandusalast haridust, suutis ta vaatamata rasketele tingimustele kunstikooli siiski töös hoida. Iseküsimuseks jääb, kas Starkopfi kauaaegne ainuisikuline tegutsemine Pallase skulptuuriõpetajana (1919-1940) ka tema õpilaste parimad loomingulised küljed avas.
Küllap vihjas sellele ka meie esiskulptor Jaan Koort oma Päevalehe artiklis (1926), kus ta muuhulgas kritiseeris Pallase õppetööd. Arvatavasti õigusega, sest ta enda kunstialane ettevalmistus oli suurepärane ja enamik töid imetlusväärsed. Kui mõelda, mida neil aastail Euroopa kunstis tehti, siis oleks võinud Pallase lõpetajate tase olla kunstiliselt huvitavam ja mitmekesisem. Võimalik, et toonaste õpilaste mitmekülgsema suunamise korral oleks ka meie tänane arusaam kaasaegsest skulptuurist ja kunstist avaram ja mõistvam. Pole välistatud, et Eesti olusid tundva praktilise inimesena püüdis Starkopf suunata õpilasi jääma reaalsuse piiridesse. Kas see kunsti õpetamisel ja propageerimisel just kõige õigemaks osutus, on kaheldav.
1920. aastad ekspressionistlikus vaimus
Alustanud kodumaal kunstitegemist peamiselt ekspressiivsete joonistustega, on 1920. aastad Starkopfi skulptuuriloomingus intensiivsete otsingute ajaks. Tema mõjutajateks ja eeskujudeks peetakse Franz Metznerit, Émile Antoine Bourdelle’i ja Wilhelm Lehmbrucki. Eelismaterjalideks said pronks ja puu, vähesel määral ka kivi. Võime imetleda näitleja J. Vaheri portreed (1923, graniit), töid “Naine kalaga” (1925, pronks), “Mees haamriga” (1925, pronks), “Siiami tantsitar” (1925, pronks), samuti Vabadussõja mälestussambaid Toris (1923), Amblas (1925) jm.
1920. aastate teisel poolel valmisid kauni, selge silueti ja natuuri järgiva vormiga “Flora” (1926, puu), intiimne “Andumus” (1927, puu), tundlik ja erootiline meistriteos “Leda” (1930, puu). Starkopfi puuskulptuuride perioodi (1925-1931) peaksin just vahemikuks, mil ta oli aja maha võtnud ja õppis rahulikult vormi tundma. Ta püüdis vabaneda varasemast lendlevast ekspressionismist ja proportsioonide venitamisest (“Siiami tantsitar”, “Tants”), saavutamaks head üldistustaset ning töötades erinevate materjalidega.
Skulptuurid põhjamaisest graniidist
1930. aastatest alates algab Starkopfi loomingus graniidiperiood, mille juhatab sisse 1931. aastal valminud monumentaalne ekspressiivne “Uppuja”. Miks Starkopf üldse hakkas tegema seesuguseid karedapinnalisi skulptuure? Miks ta ei loonud rohkem suuri puutöid nagu “Hämming”, “Andumus” jne? On kirjutatud puidu raskest, pikaajalisest ettevalmistusest, samas pronksivalamine oli kallis, graniit aga tööde loomulikuks jätkuks. Võib-olla oli see nii, et püsimaterjalidest oli oma mõtteid kõige käepärasem usutavalt realiseerida just suure vormiga graniidis. Nende aastate graniittöid iseloomustab suletud kompositsioon, rütmikas, üldistav, veidi kummine vormikäsitlus aktifiguuride puhul ning Starkopfile iseloomulik arhaiseeriv karedapinnaline graniidikäsitlus. Inimlikult ja emotsionaalselt mõjuvad Johannes Semperi portree (1933, graniit), “Päevitaja” (1936, graniit) jne. Ka on kujur neil aastail loonud range arhitektoonilise üldlahendusega reljeefe ja Vabadussõjale pühendatud mälestussambaid Saarde (1933), Kohilasse (1939), kalmistuskulptuuri (A. Jõksi hauasammas Nõo kalmistul, 1934, graniit) jm.
Distantsilt vaadatuna näib, et aastad 1925-1938 olidki Starkopfi loomingu kõrgaeg. Paarikümne loomeaasta jooksul oli Starkopfist kujunenud üks Eesti esiskulptoreid, kes on loonud hulgaliselt nauditavaid töid näitustele, aedadesse, kalmistutele. Loomulikult oli ta ka kriitikute vaateväljas, kes teda küllaltki erinevalt hindasid.
