Kumus avatud näituse “Me näeme teid. Foksal Galerii tegevus 1966-1989” eesmärgiks oli tuua esile olulisemad teosed ja projektid galerii ajaloost ning näidata Foksali tähtsust poola kunstistseenile.
Manifestide olulisus
Näituse ettevalmistus andis mulle võimaluse pärast enam kui nelja aastakümne möödumist galerii asutamisest selle ajalugu uues valguses vaadata ning selles protsessis sai oluliseks uurimismaterjaliks nii Foksali tähelepanuväärne ajalugu kui ka galerii tipphetki esiletõstev mahukas dokumentidest, fotodest, kirjadest, teostatud ja teostamata projektidest ning intervjuudest koosnev arhiiv. Mõistsin, et poola ametlikke ja mitteametlikke praktikaid kombineeriv kunstistseen koos Foksal Galeriiga on mõjutanud kunstnikke nagu Leonhard Lapin ning kuraatoreid ja kunstikriitikuid nii Eestist kui ka teistest riikidest raudse eesriide taga.
Otsustasin Kumus rõhutada manifestide olulisust ning seetõttu täitsid Foksal Galerii kriitikute poolt 1966-1970 kirjutatud tekstid näitusel suure eesruumi. “Sissejuhatus üldisesse kohateooriasse”, “Mis meile PSP Foksal Galerii juures ei meeldi?”, “Elavad Arhiivid”, “Dokumentatsioon” ja “Kogu” mõtestavad ümber sellised mõisted nagu kunstnik, teos, kriitik, galerii, arhiiv jne. Neid võib käsitleda Foksal Galerii programmiliste tekstidena, kuigi olid kirjutatud kindlate kogemuste tulemusena. Galerii juhid väitsid, et tekstidel ei olnud Foksali tegevusele mõju ning need kirjutati “nagu muuseas”. Ometi näen ma rabavat sarnasust manifestide ja toimunud projektide vahel.
Kuidas Foksal ellu jäi
“Sissejuhatus üldisesse kohateooriasse” aastast 1966 oli galerii jaoks määrava tähtsusega. See sõnastas kunstis aset leidvad muutused, mis olid suunatud kunstiteose strukturaalse ühtsuse ja autonoomsuse vastu ning “kohta” mõisteti selles kunstiteose kompositsioonireeglitele alluvana. See oli ilmne rünnak seniste kunsti esitlemise traditsioonide vastu. Sellest ajast alates sai galeriile iseloomulikuks toetada ja demonstreerida väga ebakonventsionaalsete kunstnike loomingut. Autorid tunnistasid aga peagi manifestis “Mis meile PSP Foksal Galerii juures ei meeldi?”, et nende tegevus on allutatud galerii kui institutsiooni poolt pealesurutud reeglitele. Vajadus luua galeriile uus programm ja väljund tekitasid mitmeid konflikte selle juhtide vahel, mis viis viimaks lahknemiseni ning Tchoreki ja Ptaszkowska lahkumiseni.
Ometi jäi Foksal avatuks ebakonventsionaalsele kunstilisele loomingule. 1960. ja 1970. aastatel pakkus see varjupaika neoavangardile (Edward Krasiński, Stanisław Dróżdż, Zbigniew Gostomski), 1980. aastatel noortele kunstnikele (Mirosław Bałka, Leon Tarasewicz), kes võtsid üle kunstilised väärtused neid politiseerimata.