Läbi kogu Belgia territooriumi jookseb haigutava lõhena keelte murdejoon. Maa põhjaosas, Flandrias, kõneldakse hollandi keelt. Lõunaosas, Valloonias, prantsuse. Idas on väike ja toimekas, ligi 75 000 elanikuga saksakeelsete belglaste autonoomne kogukond. Brüssel, ametlikult “kakskeelne” linn, on valdavalt prantsuskeelne, aga põhimõtteliselt on tegu mitmekultuurilise enklaaviga kesk riigi hollandikeelset osa. Hollandikeelse põhja- ja prantsuskeelse lõunaosa piir järgib üsna täpselt omaaegset Rooma impeeriumi piiri Germaaniaga. See on joon, millest ühele poole jäid gallialased ja roomlased, teisele aga frangid. Erisused põhja- ja lõunapoolsete kommete, keelte ja tunnusmärkide vahel on olemas tänini.
Põhjused
Kuigi me räägime Flandriast ja Vallooniast, ei kõnele nende piirkondade inimesed ei flandria ega vallooni keelt. Mida nad räägivad, on hollandi ja prantsuse keel. Mõlemas rühmas esinevad need keeled reas eri murretes. Minu kogemuse põhjal on peaaegu igal külal ja vahel isegi alevil või tänaval omalaadne kiiks ja keel.
Prantsuse keele juured arvatakse asuvat kaugel – Oksitaanias. Keskaegse hollandi keelega tegelevatel ajaloolastel ja keeleteadlastel on küllalt põhjusi arvata, et see keel põlvneb lähemalt: Flandria lääneosast, Kortrijki kandist, vaid mõne kilomeetri kauguselt Prantsuse piirist on leitud ühed esimesed, XI sajandil kirja pandud laused keskaegses hollandi keeles. Tegu on rikkalikult kaunistatud Piibli servadele kirjutatud segasevõitu kritseldustega.
Belgia riik oma tänasel kujul on olnud mitmekeelne sulatusahi alates iseseisvuse väljakuulutamisest 1830. aastal. Sama kaua on ka seistud silmitsi raskustega selge ja ühiselt tajutava identiteedi sepistamisel. Prantsuskeelne kogukond on tihedalt seotud Pariisiga, mis on neile tähtsaks orientiiriks. Flaamid vaatavad seevastu sageli põhja suunas. Ambitsioonikamad Belgia prantsuskeelsetest kirjanikest eelistavad avaldada oma teoseid Pariisis, nende flaami kolleegid seevastu hindavad kõrgelt lepinguid Amsterdami suurte kirjastustega. Prantsuskeelne Belgia on Francophonie liige, flaamid on aga väga uhked liikmelisuse üle Taalunie’s – Hollandi Keeleliidus, kuhu kuuluvad veel Madalmaad ja Suriname. Oma liikmelisuses nähakse taktikalist eelist jätkuvas lahingus prantsuse keelega, mis on ühiskonnas pikka aega juhtpositsiooni hoidnud. Säärane väga selge ja tugev klammerdumine hollandi keele kui flaami emantsipatsiooni vahendi külge on ilmselt peamine põhjus, miks inglise keel ikka veel ei ole – ega hakka ilmselt ka kunagi olema – flaami ülikoolides esimene keel.
Sotsiaalne keelepiir
Belgia põlde läbiva geograafilise keelepiiri kõrval on olemas veel ka teine ajaloo käiku mõjutanud keelepiir. Brüsselis sündinud kirjanik ja sotsioloog Geert van Istendael nimetab seda “sotsiaalseks keelepiiriks”. Belgias ei eristanud ülemkihti alamkihist mitte kunagi ainult raha või haridus, vaid ka keel. Ülemklass rääkis prantsuse keelt muidu täielikult flaamikeelsetes kohtades nagu Brugge, Antwerpen, Gent. Isegi pisikestes külakestes rääkisid härrad prantsuse keelt ja talupojad mingit hollandi keele murret. Flandria prantsuskeelne ladvik põlastas rahvalikku hollandi keelt. Nad tavatsesid öelda: “On parle flamand aux animaux et aux domestiques.” Ehk siis keel loomade ja teenijate jaoks. Hollandi keele emantsipatsioon on Belgias klassivõitluse kultuuriline tahk. Teisalt avas keeleline ja sotsiaalne surve nii mõnelegi vaesunud ja kirjaoskamatule flaamile ukse valgustusaegsele mõtlemisele ning prantsuse keel avardas muidu vaid oma külaga piirdunud maailma horisonti.
