Siiri Sisask on igavene ja isepäine mässaja. Nõukogude antitüdruk filmist “Naerata ometi”, kes koos ansambliga Vitamiin Nina Hagenit kaverdas… Ja eks ole ka otsus minna poliitikasse, selle asemel, et saada popdiivaks, isepäisuse ja konventsioonide lõhkumise märk. Uus plaat “11” on ka paras pähkel. See pole lihtsalt seeditav raadiomuusika, vaid täiesti konkreetset kuulamist nõudev. Sain ise sellest aru, kui olin talle need küsimused esitanud. Ja et oma viga parandada, kuulan plaati edaspidi mitte autos, vaid tähelepanelikult kodus.
*
Sa oled viimastel aastatel väga aktiivne olnud – ehkki Eesti avalikkuse huviorbiidist eemal.
Viimastel aastatel? Mul on tunne, et pead silmas kaht viimast aastat, mil ma enam riigikogus saadikuna ei tööta. 2007|. aasta suvel osalesin filmi “Taarka” tegemisel – see on traagiline lugu setu laulikust, kes elas sajand tagasi. Samal suvel, paralleelselt filmivõtetega, olin saatejuhiks soomlaste toodetud TV-seriaalile, mis kajastab Eestimaa elu, inimesi, meie kultuurisündmusi ning vaatamisväärsusi – mahukas töö, millest valmis kaheksa pikka saadet. Kuid mõlemad valmisid ning tulid avalikkuse ette 2008|. aastal. Siis… Olen ka kontserte andnud, pooled neist on toimunud Saksamaal, kus ma töötan koostöös Kristjan Randalu kvartetiga. Ja loomulikult… Olen ette valmistanud oma uut plaati, mis nüüd kevadel ilmus.
Teisest küljest olen ma Kaiu valla volikogu liige ning Kaiu kultuurikomisjoni töö on olnud minu õlgadel ja eestvedada. Samuti püüan oma mõtetega olla kasuks Mahtra Talurahvamuuseumile, mille nõukogu liige ma viimased neli aastat olen olnud.
*
Trafaretne küsimus uue albumi taustast: intiimne ja minimalistlik klaveriga tehtud album on pigem ootamatus, oleks oodanud bändiga lindistatud ja väga elavat albumit.
See idee sündis elust enesest, minu looming kaldub n-ö mingisse suunda, milles ma aeg-ajalt oma väljaannete näol verstaposte maha panen ja siis edasi liigun. Võib-olla see bändiga ja elav CD on kuskil ootamas.
*
Sinust on jäänud mulje kui artistist, kes hoiab oma privaatsfääri endale. Plaadil on aga näiteks lugu, mis on pühendatud emale. Kas see pole üle privaatsuse piiri minek?
Ei, ma ei ole plaadil ühtegi lugu kellelegi personaalselt pühendanud, vaadake palun uuesti järele. Küll olen aga bukletis tänanud inimesi, kes on mulle olulise tähtsusega olnud või on. Kuid oma ema tänamine, isegi kui see oleks olnud pühenduse näol… Kas saab seda võttagi privaatsuspiiri ja eriti ületamisena? Kas mitte sellisel juhul ei oleks emadepäev globaalne privaatsuspiiridega mängimine?
*
“Liidi kiri 1944” räägib küüditamisest. Miks oli ajaloolise teema sissetoomine tähtis?
“Liidi kiri 1944” ei räägi otseselt küüditamisest, vaid märtsipommitamisest Tallinnas ning taustal vihjamisi ka metsavendadest. Kuid kogu see aeg oli seotud ühte kurba kimpu oma traagiliste sündmustega. Oma vaimusilmas ja kaemuslikult olen selles aastas ära käinud – kuigi see kõlab ehk liiga kergekaaluliselt selle kõrval, mis päriselt aset leidis, mida inimesed tundsid ja läbi elasid. Ükski hilisemate põlvkondade ettekujutus toimunust ei taba nende sündmuste tegelikke mõõtmeid, see pole lihtsalt võimalik, sest on ju ainult killud, mida mosaiigiks kokku laome. Mida rohkem kilde leiame, seda rohkem kilde on puudu…
Ehk siis – ajaloo sissetoomine mu plaadile on üks meeldetuletatud killuke, aga ka minu enda “müts maha” selle unistuse ees, mida me nii uhkelt tänapäeval meie rahva vabaduseks nimetame, ent kuhu poole me ikka alles teel oleme, takistuseks tihtipeale – me ise.
*
Kui oluline on muusikule internet – isiklik netilehekülg, myspace.com lehekülg jne.
Internet on sama oluline muusikuile kui kõigile teistelegi, kes ühiskonnaelus kaasa tahavad elada. Sellega on üks oluline töökäsi juures, nagu põllumehele sahk või ader.
*
Kui palju jälgid Eesti muusikas toimuvat, hooaja hitte või saateid nagu “Eesti otsib lemmiklaulu”?
Ma ei jälgi üldse, aga ma tajun.
*
Millist muusikat kodus, autos jne kuulad?
Ma ei kuulagi eriti… Pisteliselt ja harva kuulan mõnda üksikut asja. Ise ma mängin palju kodus klaverit, ilmselt saan oma muusikaisu sellest täis. Autos on mul tavaliselt vaikus.
*
Kui ma oleksin välismaalane ega teaks midagi Eesti muusikast, mida soovitaksite mul kuulata/teada.
Soovitaksin kuulata kõike, mida siin tehakse, see annabki pildi sellest, kes me praegu oleme ja mis on me juured. Küllap vist paarikümne erineva kontserdi ja plaadi kuulamine annab meist piisavalt hea arusaama, ilmselt ei erine me Euroopa muudest liikumistest ja suundadest ja käsitlustest eriti – ei popis, ei jazzis ega ka muus. Soovitaksin “lihtkirjale” lisada aga kindlasti “manuse”, s.o kuulata meie koorimuusikat, millel on omalaadne ja kordumatu – karge ja ilus kõla.