Masu ja Täpe astuvad käsikäes, Pupu juurde ei ole nad vist veel kohale jõudnud, a’ mine tea, sügis hakkab peale, äkki oktoobriks jõuavad. Ja see kajastub ka meie teatrite repertuaariplaanides, ehk enim repertuaari, uuslavastuste hulgas. Kowalsky valis isikusuvalisi võtteid sügisestest uuslavastustest, ettevaatavalt. Ja püüdis ootushorisonti joonistada, et kust ja mida siis tulla võiks.
Tallinna Linnateater
Ammu olen ma mõtelnud, et Linnateater on väga, väga Tallinna linna nägu. Mitte niivõrd linnavalitsuse kuivõrd selles linnas elavate ja toimetavate inimestega, üleüldise tunnetusplaaniga ühte nägu. Nagu vast ühe linna teatrile kohane. Selle teatri repertuaar, lavastuskeel, peanäitejuht, truppki, üliasjalik direktor, hooned – nende tegu ja nägu, on kokku nagu Väike-Tallinn. See ilusam Tallinn – südalinn, Nõmme ja Pirita poolsed otsad. Sealt on publik, sinna pöördub näoga ka teater. Enamasti. Lasnamäe* ja Kopli tarbeks on üks teine teater, suures kivimajas Vabaduse platsi servas.
Niisiis, kui Täpe lõrisedes lärmab, on märgiline, kujundlik ja hirmutav, et sügisesse Tallinna Linnateatris ühtegi uuslavastust planeeritud ei ole. Küll aga on suur rõõm, et selle teatri trupis on sügisest üks siinmaise teatri parimaid näitlejaid, sinna juurde tallinlastele rõõmu loova näitejuhiampluaaga näitejuht – Andrus Vaarik. Teama loeb ka raadios reklaami – tulge Linnateatrisse.
Draamateater
Draamakas on veidi laiema haardega. 3. oktoobril lööb Ingomar Vihmar vist suht laia lauaga – Peter Quilteri komöödiaga “Hiilgav!”, kus on peaosas Ita Ever. 2005|. aastal Londonis esietendunud värske tekst, mida on miski kahekümnes riigis juba mängitud. Tõenäolikult selline tubli ja lõõgastav lugu, kõigile korraga. Saalid saab täis ja… Missa hing ikka rohkem tahad. Päris jõle kilene pull vast ei tule.
31. oktoobril lubab aga lahedamat laksakat. Ehk isegi päris lahedat. Lauri Lagle teeb lugu “Sinul on meretäis hirmu”. Kui noor ja arukas inimene hakkab teatris tegema lugu, kus on silma all minevikuunistused ja nende pöördumused või übertasakaalud ja sellised asjad, nagu eelinfost kostab; lugu, kus noored kutid teevad bändi, siis on see paljulubav. Viimasel paaril aastal laseb paista, et ehk on tõepoolest kuidagi mentaalselt uus põlvkond peale tulnud või peale tulemas – noored, kes ei karda enam siirust. Ja seda ka mitte avalikult välja näidata. Vahepeal oli nii 10-15 aastat äärmuseni küünilist noort kunsti – mis, jah, muidugi ka kuul, aga kui künism muutus künismiks iseenda pärast, külmus elunormiks, siis läks tüütuks.
NO99
Vaatame geograafiliselt. Esiteks, teater asub vanas poliitharidusmajas ja pakub paljuski oma annetes vastavalt võimalusele ja meie ajale poliitharidust. Ja mõneti, nii kummaline kui see ka ei ole – jätkab poliithariduse pakkumises just SEDA SAMA liini, mida seal siis anti, kui ta oli veel pärispoliitharidusmaja. Kapitalikriitika, võrdsus, vabadus, vendlus. Vähemasti sõnades. Nüüdsest on seal kõrval keskus Solaris, mis on seatud uues poliitharidusmajas, õigemini selle tühjaks kistud müüride vahele ja kõrvale asetatuna. Kino ja kontserdimaja võis sinna ju tulla, aga kultuuri, mis kultuur on? Mis maailma muudab või arendab? Ei usu, et sellel Solarisel Stanislaw Lemi või Andrei Tarkovski “Solarisega” midagi pistmist saab olema… Aga samas muidugi võiks Ojasoo-Semper Solarise Nokia kontserdimajas muidugi “Solarist” lavastada. Väga ufo oleks.
