1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul tekitasid nüüdseks klassiku staatusesse tõusnud Harro kunsttükid Soome alalhoidlikus publikus ja võimuesindajates aktiivset vastuseisu. Harro kriitika väikekodanliku elulaadi vastu ärgitas üles tsensuuri ning mõned korrad jõudis asi lausa kohtuni. Hiigelmõõtmetes töö “Seamessias” (1969) eest mõisteti ta ka rahaliselt vastutavaks – Jumala pilkamise eest.
Soome vangistuste lugu
Kriminaalsest ajaloost hoolimata kuulub Harro töö – siga ristil – alates 1990. aastast Soome riikliku kunstimuuseumi Kiasma nüüdisaegse kunsti muuseumi kogusse. Omaaegseid kohtuskäike võib aga täna pidada Harro eluloo kõige erutavamateks detailideks, mis varustavad tema poptööd põnevate legendidega.
President Urho Kekkoneni aegne Soome oli konservatiivne ja paranoiline. Tihti tekkisid vastuolud noore, sallivust ja vabameelsust propageeriva põlvkonna ja vanu väärtushinnanguid esindavate seltskondade vahel.
Harrole osaks langenud süüdistusele rajas teed ilmselt Hannu Salama juhtum. Kirjanikule määrati tema Jumalat teotava romaani “Jaaniöine tantsupidu” (1964) eest kolmekuuline karistus, lugu lõppes siiski armuandmisega. 1968. aastal määrati aga kunstnik-luuletaja-muusik-filmimees Mattijuhani Koponenile seksuaalakti imiteeriva performance’i eest lausa kaheksa kuud reaalset vanglakaristust.
Afektiivne hirm
Harro roosa notsu inimkonna lunastaja poosis ristil rippuva lihakehana ilmselgelt ärritas ja solvas inimesi, kohtusse jõudis teos aga ebauskliku jutlustaja Kyösti Laari afektiivsest hirmust.
Laari nägi teose reproduktsiooni ajalehes Helsingin Sanomat kunstihoones toimunud noortenäituse kajastuse illustratsioonina. Preestrile meenus Mauritiuse saare saatus 1906. aastal – kandnud rituaalses protsessioonis ristil siga, kutsusid kohalikud välja Jumala viha, koheselt alanud maavärin ja vulkaanipurse tappis kõik saare elanikud. Helsingi katastroof jäi tulemata ja Harro popkunsti periood lühikeseks. Juba 1970. aastate alguses taandas ta ennast sõnaka ühiskonnakriitiku rollist, kolis maale elama ja pöördus leebemate ja traditsioonilisemate kunstivahendite poole.
Nende paari aktiivse popiaasta jooksul jõudis Harro aga teha kõvasti tööd ja? tüli. Ikka ja jälle elustus tema tööde eksponeerimisel tsensuuriküsimus ning veel nii mõnigi kord püüti tema kriminaalistaatust kinnistada.
Soome popkunsti esmanäited
Soome popkunsti esmanäited pärinevad 1960. aastate algusest, tõelisest buumist saab aga rääkida alates kümnendi keskpaigast. 1962. aastal toimus Stockholmis Moderna Museetis näitus “4 ameeriklast”, mis esitles Robert Rauschenbergi, Jasper Johnsi, Richard Stankewitzi ja Alfred Leslie’ töid. Paar aastat hiljem aga toimus Modernas Ameerika popkunsti suur ülevaatenäitus, mis sai soome kunstnike hulgas väga populaarseks ja väidetavalt on selle näituse külastus ka Harro pöörde taga.
1965. aastal nägi kunstiakadeemia triennaali vanameelne komisjon juba kurja vaeva, et popimõjulisi töid näituselt välja tõrjuda, 1966. aasta noortenäitusel lahvatas aga uus suund seda võimsamalt ja 1967. aastast oli ka Harro juba Soome popipõlvkonna täieõiguslik liige.
“Soome elustiilist” tingitud ?okk
Nagu popkunstnikule kohane, kasutab Harro oma loomingu algmaterjalina argist, mida nihestab. See teeb tema tööd ka konteksti tundmata mingil tasandil lihtsalt loetavaks. Heaks näiteks on tema sari “Soome elustiil” – see on notsude kõrval teine olulisem osa Harro varasest loomingust, mida Kumus täies hiilguses näha saab.
