Vaadates Haapsalu graafilise disaini festivali – mis seekord küll juuli algusest peale hoopis Pärnus toimub – plakativäljapanekut, tekib optimism, mille sugust veel paar aastat tagasi ei suutnud ette kujutada.
Nooruslik ja hoogne
Erinevad, aga efektsed ja sõnumiga tööd reas, enamik rahvusvahelisel tasemel, sobilikud konkureerima mõnele rahvusvahelisele suurnäitusele; vabad mõtte ja teostuse stampidest, mille all kannatab suur osa näiteks legendaarse Varssavi plakatibiennaali töödest. Nooruslikud ja hoogsad. Loomulikult tunneme ära eeskujusid ja trende, aga kus me neid ei leiaks. Käsitsi joonistamine on tagasi, mitmemõttelised fotolavastused on tagasi. Ornament on ikka veel tagasi, kes ei teadnud…
Probleem tõuseb, kui me vaatame, kes on nende tööde tellijad. Enamuses alternatiivsed kultuuritootjad, kuigi ka riigiteatrid ja suuremad kontsertorganisatsioonid on siiski osalt mängus. Siin esitatu ei esinda aga ikkagi seda, mida me tänaval, kus peaks olema plakati päriskodu, näeme. Tänaval on meie ees ikka suures osas tüüpiline nüri staaripiltidega teatri- või kontserdiplakat, ohtrad, kuid läbinähtava küündimatusega kasutatud Photoshopi efektid reeglina lisaks; või siis midagi lihtsalt lamedat ja igavat, juhuslikult visatud mõtetega täistrükitud poognad.
Põlvkonnad on vahetunud
Tellija pole enamuses tasemel ja seda kurvem, et nii saab süüdistada seda kihti tellijaist, kel siiski natuke raha veel on. Kes on ettevaatlikud ja soosivad seega küündimatust ja mittemõjuvaid plakateid, turvalist ja harjumuspärast visuaalmüra, kli?eid ja mingit ammu “parim enne” tähtaja ületanud ettekujutust heast plakatist kui teatud reegleile vastavast sõnumikandjast.
Ja samas, miks need teised tellijad, kel ilmselgelt on raha vähe, riskivad oma plakatitellimustega? Miks me saame nende asju võtta hinnaalanduseta ja meenutamata nürildast ja ettevaatlikku, graafilisest disainist ja igasugu visuaalkultuurist puutumata turundusjuhi kuju?
Aga plakati kõnevõime on taastumas. Põlvkonnad on vahetunud ja plakat julgeb jälle valjemalt kõnelda, vahel lausa röögatada. Olla värviline, kirev, lööv ja vahel ka murelik. Esindada seda, mille avalikuks viiteks ta mõeldud on. Kujundada keskkonda, olla osa linnakultuurist ja enamgi; ka vanad head bussiooteputkad maal on ideaalne taust plakatile.
Eesti plakati vahepeal kiratsenud kõnevõime, koordinatsioon ja pädevus on tagasi. Edukalt paranenud haige? Vahva, kui see nii oleks?