Inimesi, kes otsustavad õppida suvel, on aastast aastasse üha rohkem. Üheks nende kogunemiskohaks on Tallinna Ülikooli rahvusvaheline suvekool, mille vanim eesti keele ja kultuuri kursus sai eelmisel aastal 15-aastaseks. Just sellele sündmusele oli pühendatud suvekooli õppereis Venemaale, mille käigus sõideti rongiga Moskvast läbi Siberi Vladivostokki. Et mitmendat aastat järjest pakkus suvekooli vene keele ja kultuuri kursus võimaluse sõita õppereisile Peterburi, tahtsid suvekooli osavõtjad näha peale matrjo?kade lõputute ridade suveniiripoodide riiulitel ka midagi sellist, mis räägib vene inimeste hingest, nende igapäevasest elust – ja seda mitte ainult suurlinnades.
Just sellepärast otsustas TLÜ suvekool tähistada oma vanima kursuse 15. aastapäeva reisiga, mis näitaks Eestit ja Tallinna koos tema suveülikooliga tähtsa sillana ida ja lääne vahel, kohana, kus kohtuvad ja põimuvad mitmed kultuurid ning kus on alati oodatud heatahtlikud külalised mõlemast ilmakaarest. Üleskutsele reisiga liitumiseks reageeris üle 50 inimese maailma erinevatest paikadest, seitsmest neist said lõpuks ka reisist osavõtjad.
Rongikultuur
Esimene tutvumine kohaliku eluga toimub juba Vene piirilinna Ivangorodi pisikeses teeäärses poes, kus müüja ei räägi sõnagi inglise keelt (NB! Euroopa Liidu piirini on umbes 300 meetrit). “Mõelda vaid, see riik algab selle poe juurest ning lõpeb Jaapani mere ääres, kuhu me jõuame kahe nädala pärast,” räägib Franz Saksamaalt Sebastianile Austriast.
Peterburi klassika – Paleeväljak, Nevski prospekt, Ermitaa?, Iisaku katedraal jne – avaldab osavõtjatele kindlasti tugevat muljet. Öine sõit Peterburist Moskvasse Venemaa Raudteede firmarongiga number 1 Krasnaja Strela kestab kaheksa tundi ning pakub vene rongisõidukultuuriga seotud esimesi elamusi. Jah-jah, selline kultuur on Venemaal täiesti olemas! Suurriigi vahemaad on liiga pikad selleks, et sõita autoga mööda teed, mida vahel peaaegu ei olegi olemas. Lennukipiletid on tavalise vene inimese jaoks endiselt liiga kallid ning nii jääbki ainsaks võimalikuks sõiduvahendiks rong.
Kui sõit ühest linnast teise kestab üle päeva, siis peab kindlasti tutvuma rongisõidukultuuriga – millest räägitakse kaassõitjatega ja millest mitte (sellest laulab isegi Alla Borissovna Pugat?ova ühes oma laulus), millal ja mitu korda juuakse t?aiku’d (teed), kuidas õigesti suhelda provodnitsa’ga (vagunisaatja) – tihtipeale ei ole ju nemad enda arust just lihtsad vaguni saatjad, vaid vaguni direktorid! Aga ka direktorid oskavad olla normaalsed ja meeldivad inimesed, kui nendele õigesti läheneda!
Moskvas, pärast kohustusliku programmi (Kreml, Punane väljak, bussiekskursioon mööda linna), saab rühm võimaluse külastada metrood, mida peetakse kõige ilusamaks maailmas.
Reisi viienda päeva õhtul ootab meid Jaroslavski raudteejaama perrooni juures Venemaa Raudteede firmarong number 2 Rossija, mille kaheksandast vagunist saab meie kodu peaaegu nädalaks.
Transsib
Sõit Moskvast Vladivostokini rongiga kestab kuus päeva, kaks tundi ja 23 minutit. Õudus – ütlevad need, kes pidid kas või ükskord lendama Euroopast üle Atlandi ookeani või hoopis Aasiasse. Uskuge mind, 8-10 tundi keha piinamist lennuki kitsas istekohas ei ole üldse võrreldav selle elamusega, mida pakub mitmepäevane rongiga liikumine! Kui te võtate kupeed kui kodu ning aktsepteerite reisikaaslasi kui perekonda, siis see kogemus jääb teiega eluks ajaks. Ja on ainult positiivne!
Transsib on maailma pikim raudtee, mis on vaatamisväärsus omaette. Kui lisada sellele ka kõik kohad, mida saab näha – Uurali mäed, Siber ja selle suurjõed, Baikal, taiga, tee peale jäävad Venemaa suurlinnad – siis ongi selge, miks Transsibi reisijuhtides on üle 500 lehekülje. Mida veel rongis teha saab, kui silmad väsivad akna taga pidevalt muutuva maastiku jälgimisest?
Esiteks oli meie sõit eeskätt õppereis, mis tähendas, et suvekooli osavõtjad jätkasid oma õpinguid – hommikuti arutasime, mida päeva jooksul näha saab, päeval olid vene keele tunnid, mida sai praktiseerida kohe kupeeukse taga vagunisaatja või restoranvaguni ettekandajaga suheldes, ning õhtul oli vene filmide vaatamine koos kommentaaridega. Teiseks, kõikides suuremates jaamades tegi rong piisavalt pikki peatusi selleks, et saaks natuke tutvuda kohaliku eluga. Babu?ka’d, kes müüsid jaamades oma aias kasvatatud köögi- ja puuvilju, olidki meie reisi ajal põhilisteks toidutarnijateks. “See on meie jaoks kuldne rong,” ütles üks eakas müüja, kellega me suhtlesime keset taigat asuvas jaamas kummalise nimega Jerofei Pavlovit?, ja selgitas, et tema pension on 3000 rubla (1000 krooni) ja ainsaks lisatulu allikaks ongi mööduvate rongide reisijatele söögi-joogi müük.
Nädala lõpuks saabub rong uhkelt muusika saatel Vladivostoki pearaudteejaama, kus otse perroonil ootab Transsibi viimase kilomeetri post, mille peal on number 9288. Nii pikk ongi siis reis maailma teise otsa.
Järgmise reisiga on teretulnud liituma ka eestimaalased, kes on huvitatud nii lähedase ning samal ajal kauge Venemaa avastamisest. Infot reisi kohta leiab suvekooli veebist: www.tlu.ee/transsib