Kakskümmend aastat tagasi käis Eestis hooga laulev revolutsioon. Rahvas laulis end vabaks rõhuvast riigikorrast, viisaastakutest, nõmedatest ametkondadest ja parteilastest, kes ei rääkinud oma inimestega sama keelt. Ühiskonnas oli särtsu ja edasiminekut, uusi ideid ja mõtlemisvirkust, sündisid värsked ja toredad asjad.
Eelmisel nädalavahetusel toimunud laulupidu tõestas, et kakskümmend aastat pole vähendanud eestlaste lauluindu. “Mu isamaa on minu arm” kõlas sama võimsalt kui vanasti. Samasugune ühtehoidmistunne, heitlik ilm ja ?a?lõkiküpsetamise lõhn. Paraku ka samasugused probleemid.
Millest me end vabaks ei laula
Viisaastakud on asendunud infantiilselt optimistliku peaministriga, kes jutlustab väsimatult Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmisest. Ametnikud suudavad endiselt ja jätkusuutlikult taastoota bürokraatiat, mis enamiku innovaatilisi ideid hävitab enne, kui nad tekkida jõuavad. Erakonnad ei räägi ammu juba rahvaga sama keelt, vaid elavad mingil omal poliitilistest kähmlustest küllastunud planeedil. Üsna rõhuv olukord, mida võiks nimetada samuti paarikümne aasta tagusest ajast pärit sõnaga stagnatsioon.
Paraku on asjad sedamoodi, et üldkooride ette dirigendipulti vägisi ronivast kultuuriministrist ennast enam niisama lihtsalt vabaks ei laula. Nagu ei ole võimalik end vabaks laulda üha suuremaks paisuvast tööpuudusest, aktsiahindade langusest, Tallinna abilinnapeale “kingitud” reisit?ekkidest, maksuameti paarsada miljonit krooni maksvast pööblivihast või Reet Linna elulooraamatust. Laulus on küll kõvasti väge, mis loob usku, aga rumaluse vastu jääb sellest jõust väheks.
Kaks tähelepanuväärset sündmust
Eesti vajab mõtlevat revolutsiooni. Me saame sedapuhku oma probleemidest lahti mitte lauldes, vaid mõteldes. Meil ei ole vaja inimesi, kes usuvad pimedalt, vaid mõtlevad vabalt. Meil on vaja inimesi, kes oskavad otsustada, mis õige ja mis väär ning oma õiguste eest seista. Meil on vaja inimesi, kellel on ideid ja kes suudavad neid ideid arusaadavaks teha ning ellu viia. Meil on vaja mõtlevat revolutsiooni.
Sel aastal on meie väikeses ühiskonnas toimunud kaks väga tähelepanuväärset sündmust, mis võivad olla Eesti mõtleva revolutsiooni äratajateks. Need mõjuvad tuleviku suhtes sama optimismi sisendavalt nagu laulva revolutsiooni aegu lauluväljakul esimest korda avalikult sinimustvalge lipuga ringi kihutav mootorrattur, kes andis märku eesseisvatest muutustest. Nendeks sündmusteks on olnud Meie Eesti mõttetalgud ja Indrek Tarandi valimisvõit viimastel europarlamendi valimistel. Ja jällegi osutavad need tõsiasjale, et meil seisavad ees loodetavasti suured muutused.
Arrogantsi vastu
Kõnekäänd ja Hando Runnel ütlevad, et mõelda on mõnus. Tegelikult on mõelda raske. Oluliselt keerulisem kui metsaalust koristada. Oluliselt pingutavam kui valimislubadustele kaasa noogutada ja oma hääl viiesaja krooni eest maha müüa. Meie Eesti mõttetalgud tõestasid seda ilmekalt. Kuid mõtlemisega on sama lugu nagu hommikuse metsajooksuga – esimest korda üle pika aja sörkides on vere maitse suus ja piimhape lihastes. Pärast on aga hea olla ning tahaks veel ja veel. Usun, et need kümme tuhat inimest, kes 1. mail üritasid oma ideedega meie elu paremaks muuta, ei kulutanud oma päeva asjatult. Kõige olulisem tulemus, mis mõttetalgud kaasa tõid, oli suure hulga inimeste veendumus, et nemad ise saavad asju otsustada ja ellu viia. Selleks ei ole tarvis kuldklotseriga linnapead või kivinäoga peaministrit, selleks ei ole tarvis kaapida tuima pilguga ametniku kintsu. Selleks on vaja ise mõelda, ise otsustada ja ise ära teha. Niimoodi, vaevaliselt, sünnibki tugev kodanikuühiskond, kus reaalne võim ja otsustamisjõud ei valitse mitte erakondade tagatubades ning ametkondade suitsunurkades, vaid külaseltsides, kultuurimajades ja kooliaulates.
Indrek Tarandi poolt või õigemini partokraatia vastu antud 103 000 häält näitasid selgelt, et mõtlemishuviliste inimeste ring ei piirdunud mõttetalgutel osalenutega. Enam selgemat sõnumit ei oleks olnud võimalik meie erakondadele anda – inimesed on siiralt tüdinenud sellest, et meie riigi võimuladvik ei ole võimeline oma rahvaga arusaadavalt suhtlema. Kodanikega ei saa suhelda valimispropaganda keeles, kodanikega peab rääkima tarkade tegude ja otsuste keeles. Parteide küüniline arrogants ning eneseimetlemine ei loo toetust, vaid ükskõiksust ning viha. See inimeste ükskõiksus pole suunatud üksnes erakondade vastu, kahjuks on selle objektiks ka riik, meie kõigi riik.
Väljakutse ja kohustus
Ajakirjandusel on ühiskonnas toimuvate protsesside käima lükkamisel või pidurdamisel suur roll. Oma valikute kaudu, millist infot edastada ja millest vaikida, oma hinnangute kaudu, esindab ajakirjandus kõige otsesemalt ja operatiivsemalt meie ühiskondlikku teadvust. See on suur vastutus. Ja väljakutse. Ja kohustus.
Loodame, et mõtlev revolutsioon on alanud. Me oleme uhked ja tänulikud selle üle, et laulev revolutsioon õnnestus läbi viia ilma kaotusteta. Paraku on praeguse stagnatsiooni kaotused suured – iga inimene, kes otsustab, et tal pole Eestis hea elada ning sõidab parema elu otsingutele välismaale, on tõsine kaotus. Me peame mõtlema eesti elu selliseks, et inimesed ei tahaks siit minema. Vastupidi, me peame mõtlema meie ühiskonna rikkaks, hoolivaks ja tolerantseks, et inimesed tahaksid siia tulla. Hoolimata heitlikust ilmast. Sest mõtlev revolutsioon on loodetavasti alanud ja ükskord me võidame niikuinii.