“Keelelahing” või “keelesõda” – nagu flaamide ja prantsuse keele kõnelejate teravat pooldumist nimetatakse – sai alguse üsna hiljuti. Prantsuse keelest sai Flandria ja Valloonia administratiivse ja kultuurilise eliidi keel oma õukonnas seda keelt tarvitanud Austria Habsburgide võimu ajal XVIII sajandil. Protsessi kiirendasid revolutsioonilised prantsuse okupandid ja Napoleoni poliitika XVIII-XIX sajandi vahetusel. Samas rääkisid talupojad jätkuvalt hollandi keele flaami murdeid. Prantsuse keele juhtroll tugevnes XIX sajandi esimesel poolel koos tööstusrevolutsiooniga, mil vaesunud flaami talupojad rändasid Vallooniasse, Belgia rikkusele aluse pannud söe- ja terasetootmispiirkonda. Seega pole sugugi juhuslik, et paljudel prantsuskeelsetel valloonidel on tänapäevalgi flaami nimed.
Tänapäeval on Belgias rohkem hollandi kui prantsuse keele kõnelejaid – suhe on umbes kolm kahele – ning esimesed toodavad ja teenivad ka keskmiselt rohkem. Protsess, mille käigus Belgia põhjaosa on võtnud lõunalt üle privilegeeritud, valitseva ja rikkama piirkonna rolli, sai üha kiirenevas tempos alguse XX sajandi viiekümnendate aastate lõpus ning seda hakkas väga ruttu saatma jutt vajadusest muuta rahaline rikkus ka poliitiliseks kapitaliks. Flaami rahvuslus ja prantsuse keele kõnelejate põlastav “ceux qui aboyent le flamand” (“need haukuvad flaamid”) on täiesti reaalsed vastandlikud jõud nii Belgia poliitikas kui ka ühiskonnas, vallandades üsna atavistlikke impulsse ja meeleolusid, mida oleme pigem harjunud seostama möödunud sajandi kui oleviku või tulevikuga. Demokraatlike parteide seas tugevalt juurdunud poliitilised tavad – läbipaistvus, konsensusetahe ja läbirääkimisoskus, samuti ka “enamiku diktatuurist” hoidumine – on ilmselt põhjuseks, miks Belgia ajaloos pole seni veel esinenud vägivalda, verevalamist ja terrorit. Juba ainuüksi riigi püsimist 179 aasta vältel on põhjust vaadelda kompromissikunsti imepärase tulemusena.
* * *
Peatumatu areng?
Poliitiline konsensuse saavutamise tava ei näi toimivat siis, kui tekib keeleküsimus.
Vana eliidi kadumise ja riigi kummaski osas toimuvate majanduslike vangerdustega käsikäes toimub Belgias 1970. aastast alates pikaajaline põhiseadusreform, mille eesmärgiks on ületada konflikt flaamide ja prantsuse keele kõnelejate vahel. Reformi iga uus faas peaks olema viimane, kuid riigi detsentraliseerimine jätkub, sest iga uus samm põhiseadusreformis näib toovat endaga vajaduse veelgi laiaulatuslikuma föderalismi järele. Saavutatud kompromissid ei ole kunagi piisavad. Näib, et võimatu on midagi lõplikult ära otsustada. Riigi hajumine senisest veelgi enam regionaalsemaks ja detsentraliseeritumaks nähtuseks on muutunud peatumatuks protsessiks. Belgia on sulamas sama kiirelt nagu Alpide liustikud globaalse soojenemise tingimustes. Rahvust ei hoia koos enam suurt mitte miski peale kuninga, riigivõla ning ühise usaldamatuse võimu kui sellise ja konkreetsemalt teist keelt rääkiva kogukonna vastu.
Kultuuriliselt on kummagi poole rahvuslaste pealekäimisel toimuv eraldamine juba reaalsus, sest hollandi ja prantsuse keele kõnelejaid ei seo omavahel mitte ükski olulisem meedium. Nad ei loe teineteise ajalehti ega vaata teineteise telekanaleid, neid ei seo ka ühised avalikud arutelud ega samad avaliku elu tegelased. Ka pole neil ühiseid poliitilisi parteisid, pole ka poliitikuid, kelle poolt saaks hääletada kogu riik.
Oma 1995. aastal ilmunud raamatus “Äärmuste ajastu. Lühike 20. sajand 1914-1991” (e. k. 2002 – P. H.) kirjutas inglise ajaloolane Eric Hobsbawm, et teda ei üllataks sugugi, kui Belgia lakkaks lähima kümne või viieteist aasta jooksul olemast. Seega ennustas ta riigi kokkukukkumist aastateks 2004|-2009|. Kui tal on õigus, siis elab Belgia juba praegu lisaaja kahtlastes tingimustes. Seetõttu tahan ma sõbralikult paluda kõikide Euroopa keelte huvilisi: palun tulge meie juurde veel enne, kui on liiga hilja; tulge ja vaadake hoolikalt kogu seda peent konstitutsioonilist, kultuurilist ja poliitilist masinavärki, mille on loonud tahe ületada lõhe kahe eri keeli kõneleva kogukonna vahel. Kui te jõuate veel külla tulla ja jalutada ringi piki murdejoont, millest ma eelnevalt rääkisin, siis palun öelge pärast, kas ka teie tunnete sama, mida mina: seda kõhedusttekitavat värinat maapinnal, kus põhi ja lõuna põrkavad juba iidsetest aegadest alates kokku.
Tõlkinud Peeter Helme