Esialgu võtab NO99 siiski kosumisaega, korrastab maailmapilti. NO79 on “Margarita ja Meister”. 25. septembril. See on Sa?a Pepeljajevi neljas lavakate-tükk. Ühes reas “Kolme õe”, “Kirsiaia” ja “Tsuafiga”. Loota laseb vänget värki ja sinikates välkuvaid sääri. Karvaseid ja karvutuid. Ei näe põhjust, miks peaks sellest lahja kraam tulema.
Kanuti Gildi SAAL
Alustab 16. septembril “Vertikaalstardiga”. Priit Raud ise ütles, et see on selline asi, kus need, kes sel aastal Kanutis midagi teevad, teevad mingi asja. Kas see nüüd sellest etendusest on, aga mingi asja nad teevad, nii ütles ta.
Seega – siis saab targemaks.
Ja esimene, kes midagi teeb, on kooslus Martin Sookael-Jaanika Juhanson-Renate Valme-Aleksander Eelmaa “Sümfoonia kolmele dirigendile. Laval üks viiul.”
Sookael on ?eff video- ja fotomees, Valme on noore tantsuteatri üks tippe, Juhanson on õppinud Tartus teatriteadlaseks, siis Viljandis lavastajaks, nüüd Viljandis näitlejaüliõpilaste kamandaja, noor naine, ja Eelmaa on Eelmaa. Lubatud on konflikte ja kokkupõrkeid.
Ja 10. oktoobrist alates on lastetükki näha jälle. Väga väikeste laste. Väga-väga väikeste. Kahe- kuni nelja-aastastele väikestele inimestele teevad ZUGA ühendatud tantsijad tüki “Zuga-zuug-zuh-zuh”. Tantsijatel on endil sama vanad lapsed ja nad ütlevad, et ideed on just neilt samadelt lastelt. Nii et lapse maailm läbi täiskasvanu filtri kaarega lastele tagasi.
Ja NU Performance festival tuleb ja mis kõik veel. Muide, Kanutis algab juba 8. hooaeg. Vaba mõtte oaas Vene saatkonna kõrval. Pilguga otse Kalamajja, vaimusilmaga. Kui Tallinnas elada ja mõtlemisvõimeline olla, siis tuleb Kanutis käia.
Polygon Teater ja endine Teatrilabor
See on uue juhi Johannes Veski käpa all saanud kohaks nimega Cabaret Rhizome. Risoomis lakub Muki mune praegu, endal, Polygonis tuleb Ivan Võrõpajevi tekstide põhjal “Tulevik on möödas”. 28. septembril.
Kogu Tallinn
Tallinna teatripilt hakkab saama järjest enam – jälle, eks ole – Tallinna nägu. On amorfne mass, rahulikult kulgevad ja aeglaselt pööravad saurused elik sarvikud, kes küll võivad aeg-ajalt sabaga ägedalt sähvatada, ja siis saarekesed, mis on mingite niitidega omavahel seotud. Või kui veel kujundlikumaks minna, siis teedel sõidavad suured autod, kõnnivad – tümps-tümps – tähtsate nägudega tähtsad inimesed. Prillid ninal ja portfellid kaenla all. Ja veel on samal tasapinnal raskesti märgatav, ent olemasolev ja tihedalt toimlev radade võrgustik, kus sipelgad sibavad. Ja järjest suuremaks need sipelgapesad saavad. Mööda on neist juba võimatu vaadata. Ja see on normaalne, nii peabki.
Provints. Tartu. Vanemuine
Terve teatri peale 16 uuslavastust ja varsti hakkab ka uue saali ehitus. Masu, Täpe, Pupu – kõtt! Puhuti on üteldud, et Tartu on väike puust linn. Eks ta on – Eesti suuruselt kolmas omavalitsus ei saagi mitte midagi muud olla kui puust. Ja väike. Kui linnas ringi käia, siis tundub, et see on noorte, üliõpilaste linn. Kui bussiga sõita, siis vanade, pensionäride linn.
Sellise linna kultuurapilt peaks olema eklektiline ja kirju ja segamini nagu Kört-Pärtli neoontossude paelad esmaspäeva hommikul. Et iial ei tea, millise nurga tagant millise nipli saad.
Vanemuise suure maja saalis on 599 kohta. Ja siis veel väike maja – 399 vist. Sadamateater – paarsada kopikatega. Ja saalid on täis. Keskealisi ontlikke kodanikke. Kust nad tulevad – muidu näeb neid ju ainult uues kaubamajas? Kus on kõik noored? Ja vanad? Vanemuise publik näeb välja nagu palju suurema linna publik. Igal juhul on Vanemuine valinud turvalise tee. Et Fantomas oma naisega majast ei kaoks.
