Kuld
Maikl Tsäkson
Lugematu hulga väikeste poiste armastamise eest
Valmistudes seenioride maailmameistrivõistlusteks, hukkus kangelaslikult, võimalik, et dopingueksperdi kaastegemisel, tuntud mitmevõistleja Maikl Tsäkson. Võrdselt kõva käsi nii kubemekeskses meelelahutuses, võlgu elamises, mollivalgendamises, islami usu põhiväärtuste propageerimises kui ka väikeste poistega du?i all käimises. Võttis kätte ja lahkus meie hulgast vaiksel visinal.
Tsäko purustas nii mõnedki kõrvalise tähtsusega rekordid nagu näiteks lapsevanematele kohtuväliste stipendiumide väljakäristamises ja nõmedate plaadiümbrise kujundajate ülemaksmises, kuid eelkõige saab ta kuldlitri kaela meeletu hulga eelarvamuste purustamise eest.
Tsäko saavutas maailma kõige tuntuma ja kõige armastatuma ning vaieldamatult ka kõige andekama pedofiili positsiooni ja hoidis seda surmani. Tõenäoliselt ei ületata tema saavutusi veel niipea. Spordiajalugu tunneb mitmeid kiiksuga, võika sattumusega, allakäinud ja võlgades kõngenud sportlasi, kuid Tsäko oma pooles vinnas nina, piinliku vassimise ja lastearmastusega seljatab nad kõik.
Hitte tal oli, seda ei saa eitada, kuid eks hitte ole ka Arvo Pärdil ja Erkki-Sven Tüüril, kuid mitte keegi enne Tsäkot ei suutnud veenvalt tõestada, et perverssused, ka kriminaalsed, selliseid on tõesti veel olemas, ei takista estraadiartisti teed laiade masside südamesse. Peale ühe ameerika teisejärgulise poliitiku pole keegi mõista andnud, et võiks perverdi ülistamise ära lõpetada.
* * *
Hõbe
Eesti penskar
masu seljatamise eest
Masu on tegija, ta võtab kõigilt raha ära, nii lastelt kui lastevanematelt, õpetajatelt kui õpilastelt. Isegi pankurid on ennast natuke koomale tõmmanud ning mõned kroonid on masule pidanud loovutama isegi riigikogu kuulikindel ja kriitikavaba jõuk. Ometi on üks meeskond, kelle jõud käib masu omast üle – need on meie vahvad penskarid.
Vanakesi ei maksa alahinnata, nemad juba oma penssi käest ei anna. Koonerdamise seisukohalt vaadates on nad meile kõigile koormaks, aga ärme loeme raha, mida meil enam niikuinii ei ole. Pole mõtet ka ilma asjata vihastada ega ättidele kätega kallale minna. Alati on olnud üks seltskond, kes kõrguvad hallide masside kohal ja õilmitsevad.
Mõne aja eest olid jumalateks kinnisvaraarendajad ning neile odava raha laenajad, kunagi olid kommunistid, enne seda parunid ja papid, kiltrid, kupjad ja aidamehed. Kunagi pole olnud nii, et kõik on võrdsed. Alati on olnud seltskond neid kõige võrdsemaid, täna on nendeks pensionärid.
Üheltpoolt muidugi täiesti kasutu seltskond, erinevalt proletariaadist ei tee penskarid tööd, erinevalt kommunistidest ei korralda paraade ja erinevalt parunitest ei mõtle nad välja Balti hertsogiriiki. Samas ei saanud sugugi kõik inimesed olla parunid, kompartei liikmed või aidamehed, kõik ei saanud olla isegi proled. Küll võib aga sinustki saada pensionär, selleks pole vaja olla kõrgelt sündinud ega juurteni korrumpeerunud. Üldse pole vaja midagi teha, on vaja ainult oodata.
Nii et meil on ikkagi veel natuke lootust, mitte küll õnnele, rahule ja õitsengule, aga pensionisamba- ja stressivabadele vanaduspäevadele. Pole vaja kogu aeg soiguda, mis nüüd saab. Mis nüüd saab? Varsti jääd vanaks, sind pannakse pensionäride nimekirja ja jäetakse lõpuks rahule. Ja see on suur asi.
* * *
Pronks
Laine Jänes
Kaastundest õnnetu inimese vastu
Rist aeti püsti ja kuskile sinna lähedale paigaldati ka järjekordne laulupidu. Vilgas on meie kultuurielu, ehkki rongkäik on vormi täielikult minetanud – jäi fini?isse poolteist tundi hiljaks -, on entusiastlikke harrastajaid, kes õigel ajal ja poolvägisi oma koha laulukaare all kätte võitlevad.
Toon kõigile töntsi jalaga laulukooridele eeskujuks meie palavalt armastatud kultuuriministri Laine Jänese. Laine on kange mutt, küll tikkus laululahingusse dirigendiks, ei lastud. Kas ta sellepärast oma jonni jättis, kaugel sellest. Saanud laululahingus verise nina, ei kaotanud Laine lootust ning hakkas valmistuma laulupeoks.
Laulupeoks oli Lainel väga hea strateegiline plaan. Enam ei hakanud ta manguma endale dirigendi tööd, niikuinii ei anta. Läks kõnepulti, sonis midagi, turvamehed kaotasid valvsuse, mõtlesid, las pläriseb – ametnikud on kõik sellised -, aga võta näpust. Jänes, uinutanud kunstilise juhti valvsuse, krahmas siis undruku alt taktikepi ja kukkus sellega vehkima.
Lihtsameelsed koorid hakkasid muidugi peksu kartma: kui neile korra kaigast näitad – nii uluvad. Soigusid loo lõpuni ja Laine rahunes. Polnud vaja süsti teha ega midagi. See piinlikuvõitu vahejuhtum näitab, et ministriks on meil tõeliselt kultuurihuviline inimene ja seda, et laulupeoks pole vaja proove teha, pole vaja dirigente nuumata, pole vaja mingit programmi ega kunsti – Jänesest piisab.
Kahju on inimesest, pannakse kontorisse kinni ja ei lasta dirigeerida. Las juhatab koori, ega meil kahju ole. Põhiline, et ei hakka mingeid seadusi tegema ja oma peaga kultuuriasju korraldama. Jänes on tõestanud, et saab dirigeerimisega hakkama, ministeeriumi eelarve säilitamise ja kasvatamisega aga ei saa ega taha, keerulisematest asjadest rääkimata.