Looming Nõukogude aastatel
Aastail 1940-1950 valminud töödest on silmapaistvaimad “Tantsijanna” (1943, puu) ja Nikolai Kummitsa portree (1945, graniit). Huvi on tärganud ka loomaplastika vastu: “Must karu” (1945, puu), “Valge karu” (1945, puu). Uus loominguperiood algab pärast tööaastaid Moskvas 1950-1954, kus ta represseerimise kartuses töötas Pariisi ajast tuttava skulptori Sergei Merkurovi (1881-1952) juures kiviraiujana. Tagasi kodumaal, püüdis ta nagu kaotatud aega tasa teha ja teostas materjalis varem kipsis olnud töid, taastas või kordas sõja ajal hävinuid, aga modelleeris ka uusi. Pärast sõda esines Starkopf peamiselt Tartus ja Tallinnas, samuti Moskvas 1946 ja Riias 1958, kus teda autasustati esimese üleliidulise preemiaga.
Ajavahemikus 1955-1966 valmis tal 626 teost, mis on ligikaudu pool tema loomingu koguarvust! Uutest töödest valmisid kirjanike ja kunstnike portreed: Kristjan-Jaak Peterson (1956-1957, puu), Konrad Mägi (1963, graniit), Nikolai Triik (1964, graniit). Betoonis lõi ta Kristjan Raua laadis reljeefid Kalevipoja ainetel Kristjan Raua monumendi jaoks Tallinnas. Need jäid aga lõpetamata. Kahjuks jätsid Starkopfi aktiivne püüd minna esialgu kaasa sotsrealismi nõuetega ja kvantiteedi tagaajamine tema hilisele loomingule kohati küsitavaid jälgi. Kaoks justkui loomisrõõm, lust, spontaansus – on vaid mingi kinnisidee, kohusetruult edasirühkiv, kramplik hoiak, mis kunsti puhul ohtlik. Vahest oli siin põhjuseks ka toonane pealesurutud temaatika, detailitäpsus, naturalismile lähenev käsitlusviis, püsimaterjalide eitamine. Ahistav võis olla ka kunstnike tööde loominguplaan ja selle täitmise kontrollimine ning nõuannetega abistamine. Lisaks tegid oma töö ka rahateenimise vajadus ning kunstniku vanus.
Vanaduspõlv pingelises loometöös
Kuigi temaatiliselt oli Starkopfi taiestes nii jumalavallatust kui -kartust, on tema loomingu üldmulje eleegiline – seetõttu eriti sobilik kalmistule, aga ka dekoratiivskulptuuridena aedadesse ja parkidesse. Starkopf ise pidas kalmistuskulptuuri kujuri töös tähtsaks ja rõhutas seda ka õpetades. Starkopfi tööd juhuslikult eksponeerituna ei pruugi õnnestunult mõjuda. Ja ometi viivad mitmed tema tööd meid justkui teise maailma, kus on oma aeg, rütmid, liikumised, seadused. Looduses eksponeerituna saame juba aastaid seda nautida Tartu Kunstimuuseumi väljapanekuna Tartu botaanikaaias.
Nagu Koort, nii hakkas ka Starkopf oma hilises loomeeas tegelema keraamikaga. Kuna ta kasutas nende modelleerimisel noorpõlves tehtud visandeid, siis mõjuvad need teiste sama aja töödega võrreldes värskelt. Eriti nauditavad on veidi Bourdelle’i loomingut meenutavad ekspressiivsed reljeefid.
Oskus inimestega suhelda ja erakordne töödistsipliin tegid Starkopfist ühe populaarsema kunstniku pärastsõjaaegses Tartus. Teenitult saab ta ENSV teenelise kunstitegelase tiitli 1945-1950 ja 1961. aastatel ning rahvakunstniku nimetuse 1964. aastal. Tema kui võimeka ja nõudliku õpetaja käe alt on võrsunud terve rida isikupäraseid skulptoreid: Ferdi Sannamees, Herman Halliste, Johannes Hirv, August Vomm, Martin Saks, Roman Timotheus, Ernst Jõesaar, Ernst Kirs, Enn Roos, Olav Männi jt. (Meenutagem, et ka Eduard Wiiralt õppis Pallases muuhulgas skulptuuri!).
Anton Starkopf suri 30. detsembril 1966. aastal oma ateljees töötades ja maeti koduõuele, mis oli tolleks ajaks kujunenud juba väikeseks skulptuuriaiaks.
*
SIIN SEES ON NIMENE
mõmises Starkopff
tagudes saapaninaga kivi.
(Sass Suuman)