Milline üldse on armeenia kirjandus täna?
Sergei Muradjan (S.M.): Teate, pärast seda, kui 1991. aastal lagunes Nõukogude Liit ja kadusid selle ideoloogilised skeemid ja tsensuur, muutus kirjutamine võimalikuks. Venemaal oli tolleks ajaks palju sahtlisse kirjutatud. Armeenia kirjanikel oli keelatut vähe, ent keeldude kadumine andis voli keelatud teemade puudutamiseks. Gurgengi lasi välja mitu sellist asja.
Gurgen Hand?jan (G.H.): Tegelikult olid need valmis juba Nõukogude ajal. Nad ilmusid lihtsalt 1994. aastal.
S.M.: Samas, kui nõukogude tsensuur kadus, hakati kaevuma inimese eksistentsi tumedasse poolde. Küllap see oli reaktsioon keeldudele, aga?
G.H.: ?minu arust on see loomulik. Neis kohtades oli tühjus.
S.M.: Ja teie täitsite selle?
G.H.: Nüüdne 18-30-aastaste kirjanike põlvkond tõestab, et me ei täitnud neid auke asjata. Neil on, kuhu jalg panna. Muidugi võib lugeda Camus’d ja Sartre’it, aga see on Euroopa. Meil on vaja oma eksistentsialismi ja absurdi meie eripäraga.
*
Kuidas erineb armeenia spetsiifika näiteks prantsuse omast?
G.H.: Nagu Armeenia isegi ohtra päikese poolest. Meil väljenduvad kristlus, armeenia inimese iseärasused. Siin pole ehk kõik nii julm.
S.M.: Aga mulle tundub, et teie kaevumistega endasse, erootilistesse fantaasiatesse ja enesesöömisse kaob ära rahvuslik identiteet, mis on olemas kas või türgi kirjanduses. Näiteks Orhan Pamuk. Lugesin läbi selle türklase kaks romaani. Ta otsib siiani just rahvuslikku identiteeti. Kas me äkki pole modernismi efekte taga ajades ära kaotanud sügavamad väärtused?
G.H.: Need on sügavamad ajaloolised otsingud, aga mina räägin sügavamatest inimlikest, mis on kah vajalikud. Oma tumedaid pooli tuleb teada.
*
Millist kirjandust üldse loetakse?
S.M.: Rohkem loetakse kommertskirjandust. Need on peamiselt armastusromaanid, skandaalsed lood proosavormis. Aga ma ei usu, et neid loetakse rohkem kui meid.
G.H.: Mina toimetan ajalehte, kus avaldatakse noori autoreid.
(Ajaleht näeb välja nagu Sirp, ainult et veel vähemate piltidega. Gurgen näitab ka noorte autorite fotosid, mis hõivavad tema kabinetis ühe seina.)
*
Kust tulevad armeenia kirjanikud?
S.M.: Filoloogia teaduskonnast. Kindlasti mitte polütehnikumist. Kuigi nõukogude ajal, muide, oli ka selliseid.
*
Millest inimesed kirjutavad? Kas neid on mõjutanud hiljutine sõda Armeenia ja Azerbaid?aani vahel?
S.M.: Sealt tuli suur laine kirjandust, mis väljendas sõda eri positsioonidest. See ei kajasta ainult sõdurite elu, aga ka nende psühholoogiat, vastast, sõjakolde probleeme. Sõja kohta on palju tõsist ja head kirjandust.
G.H.: Aga asjal on ka halb külg. Nimelt nägid mõned kirjanikud, et see teema on edukas. Nad pole sõda näinud, aga viskuvad teemasse ja toodavad kunstlikke asju. Kohe näha, et nad pole teemat nuusutanud.
*
Mis rakursist sõjast kirjutatakse?
S.M.: Toimub rahvuslik vabadussõda. Meie nimetame seda Karabahhi sõjaks. Inimesed võitlevad õiguse eest oma territooriumil elada, lapsi sünnitada ja armeenia keeles rääkida. See on peamine positsioon.
G.H.: Muide, ilmus vene raamat, mida spondeeris keegi Euroopast. Seal kirjutavad sõjast armeenia, aserbaid?aani ja gruusia kirjanikud.
*
Kuidas kirjutavad sõjast aserbaid?aanlased?
S.M.: Ma tean seda raamatut, aga pole lugenud.
G.H.: Eks samuti nagu meie. Nemad lükkavad oma vankrit.
