Sorteerisin vanu lehti ja leidsin 2007|. aasta 28. juuli New Musical Expressi, mille kaanel olid Kate Nash ja Jack Penate. Kuu aega tagasi kuulasin Penate viimast üllitist “Everything Is New” (Beggars Banquet) ja tuli pähe selline ketserlik mõte: muusikafännil on praegu maru lihtne aeg. Sest originaalseid plaate, mida tasuks lõpuni kuulata, on maru vähe. Suur osa noori (ja hippe) tegijaid on vist avastamas 80ndate ja 90ndate muusikat ning lasevad oma uutel avastustel end inspireerida. Mis lihtsas keeles tähendab, et paljude uute plaatide puhul on tegemist nii läbipaistva reetsaiklimisega, et paarist loost aitab. Miks ma pean uut Penate’t kuulama, kui mul paremik Talking Headsist niikuinii riiulis seisab? Ja ma kuulasingi Talking Headsi!
Aga muidu on mitmel bändil hulk uusi lugusid jälle väljas. The Maccabeesi uus lugu “Can You Give It” on mahalaetav The Guardiani leheküljelt ja sinna on lisatud Balkani puhkpillikollektiiv. Väljas on ka uus Arctic Monkeysi singel “Crying Lightning”, uue albumi eelkuulutaja, ametlikult peab see välja tulema 17. augustil. Algab nagu JMKE “Võitja” ja on üllatus-üllatus! väga tüüpiline Arctic Monkeys. Meloodiline ja kärisev, päris lahe, aga mitte midagi rabavat.
Kanada folk-indie lauljanna Lhasa albumi ümber on ka väike skandaal. Album ise kannab nime “Lhasa” ja on Eestis saadaval üle Warneri. Meloodiline psühhofolk ja hea laulukirjutamise võime on sel tädil! Seda gruppi on kuulutatud suisa neofolgi uuendajateks ja näiteks Kirtana Rasa fännidele peaks ta suisa kohustuslik olema. Aga skandaal on selles, et Inglismaal välja antud delux-väljalaske erinevus normaalväljalaskest oli vaid see, et esimene on paberkarbis, teine aga plastikkarbis. Hinnavahe on aga kuus naela ning fännid saadavad plaate tagasi. Õige ka, delux edition’i juurde kuulub ikkagi rohkelt boonuskraami.