Selleaastase “Isikupära” alapealkirjaks kuulutati RISK. Teema on muidugi ajakohane: ühiskond elab läbi üldist depressiooni, need, kes pole veel langenud märtsikoondamiste ohvriks, ootavad hirmuga juunikoondamisi jne.
Riskid kunstigalerii kontekstis
Graafilised disainerid kui Eestis 1990ndatel ennast ülejäänud loovtööstuse vaestemajast edukalt lahti rebinud ning kohalikku upper-middle class’i tõusnud seltskond on kindlasti üks neid, kelle eluolu praegune kriis mõjutamata ei jäta. Õhus on raskeid valikuid ja riskantseid otsuseid.
Selles kontekstis võib HGDFi osana toimuvat “Isikupära” vaadata kui vägagi tervitatavat õppepolügooni, kus disaineritel on võimalik kätt treenida maailmas, mis toimib väljaspool kapitaliringlust, maailmas, kus töö ja tasu seosed on pigem filosoofilised ning kus, mis veelgi hullem, on disainerid ilma jäetud klientide ja tellijate isalikult hoolitsevast suunanäitamisest ning peavad oma eesmärgid ja sihid ise seadma. Ja võtma seejuures kõik riskid ainuüksi iseenda kanda. See on kindlasti mõnevõrra kõhedusttekitav olukord, isegi kunstlikes tingimustes, kunstigalerii kontekstis. See eeldab mõningast rutiinimurdmist ning tekitab eksistentsiaalseid küsimusi kogu graafilise disaini kui sellise üle.
Iseseisva distsipliini olemasolu
Eelmisel kevadel ka Eesti Kunstiakadeemias loenguga esinenud briti disainer James Goggini küsiski oma ettekande sissejuhatuseks – kas graafiline disain saab olla vaba tellijast ning mitte omada otsest praktilist väärtust, muutumata seejuures kunstiks? Ja vastas, et tema arvates saab. See on muidugi julge ja optimistlik seisukoht, mis kuulutab disaini kui distsipliini iseseisvumist, disaini sisemise terviklikkuse olemasolu, mis ei pea otsima eneseõigustust ja identiteeti turumajandusest või kunstimaailmast.
Kuigi praegune majandusolukord on sellist arengut kindlasti tagant tõukamas, algas graafilise disaini liikumine suurema emantsipeerituse poole tegelikult juba nullindate keskel. Seega võiks öelda, et riskiks, et majandus ei vea välja ning edasi peab graafiline disain suurel määral iseseisvalt hakkama saama, ollakse juba aegsasti asunud valmistuma. Iseseisva distsipliini olemasolu aga eeldab kõigepealt, et lisaks teatavatele ühistele välistele tunnustele ning toimimispraktikatele suudab distsipliin ise enda sees ka uusi ülesandeid püstitada.
Riskida tasub
Ilma selleta, probleemi-lahenduse kahetaktilise mootorita, ei saa rääkida arenevast distsipliinist, vaid üksnes tööriistakastist. Omad tunnuslikud praktikad ja ainuomased väljendusvõimalused on graafilises disainis kindlasti olemas, lisaks suur hulk sellega tegelevaid inimesi; on haridussüsteem, mis neid juurde toodab ning – irooniliselt öeldes – on ka majanduslangus, mis vabastab iga päev kogu maailmas aina uusi disainereid seniste tootmissuhete ikkest. Keskseks küsimuseks jääb aga ikkagi – kas graafiline disain suudab ka ise enda jaoks edukalt probleeme tekitada (et neid seejärel ise edukalt lahendada)?
Mis aga puudutab nüüd eelneva taustal HGDFi näitust RISK, siis võiks kokkuvõttes konstanteerida, et riskida tasub, kuid kindlasti tasuks riskida veel palju rohkem.