*
Teate, Türgis on kirjanik Elif Şafak, kes oli oma raamatu “Istanbuli sohilaps” tõttu kohtu all, kuna sealsed tegelased meenutavad armeenia genotsiidi. Ja see raamat oli mõne aasta eest Türgis bestseller!
G.H.: Eks nende jaoks on see ka huvitav.
S.M.: Jah, midagi on viimase viie aasta jooksul liikuma hakanud. Toimuvad asjad, mis kümne aasta eest oleksid olnud võimatud, olgugi et “genotsiidi” sõna eest pistetavat seal ikka veel vangi. Olgugi et tasapisi, aga asjad liiguvad ka seal.
*
Kas noored üldse ei loe?
G.H.: Küllap loevad need, kes jäid alles nõukogude intelligentsist. Ja noortest loevad tudengid.
S.M.: Kas nad loevad kohustusest?
G.H.: Alustavad kohustusest ja pärast harjuvad ära. Tekib huvi. Paljud noored vaidlevad kirjanduse teemal netifoorumites. Aga kõige õudsem on see, et seal on selliseid, keda arvasin kadunud olevat. 18-20-aastased, kes on jäänud mõtlemisega 19. sajandisse.
*
Mis mõttes?
Nad ei tunnista poeesiat pärast Paruir Sevakki (elas aastatel 1924-1971). Nad on jäänud kuhugi kinni. Või hoiavad neid seal õpetajad ja vanemad. Edasi ei liigu ega midagi näha ei taha. Seal on ikka väga naljakaid asju.
*
On jube, et kui räägin 25-aastaste Jerevani noortega (NB! – mitte diasporaa omadega), tunduvad nad mulle üsna provintslikud. Neist 15 aastat vanemad on palju avatumad. Kas sõda on neid mõjutanud?
G.H.: Nad pole niivõrd provintslikud, kuivõrd kitsa maailmavaatega.
S.M.: Mis mõttes?
*
No tüdrukud on meigitud, nagu oleksid näoga kuhugi sisse kukkunud?
G.H.: Jah, see on tõesti olemas.
*
?ja poisid räägivad abielueelsest süütusest.
G.H.: 1970ndate alul olid Jerevani kesklinnas hipid. Nad võitlesid. Neid loobiti Kolmandas piirkonnas (äärelinnaosa Jerevanis, kuhu koliti omal ajal palju külaelanikke) kividega. Ja need probleemid, mille vastu me 40 aasta eest võitlesime, eksisteerivad jälle! On kuidagi haavav, et see võitlus oli mõttetu.
S.M.: Mina seda probleemi ei näe!
G.H.: Aga see on olemas. Tead sa, kuidas vahitakse tänaval ahpare (väljend diasporaa armeenlaste kohta “ahper, jehpair” ehk vend)?
S.M.: Ei.
G.H.: Need on nõukogudeaja järgsed probleemid. Aga õnneks asi muutub. Maailm on avatud ja välisarmeenlased tulevad tagasi. Nemad toovad uued tuuled.
S.M.: Seepärast ma imestangi su jutu üle. Diasporaa on tugev ning toob oma kultuuri ja moe.
G.H.: Meil on nõukogude ajast jäänud ausse vargakoodeks.
S.M.: Teate, olin hiljuti Venemaal kirjanduskonverentsil. Kuulasin osalejaid Venemaalt ja SRÜ-st ning kõiki juubelikõnesid. Vaatasin ka televisiooni ja mul oli tunne, et sattusin tagasi Nõukogude Liitu. Tundub, et hoolimata valimisjamadest ja vaesusest on Armeenias siiski rohkem demokraatiat. Erinevus on karm isegi Armeeniaga võrreldes. Äkki neile ongi vaja sellist inimest nagu Putin või Medvedev?
G.H.: Mina usun, et Venemaa süsteem variseb kokku. Ja julmalt.
*
Kuidas on lood naisautoritega?
G.H.: Naised on hakanud enam kirjutama. Varem kirjutasid nad luulet, nüüd on tekkinud ka proosa. Noortest kirjutab ülihuvitavalt Anna Davtjan.
*
Millest nad kirjutavad?
S.M.: Naiste probleemidest – lapsed, kodu, suhted ämmaga jne.
G.H.: Nad vaatavad elu teise pilguga. Vahel loed ja hakkad end milleski süüdi tundma. Varem isegi ei näinud, et ei käitu selles küsimuses nagu vaja. See kirjandus kuidagi rõhub pehmelt.
*
Oli see iroonia?
G.H.: Natuke iroonia, natuke tõde.
*
Milline väliskirjandus on armeenlasi mõjutanud? Kas venelased?