Aga see sügis? “Kuningas Richard kolmas”. Esimene kord Eesti teatriloos toob Shakespeare’i näidendi lavale lavastaja Shakespeare’i kodumaalt. See oli nüüd tsitaat vanemuine.ee-st. Conrad Nelson. Sadamateatris 17. oktoobril. Trupis on 19 (!!!) näitlejat. Ja aasta pärast tõmbab Kilk Sadamateatri kopaga maha. Teeb sinna raudteejaama piletikioski või midagi. No näis-näis.
Siis julgeb Kowalsky soovitada seda haiget värki, mille tandem Pakk-Mäeots 12. detsembriks teevad. Kui pakk mäe otsa panna, siis näeb ju veidike veel kaugemale, fraseeriks nüüd mõni kalambuurimeister. “Don Juan”. Mingi müüdiloome, koos dekonstruktsiooniga, ma pakun. Vimkad vahel. Kuigi ka siin on see sama pärispolarisatsioon. Vist. A’ loota laseb vähemasti, et sellest tuleb lõbus lollus. Mitte loll lõbustus. Ja lõbus lollus on alati hea. Ta võib ainult mitte meeldida. Kohti on ikkagi 399. Ja omad laksakad annab ka Tartu Uus Teater. Aga need tulevad ootamatult.
Viljandi
Kas Ugala võimuvahetus ilma võimuvahetuseta tähendab midagi? Ei tea. Novembri lõpus teeb Ingo Normet seal miski suurema seltskonnaga tüki. Aga enne, 8. oktoobril tuleb Lennuki-tehases tänapäevase rootsika Lotta Lotassi “Kogujad”. Sellel lavastusel on oma blogi – http://kogujad.wordpress.com/ ja Twitter http://twitter.com/kogujad. Kes olen mina, et internetiga võistelda?
Rakvere. Kreisilinn
Kurat, Rakvere on ka skiso koht. Ühelt poolt on selline väikelinn ALATI fkng väikekodanluse fkng kants, linn, mis kogu aeg magab, linn, kus noored kogu aeg pubis paarutavad ja ööklubis suksutavad; teisalt – seal oli punklaulupidu, linnapeal on bänd “Süüta vanaema” (või oli see “Süütu vanaema”?); selle sajandi linnaarhitektuuri pärlid on Rakverest, see on linn, kus pea peatänaval asub komisjonipood “Amnesija”. Kus on Baltoscandal. Hämming!
Ja nüüd hakkab vana punkar Saaremäe tegema eneseabilavastust “Elu ja kuidas sellega toime tulla”. Suures saalis. Oktoobris. Õu jee. Appi! Sellest võib tulla sügishooaja kõige eredam nätakas.
Jaanika Juhansoni “Kui Harry kohtas Sallyt” on juba kodusem kraam.
Pärnu. Endla
See linn ei ole skiso. Pigem kannatab laktoositalumatuse käes. Nii arvab Kowalsky sügisest esile tõsta tragöödiat “Mässajad”. Roy Strideri stsenaarium ja Andres Noormetsa lavastus. Lubab küll. Tänapäevastest teisitimõtlejatest. Globaalselt, vist. Esikas on 7. novembril ja esika pilet on 50 krooni kallim. Selleks ajaks on ka selge, kas Pärnu suudab Teisiti Mõelda. Kohalike omavalitsuste valimised on 11. oktoobril. Mis, muidugi, on sügishooaja suurim lavastus.
Sai ring peale. Enam-vähem. Eesmärk ei olnudki, Kowalskyl, kõike nimetada, mis tuleb. Solvumised palun alla neelata. Igast lavastusest ei kirjutata ka peale esietendust, ennesest rääkimata.
* Tärn oli Lasnamäe juures. Nii, härrased ja prouased Savisaar ja Jänes – Lasnamäe on Eesti suuruselt teine omavalitsus, eks ole. Ja ammu on Kowalsky mõelnud, et Lasnamäel võiks olla oma teater. Suisa peaks olema. Ja mitte mingi harrastusteatripunn, vaid riigi ja linna poolt doteeritud professionaalne projektiteater. Kakskeelne. Lavastajad nii Vene kultuuriruumist kui ka siinmaised profid. See kogukond väärib head ja professionaalset kunsti. Kivilinna Teater – vaba ja nutikas! Edgar, veel pole hilja seda KOV-i programmi panna.