1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses triumfeeris Poola kunstistseenil neoavangard ning kutsus ellu väga olulised kunstiliikumised ja -teooriad. Kunsti mõiste sattus tugeva enesereflektsiooni alla ning selle tähendus muutus jäädavalt. Nende radikaalsete muutuste üks olulisem kese oli Foksal Galerii Varssavis.
Ainulaadne galeriisüsteem
Oluline on mõista, et seda ajastut iseloomustas Poolas üheaegselt nii kontseptuaalse kunsti ja institutsionaalse kriitika plahvatuslik levik kui ka asjaolu, et kunstiline tegevus oli heldekäeliselt toetatud kommunistliku riigi poolt – teatav vabaduse virvendus. Loomulikult eksisteerisid selle kõrval tsensuur, kunsti riiklik suunamine ning nn ametlik kunst, ent kuni kunstnikud hoidusid avalikust ja ilmsest poliitikasse sekkumisest, jäeti neile loomingus vabad käed ning võimalus esitleda näitustel mitteametlikku kunsti.
Selline galeriisüsteem oli Poolas võrreldes teiste idabloki riikidega pretsedenditu ning Piotr Piotrowski nimetas seda “vastupanuvormiks süsteemile”. Foksal Galerii, Mona Lisa Galerii Wrocławis, Kogujate Galerii Poznańis jt esitlesid neoavangardi laiemale avalikkusele, kunstisümpoosion Wrocławis 1970. aastal, suvine vabaõhuüritus Osiekis, biennaal Elblągis ja mitmed teised sarnased üritused andsid kunstnikele erakordse võimaluse esitleda näiteid võimsatest loomingulistest projektidest, sekkuvast kunstist ning sageli reaalsuses teostamatutest plaanidest. Kümnendi jooksul domineeris liikumine poola kunstistseenis ning kujunes üheks kõige tähenduslikumaks ning võib-olla ka määravamaks 20. sajandil.
Foksali sünd
Foksal Galerii loodi 1966. aastal kunstnike Zbigniew Gostomski, Tadeusz Kantori, Edward Krasiński, Roman Owidzki ja Henryk Stażewski ning kunstikriitikute Wiesław Borowski, Mariusz Tchoreki ja Hanna (Anka) Ptaszkowska poolt. Poolas on avangardi traditsioonid olnud alati tugevad ning galerii ellukutsumise peamiseks eesmärgiks oli luua ruum, mis võimaldaks ja toetaks erinevaid kunstipraktikaid nagu häppening, kontseptualism, institutsioonikriitika jm mitteakadeemilised ja mitteametlikud loominguvormid nii Poolast kui ka lääneriikidest.
Need eesmärgid on püsinud tänaseni, ent pärast kommunismi kokkuvarisemist pidi galerii vastavalt muutunud olukorrale oma eesmärgid ja tegutsemisvõimalused üle vaatama ning 1996. aastal loodi senise galerii tegevuse toetamiseks Foksal Galerii Fond. Meeskonnaga liitunud noored kuraatorid otsustasid üleminekuaja uute võimalustega silmitsi seistes eraldada fondi galeriist ning tänapäeval toimivad mõlemad institutsioonid iseseisvalt: fond kommertsiaalsena, galerii mittetulunduslikuna.
Uudistevahetajad
Näituste ja kunstisündmuste kõrval aitasid uute kunstiteooriate ja -praktikate tekkimisele kaasa Foksali manifestid, mille sisus oli märgatav sarnasus läänes samal ajal levivate suundumustega. Sealjuures ilmnesid sarnased protsessid Poolas ja lääneriikides samaaegselt.
Raske öelda, kas poola kunstnikud ja kriitikud olid teadlikud kunstiteooria saavutustest ja arengutest läänes ja järgisid seda, ent mõned ajakirjad ja kataloogid pääsesid siia regulaarselt ning kunstnikud Tadeusz Kantor ja Henryk Stażewski ning kriitik Wiesław Borowski reisisid palju, olid kontaktis lääne institutsioonide ja professionaalidega ning vahetasid uudiseid peamises kohtumispaigas, Foksal Galeriis.
Elavad arhiivid
Nagu igal teisel galeriil seisis ka Foksali ees küsimus, kuidas kunstiteoseid koguda ja oma tegevust dokumenteerida. Mõned teosed jäid pärast näitusi galeriisse, teised kingiti, dokumendid säilisid tänu bürokraatiale. Elavate Arhiivide kontsept kerkis esile vastandusena arhiivile kui dokumentide kogumile ning defineeris kunstiteose selle sündimise hetkel, mil see ei olnud veel allutatud interpretatsiooni standardiseerivale menetlusele. “Elavad” arhiivid ei olnud allutatud millelegi peale loovuse ning kohandasid end kunstilisele, mitte-kunstilisele ja anti-kunstilistele nähtustele. Seega oli manifesti autorite ettepanek mõeldud kunstnike ja kriitikute tegevuse kokkuvõttena. Elavate Arhiivide projekt koosnes enam kui sajast dokumendist aastatest 1970-1979 ning seda esitleti Kumus täies mahus.
Foksal Galerii dikteeris mitteametlikke kunstistandardeid 1960.-1970. aastate vahetusel, tõstis esile uue kunstnike koosluse, kellest enamik on tänaseks saanud klassikuks, ning võimaldas regulaarset infovahetust lääne kunstnikega nagu Anselm Kiefer, Robert Barry, Allan Kaprow, Daniel Buren, Annette Messager jpt. Tänaseni töötab galerii ebakonventsionaalse ja mittekommertsiaalse kunsti nimel.