S.M.: Kindlasti. Hiljuti käis siin Andrei Bitov. Sorokin ja Dovlatov on moes. Väliskirjandust tõlgitakse ka armeenia keelde. Meil on ajakiri Inostrannaja Literatura, kus trükitakse palju klassikat nagu Kafka, Joyce jt.
*
Kuidas siin kirjandust finantseeritakse?
G.H.: Räägitakse, et teil on Eestis hea finantssüsteem.
S.M.: Jah, teil pidavat kultuurile minema lausa mingi protsent alkoholimüügist. Meil on kaks-kolm varianti. Esimene on riiklik tellimus. Ekspertkomisjon valib välja 20 raamatut, mis antakse riigi kulul välja. Teine variant on leida sponsorid.
*
Kas neid on raske leida?
S.M.: Soovi korral leiab.
G.H.: Jama on selles, et sponsoreid leiavad sageli keskpärased kirjanikud.
S.M.: Grafomaanid. Aga vähemasti on rahamehed aru saanud, et kirjandust tuleb toetada.
*
Kust sponsoreid leitakse?
S.M.: Diasporaast. Ara Abramyan näiteks, Gulbekyani fond.
*
Milline on kolmas tee?
S.M.: Oh, kas ma nimetasin veel kolmandat teed? Mõtleme kohe välja midagi. Vot, oma raha eest!
G.H.: Näiteks paneb inimene kõrvale 1000 dollarit ja annab raamatu välja. Pärast müüb maha ja saab raha tagasi. Või siis ei müü ega saa. Aga kõige halvem on see, et kirjastused töötavad halvasti. Nad peaksid võtma enda peale trükkimise ja reklaami, et hiljem raha tagasi võita. Aga nad ei taha. Neil on kergem midagi populaarset tõlkida.
S.M.: No aga neilgi on raske, nad saavad vaevu oma palkadegagi hakkama.
G.H.: Vaat, kui tahavad, siis teevad.
S.M.: Minu arust on põhiroll siiski riigil. Hetkel mõtleb riik, et see, mis sa raamatu või ajakirja näol välja annad, on kaup. Müüd maha, siis on su kaup vajalik. Aga see on lollus! On näiteks armeenia ja ameerika sigaretid või armeenia ja soome viin. Oletame, et armeenia sigarettide, viina või konjaki tootmine lakkab. Asendub kohe välismaisega. Aga millega sa asendad selle, kui inimene enam ei kirjuta?
G.H.: Kirjastus andis välja raamatu sellelt brasiillaselt, noh, mis ta nimi oligi?
S.M.: Oeh, Coelho!
G.H.: Ja kirjastus võitis sellega! Kui nad teeks aga oma autorile sellise reklaami, siis võiks samamoodi võita. Kas seda ei või siis?
S.M.: Ei mõista?
G.H.: Kõik see pseudomaagia? Aga omal ajal oli ta hea mees, rokkar, armastas vabadust. Ei saa aru, mis temaga hiljem juhtus.
Seepeale küsin ma, kuidas on lood armeenia rokiga, saan vastuseks, et väga hästi, meil avati siin isegi uus koht Stop Club, kindlasti tuleb seal ära käia, väga hea koht on (ja ongi, muide!)
* * *
Armeenia kirjanduse juured
Sergei Muradjan: Meie tähestik loodi 405. aastal ja esimene armeeniakeelne teos oli Piibli tõlge. Sellega algab armeenia kirjanduse kuldne sajand, mil õitsesid ajalugu, proosa, poeesia ja religioossed tekstid. Järgmine tugipunkt on keskaeg, mis andis särava plejaadi prosaiste ja poeete. Siis tuleb juba 19. sajand, klassikaline ajajärk. Need klassikud on ka kirjandusõpikutes. Miskipärast pole seal aga tänapäeva autoreid. Ja see on ohtlik fenomen, sest 19. sajandil oli keel teine, mured ja mõtlemine teised. Noori huvitab see vähe. Jättes õpikutest välja tänased autorid, jätame noored ilma võimalusest nendega tutvuda ja puutuda kokku maailmavaateliste probleemidega, sest pärast kooli paljud enam ilukirjandust ei loe. Teadmata aga arenevat keelt ja lugedes vaid 19. sajandi arhailisi tekste, lähevad nad üle tänava kõnepruugile.
Gurgen Hand?jan: Õpikutes siiski pisut on 20. sajandit – Hrant Matevosjan, Aghasi Aivazjan, Silva Kaputikjan. Aga nõukogudejärgset aega pole. Ei usaldata.