1970. aasta parlamendivalimistel esines selle deviisi all rahvuspatriotismi rõhutav ja kodanlikele väärtustele panustav konservatiivne rahvuskoalitsioon. Sloganist inspireerituna valmis Harrol rida eri tehnikais Soome lipu teemalisi töid, kus autor venitas, augustas, rebis ja murendas, lõikus ja kahandas rahvuslikku sümbolit, pritsis seda verega ja pani selle lõpuks põlema ning sulatas mustaks vedelmassiks.
Sarja idee oli suunata inimeste tähelepanu soome enesekuvandi ja tegelikkuse vastuoludele, aga rahvussümbolite mõnitamine muidugi kunstnikule head kuulsust ei toonud.
Ka Eesti kunstiajaloost meenub kohe vähemalt kaks juhtumit riigi lipu ja kaardi teotamise skandaalist: Priit Pärna karikatuur “Sitta kah!” ajalehes Sirp ja Vasar keerulisel 1987. aastal ning kümmekond aastat hiljem Raul Meele “Eesti apokriivad”. Hoolimata sellest, et ajad olid äärmuseni rahvusmeelsed, päris kohtuasjani need sündmused siiski ei arenenud.
Harro tollases maailmavaates oli kindlasti anarhilisi jooni ja võib-olla ka teatud määral läänelikku mõõdukat vasakpoolsust, töödele osaks saanud reaktsioon aga üllatas autorit. Kui politsei viis 1971. aastal Turus toimunud kunstinäituselt mitu Harro tööd minema ja kunstnik kaevati lipu rüvetamise eest kohtusse ning pea keelati vasakpoolsuse kahtluse tõttu Wäinö Aaltoneni muuseumi näitus, kus Harro pidi samuti esinema, murdus Harros aktiivne, ühiskonnakriitline ja anarhiline popkunstnik.
Lingvistilised naljanumbrid
“Soome elustiili” osaks on ka tuntud suurkorporatsioonide, eelkõige kütusefirmade logod, mille kallal Harro rakendas kurje keelemänge. Meilgi tuntud kompanii SHELL on saanud ühe tähe vahetusest tähenduseks SMELL (hais).
Harro naljanumbriks langes ka nüüdseks soomlaste rahvuslikuks uhkuseks saanud firma NOKIA, millest kunstnik kujundas märgi NOKI! (nõgi). Nimelt tegeles firma omal ajal kummi, kaablite ja paberi tootmisega ning kuulus looduse reostajate esiritta. ESSO on Harro versioonis ESTO, mis siinsel publikul seostub pigem väliseestlaste kultuurifestivali või aastatuhande alguses eetrit ärritanud kohaliku telesaatega, mille autorid irvitasid valimatult kõige üle. Soome keeles tähistab ESTO aga takistust.
Paha lugu ja hilisõhtused uudised
Autor ise peab “Soome elustiili” logode sarja pigem kontseptualismist kui popkunstist lähtuvaks. Eks kuskil seal piiril nad asetsegi, ühiskonnakriitiline iroonia on siiski selgelt popilik joon.
Harro julges väljendada oma kriitilisi hoiakuid ka välispoliitilistes küsimustes. Installatsioon “Paha lugu”, kus punane Nõukogude sümboolikaga laste potik tallab T?ehhoslovakkia, Poola ja Ungari lippe kandval õrnal naisekujul, valmis päev enne, kui Nõukogude väed tungisid T?ehhoslovakkiasse. Harro sõltumist päevakajalistest teemadest reedab ka näiteks selline teose pealkiri – “Hilisõhtused uudised”. Keeruka semantikaga installatsioon öökapile toiduanumatesse sätitud mustast ja valgest lapsepeast viitab Nigeeria kodusõjale (1967-1970), mille üheks impulsiks oli Biafra Vabariigi väljakuulutamine. Sõja käigus surid miljonid nigeerlased, paljud neist nälga. Tänasel vaatajal ilmselt nende teemadega otseside puudub, omal ajal aga tundsid soomlased noore vabariigiga erilist lähedust, sest lühikest aega iseseisva riigina vastu pidanud Biafra valis oma hümniks Sibeliuse “Finlandia”.
Harro popiloomingus on üsna esil ka seksuaalsus, mis s-revolutsiooni tagajärjel kustus vaikselt tabuteemade nimekirjast. “Isa binokliga” on Soome lipu sini-valgesse rõivastatud Soome presidendi Urho Kekkoneni portree. Isa binokli klaasidelt peegelduv rakett ei ole aga seekord külma sõja lemmik kuumrelv ja plahvatusseen ei tule seekord õnneks aatompommist.
