Jäälõhkuja Indrek Tarand on parteide jäämeres lahti lükanud selge ja sinise veesiilu. Veesiilu parteivabama (kas või kohalikugi) võimu juurde. Mitte seetõttu, et partei kui üks kodanikuühiskonna ilminguist oleks täiesti saatanast. Ei ole. Täiesti saatanast ei ole. Aga nagu öeldakse, peituvatki saatan just pisiasjades ja neid pisiasju on parteipoliitikas piisavalt.
Nii lähevad valijad valima lootuses, et valitute lubadused jäävad püsima. Kogemus on aga sootuks vastupidine: valitud peavad asuma nii koostööle kui ka oma seisukohtade kohandamisele ja õige pea kaob osa lubadusist või asendub muudega.
Riik – aga ennekõike kohalikud omavalitsused – on ikkagi pigem koostöö kui konkurentsi kohaks. Olgem ausad, pideva võitluse põhimõte arengu alusena ei ole bioloogilise ega sotsiaalse evolutsiooni kirjeldamisel parim lahendus. Kõik või mitte midagi on viimase mõnesaja aasta ülekonkureeriva inimkultuuri alus.
Otsustamise omapäradest
Õige otsustamine algab õigest tõenäosusarvutusest. Paraku on just see arvutuse pool igapäevaelus varjule jäänud, ehkki on selge, et ühe loteriivõitja kohta tuleb suur hulk kaotajaid.
Vead otsustamisel tulenevad sellest, et me hindame vääralt tõenäosusi ja korrutame need tõenäosused läbi valede väärtustega. Ameerikamaal on inimesed küsitluste põhjal hinnanud oma hukkumisvõimaluse keeristormi tõttu 50 korda suuremaks ja ilutulestiku tõttu 30 korda suuremaks, kui see tegelikult on. Samas arvavad nad, et astmatüsistusse sureksid nad neli korda väiksema tõenäosusega ja upuksid kolm korda väiksema tõenäosusega, kui see tegelikult juhtub.
Nüüd aga väärtustest. Teil on rahakotis kaks sajakroonist sedelit ja sajakroonine kinopilet. Kinno jõudes avastate, et olete pileti kaotanud. Kas (keskmine) inimene ostaks saja krooni eest uue pileti? Ei ostaks, sest ta ei pea väärtuslikuks sama asja eest kaks korda maksta. Samas, kui teil oleks rahakotis kolm sajakroonist ja te sealt kinnominekul ühe sajakroonise kaotaksite, ostaks enamik inimesi rahumeeli ühe sajakroonise eest kinopileti. Lõpptulemus oleks ikka sama: üks sajakroonine ja üks kinopilet.
Põhiteadmise, et õigeks otsuseks on vaja korrutada tõenäosus väärtusega, tõi meieni Daniel Bernoulli 1738. aastal.
Valikuid teeme me paraku alati kontekstis. Konteksti muutmisel sooviksime sageli teha aga uusi valikuid, kuid enamasti pole see võimalik… Olgu siis tegemist börsikursside või poliitiliste valikutega. Tahe neid muuta külastab valijaid sagedamini kui võimalus seda teha. Soov asju muuta esineb tihti, aga võimalus ainult iga nelja aasta tagant.
Headest koostöövormidest
Mammuti küttimiseks tuli jätta hõimusisesed ja hõimudevahelised tülid ning minna toidu nimel jahile.
Mis paneb aga inimesed üheskoos tegutsema? Selge, et mitte asjaolu, et nad lihtsalt kokku viiakse, pannakse, sätitakse. Koostegutsemise eelduseks on tervikpilt. Tervikpilt mammutist, ninasarvikust, maailmast, riigist, linnast, vallast. Ja loomulikult tervikpilt ka probleemidest.
Enamik meie teadmisi, õigemini küll muljeid, kogunevad silmade, nägemise kaudu ning aju kuklapiirkonnas olevast nägemiskeskusest teisenevad mõisted ja emotsionaalsed hoiakud nende mõistete suhtes. See on tervikpildi ajutalitluslik pool.
Praktiline pool on aga selles, et pilk tuleb hoida terav ja vaim värske. See on targaks kodanikuks olemise paratamatu eeldus. Visioone tuleb jagada ja need peavad olema nii nähtavad kui ka korrigeeritavad, eks ikka selleks, et ei tekiks vääriti hinnatud riske.
Käsiraamat
Niisiis on vaja nõuda, et rahvaesindajad võimaldaksid oma otsuseid rahval muuta mitte ainult korralistel valimistel, vaid siis, kui selleks on vajadus ja tahe.
Mine valima. Aga vali neid tüüpe, kes lubavad sisulisi ja võimu jaoks siduvaid rahvahääletusi. Ka selliseid, kus valijad saaks volikogu otsuseid muuta. Kogemus ütleb, et ajakirjanduse, reklaamide ja muu sellise mõjul hindame me väärtusi nihestunult ning parim ravi selle vastu pole loomulikult mitte tsensuur, vaid rohkem vabadusi. Toeta otsedemokraatiat – kodanike vabadust ja võimalust sekkuda esinduskogu töösse siis, kui see vajalikuks osutub – ka siis, kui valimisloterii pole andnud soovitud tulemust ega vastanud ootustele.
Panusta väärtustele, mis kestavad üle aegade. Selleks väärtuseks ongi aeg. Vali nii, et su valik annaks aega, mitte ei võtaks seda sinult ja sinu lähedastelt. Kui ei ole selliseid valitavaid, siis saa ise valitavaks. Osale valimisliidus või kui sellist, mis sinu mõtteid kannaks ja toetaks, pole, siis kutsu see ellu. Räägi sellest oma tuttavate ja mõttekaaslastega, looge tervikpilt ja tegutsege. Vaatamata oma senisele kogemusele ja vaatamata sellele, mida te olete seni arvanud ühistegevusest ning poliitilisest tegevusest.
On terve rida pettepilte. Poliitika ja kohalik poliitika ei ole iseenesest räpane ega kriminaalseks kalduv, vaid see on ainus võimalus vahetult tegeleda oma heaolu ja esmaste viisidega võita endale ja oma lähedastele tagasi aega. Asju tuleb ja saab ajada emotsionaalselt rõõmsalt ning entusiastlikult. (Guugeldamine selle artikli kirjutamise ajal sõnapaariga “rõõmus poliitik” annab tulemuseks: “Otsing “rõõmus poliitik” ei andnud tulemusi.”)
See artikkel on siis esimene, mis sellele sõnapaarile vaste annab. Tehke nii, et neid vastuseid oleks rohkem. Kohe päris palju rohkem. Et see rõõm tuleks tarkadest otsustest ja valikutest.
Tarkade kodanike aeg on käes. Head otsused sünnivad arukalt ja ühiselt tegutsedes. Valimised ei ole loterii, vaid meie eluolu ja ajakasutust otseselt mõjutav ühistegevuslik toiming. Paneme siis sedapuhku selle toimingu sisse lisaks iidsele tarkusele ka nooremat ja uuemat. Nii mõne sajandi vanust. Näiteks seda, mida rääkis meile Daniel Bernoulli.