* * *
Mis on armeenia identiteet?
LÄHEB VAIDLUSEKS: Ajakirja Kirjanduslik Armeenia peatoimetaja asetäitja Sergei Muradjan ja kirjanik Gurgen Hand?jan ristavad mõõgad.
Sergei Muradjan (S.M.): Minu arust tuleb seda alati otsida, isegi kui iial üles ei leia. Ajastu muutub, tekivad tehnilised vahendid. Inimene muutub nii Poolas, Armeenias kui ka Eestis. Aga need muutused suhestuvad ajalooga, kannatustega, patriarhaalsusega, kaotatud isamaaga, diasporaaga. Asjadega, mis on olemas geneetilisel tasandil, armeenia laps omandab juba sündides 1915. aasta tragöödia kompleksi.
Gurgen Hand?jan (G.H.): Joostes ajaloolise armeenlase kannul, kaotame ära päris armeenlase, päris inimese. Ajalugu on nagunii moondunud, püüame teda praegugi valmis teha. Ja tahame ka armeenlase sinna tassida ning teda kunstlikult identifitseerida.
S.M.: Ma ei rääkinud üldse sellest!
G.H.: Mina tahan oma teostes inimesest lihtsalt aru saada. Inimene on 90 protsenti lihtsalt inimene. Ja ülejäänud kümme moodustavad rahvus, traditsioonid, kultuur. Inimesed kannatavad samade asjade tõttu, olgu nad armeenlased, türklased või eestlased. Inimesed tahavad kõikjal sama.
S.M.: Räägid sa füsioloogia või hinge tasandil?
G.H.: Hinge.
S.M.: Räägid sa otsingutest?
G.H.: Jah. Jumala- ja tõeotsingutest. See pole üksnes armeenlastele omane.
S.M.: Nii et sa eitad armeenlaste messiaanlust?
G.H.: No mis messiaanlus! 1915. aasta on tehtud lipuks ja nüüd?
S.M.: Ei, ma ei pea silmas 1915. aastat, vaid seda, et oleme üks vanemaid rahvaid ja pole ikka veel kadunud.
G.H.: Üks kõige vanemaid rahvaid ei tee hetkel kristlikus kultuuris midagi erilist.
S.M.: Sa pead silmas tänapäeval?
G.H.: Jah.
S.M.: Jah, sul on õigus. Käimas on sajaprotsendiline stagnatsioon.
G.H.: Ja kõik keerlebki pealispinnal. Sügavust pole. Aga kui kaevud inimhinge ja alateadvusse, siis küsitakse sult, miks sa seda teed. Meil on ju rahvuslik omapära! Aga kus ta on? Teda pole võimalik katsuda.
S.M.: Mõistad, sinu sõnad on jällegi selline kultuuriline globaliseerumine. Peaksid nad siis Pariisis, Jerevanis ja Varssavis samu pilte joonistama? Ühte ja sama mõtlema?
G.H.: Aga miks mitte? Inimene on ju inimene!
S.M.: Aga miks siis erinevad meie pildid poolakate omadest? Vaat, globaliseerumine tahabki minimeerida rahvusliku elemendi.
G.H.: See on teine asi. Värvid, palju päikest, loodus? Aga inimene ise, tema kannatused, soovid. Milles seisnevad kannatused? Elementaarsetes asjades. Armastuse puudumine, surm, haigus. Need on kõigil ühesugused. Ja võtta inimene ja öelda talle, et unusta oma kannatused, ilmas on midagi palju tähtsamat. Mis nimelt? Su rahvuslik eripära ja ajalugu. Aga inimene ütleb – ma sündisin üks kord, mulle on antud 70-80 aastat elu. Jätke mind rahule. Ma tahan elada. Suudad sa seda inimest sundida mitte elama? Öelda, et see on elust tähtsam? Ma ei eita seda eripära, aga ma ei annaks sellele ka?
S.M.: Ei-ei, ma mõtlesin lihtsalt, kas neid asju annab ühildada. Aga üldiselt, naastes küsimuse juurde, siis ma ei tea, kuidas on lood Eestis, aga siin loetakse vähe. Gurgen, sind loetakse ühe põlvkonna liidriks, palju sul eksemplare ilmubki? Viis viie nulliga?
G.H.: Komakohaga! (Naerab kõva häälega.) Lugesin kord üle, mul on stabiilselt 3000 lugejat. Nii tundub vähe. Aga kui mõelda, et meil on kolm miljonit inimest, siis pole paha.