* * *
Sikamaalari!
Seakuju kaudu ironiseerib Harro inimeste nüriduse ja ükskõiksuse üle, kritiseerib politseid, kirikut ning valitsust.
Harro signatuuriks kujunenud paks erksavärviline siga ilmus algselt kunstniku loomingusse seapealuu näol kooliaegsetes natüürmortides. Edasi kasvas notsudele juba korralik lihamass luudele ja neist said popilikud karikatuursed kujud, kes ajasid oma asju Harro illustreeritud underground-ajakirja Aamurusko (tlk. päikesetõus) koomiksites ja siis juba natuke leebemas vormis ka maalidel ja installatsioonides. Muide, ka “Seamessias” rippus algselt ühel 1967. aasta Aamurusko esikaanel, kärss verine – tunduvalt võikamana kui skandaali tekitanud hilisemas versioonis. Aga eks underground-lugejaskond oli väike ja ilmselt ka ise kurjapoolne.
Harro seakuju tähendus on kahevindiline. Siga käitub nagu inimene – ajab nodi kokku, mõnutab perega laisalt teleka ees, teeb paadiga väljasõite, muretseb oma kalli auto pärast, virutab agressiivselt rusikaga – aga see inimlik on väikekodanlikult materialistlik, nõme ja … sigaduslik. Seakuju kaudu ironiseerib Harro inimeste nüriduse ja ükskõiksuse üle, kritiseerib politseid, kirikut ning valitsust. Kuigi Harro alustas abstraktsionistina ja teda ei saa päris uue laadi maaletoojaks pidada, võib öelda, et Harro siga on Soome popkunsti tuntuim tegelane. Harrot ennast aga hakati hüüdma Seamaalijaks (Sikamaalari).
* * *
Harro pop-elulugu
Harro Juhani Koskinen on sündinud Turus 24.08.1945.
1962 Harro alustab sügavtrükiõpinguid Turu töölisülikoolis.
1966 Harro loob oma esimesed kolmemõõtmelised teosed. Teda huvitavad häppeningud ning ta korraldab koos Åke Branderiga Turu turuplatsil väikeseid spontaanseid etteasteid (1966-1969).
1967 Harro avab oma esimese isikunäituse Turu kunstnike ühingu galeriis Turus. Oma koosseisult väga mitmepalgeline, mitmeid kunstialasid harrastav ja katsetav underground-grupp Suomen Talvisota 1939-40 alustab Turus oma tegevust. Harro kõrval on grupi liikmeteks ka näiteks Markku Into, Jarkko Laine, M. A. Numminen ja Rauli Badding Somerjoki.
1968 Sünnivad esimesed serigraafiad. Harrost saab ajalehe Uusi Päivä kunstikriitik ning kunstnike ettevõtte Arte sekretär (1968-1978).
1969 Helsingi kunstihoones noorte kunstnike näitusel eksponeeritud teos “Sigamessias” (Sikamessias) käivitab ulatusliku arutelu kunsti tsenseerimisest. Toimub kohtuprotsess, kus Harrot süüdistatakse Jumala pilkamises.
1970 Harro kolib Merimaskusse, Sannaiste endisesse külakooli.
Rahvuslik koalitsioonipartei kasutab parlamendivalimistel hüüdlauset “Soome eluviis”. Harro alustab samanimelise teosteseeria loomist, mille kesksed elemendid on Soome lipp ning Soome ja välismaa suurfirmade kaubamärgid.
1971 Kunstitsensuur tekitab Turus kuumi emotsioone. Harro kaevatakse Soome lipu rüvetamise eest kohtusse, kuid Turu linnakohus otsustab pärast hääletamist süüdistuse tagasi lükata.
1974 Harro tegutseb ühenduse Kuvantekijät esimehe ametis ja talle määratakse aastaks riiklik stipendium. Riigikohus langetab otsuse Jumala pilkamise süüdistuse asjus. Harrot ja Noorte näituse ?üriid karistatakse rahatrahviga.
1975 Harro alustab tööd ajalehe Turun Päivälehti kujutava kunsti kriitikuna (1975-1987). President Urho Kekkonen lükkab tuntud advokaadi Matti Wuori poolt Harro kasuks esitatud armuandmispalve tagasi.