Karl Popper ja Ludwig Wittgenstein. Mõlemad pärit Viinist, sarnasest kultuurikeskkonnast, mõlemad avaldasid 20. sajandi filosoofia arengule tugevat mõju… Ja ometi – kui need kaks vaimuhiiglast 63 aasta eest Inglismaal esimest ja ühtlasi viimast korda kokku said, siis puudus vähe, et nad oleks teineteisele käsitsi kallale läinud!
Selle lahkheli tulemusena kujunes eelmise aastasaja filosoofias välja kaks, teineteisest üpris olulisel määral erinevat suunda – Wittgensteini ja Popperi koolkonna oma. Koolkondade erinevusega on seletatav ka see esmapilgul veidrana paistev asjaolu, et sel mälestusväärsel õhtul kohalolnutest mäletab igaüks kahe mõttehiiu kokkupõrget erinevalt.
Ajaloolise tüllipööramise eellugu ja sündmuspaiga kirjeldus
1946. aasta 25. oktoober. Reede. Cambridge’i Ülikooli filosoofiateadlasi ja -üliõpilasi ühendav eneseharimisring, Cambridge’i Kõlblusteaduse Klubi (ingl. k Cambridge Moral Science Club) korraldab oma liikmetele järjekordse hariva sisuga koosviibimise. Kokku tullakse ühes King’s College’ile kuuluvas majas, nn Gibbsi hoones kell pool üheksa õhtul.
Kuigi klubile kuuluvatel ruumidel oli ka oma alaline elanik (seal elas ülikooli õppejõud, professor Richard Braithwaite), nägid need ometi välja sama korrastamata ja hooletussejäetud nagu maja teisedki ruumid: sama kasimata, tolmused ja vaesed. Kütmine käis veel kaminate abil ning seetõttu tuli majaelanikel söekotte tuppa tassides kanda riiete määrdumise vältimiseks kitlit.
Võluril võlukepi asemel käes… roop
Millisena mäletas toonast vahejuhtumit üks selle kahest “peategelasest” – Karl Popper?
Oma vaimses autobiograafias, enam kui kaks aastakümmet pärast Wittgensteini surma ilmunud raamatus “Lõppematud otsingud” (ingl. k “Unended Quest”, 1974) pajatab Popper toona Cambridge’is aset leidnud sündmuse kohta järgmist.
Tema, Popper, visandanud tookord loengu käigus nimekirja mitmest probleemist ning väitnud seejärel veendunult, et neid võib õigusega pidada filosoofilisteks probleemideks – sellisteks, millega filosoofial on mõtet tegeleda. Wittgenstein lükanud aga kõik tema väited otsustavalt, ilma pikema jututa tagasi.
Popperi mäletamist mööda “hoidis Wittgenstein vastuvaidlemise ajal käes roopi” ning “vehkis sellega nagu dirigent taktikepiga, soovides sel moel oma väidetele suuremat kaalukust lisada”. Ja kui ettekanne jõudis eetikaküsimuste käsitlemiseni, nõudis Wittgenstein Popperilt, et toogu too mõni näide paikapidava moraalireegli kohta.
“Vastasin talle: “Näiteks ei tohi ettekannet pidama kutsutut ahjuroobiga ähvardada”. Selle peale virutas Wittgenstein roobi vastu põrandat ning tormas toast välja,” meenutab Popper oma ülalmainitud mälestusteraamatus.
See, kõigest kümmekond minutit kestnud vahejuhtum kutsub teravaid eriarvamusi esile veel tänapäevalgi. Kas hiljem rüütliks löödud Popper valetab toimunut kirjeldades või siiski mitte? Kui Popper oma mälestusteraamatus selle koha pealt tõesti valetas, siis on tegemist juba millegi enama kui vaid lihtlabase ja muidu nii inimliku püüdega fakte enda jaoks soodsamas valguses esitada. Sel juhul võivad olla Popperit selle sammu astumisele tõuganud kaks suuremat soovi: “ära panna” 20. sajandil filosoofiavooluna väga moes olnud loogilisele positivismile ning – isiklikus plaanis – ka Wittgensteinile, st saavutada vaimne võit Võluriks kutsutud kuulsa kaasmaalase üle. Teab mis eriliseks lohutuseks polnud Popperile ka 1965. aastal Inglise kuningannalt saadud aadlitiitel. Tahtmine Wittgensteinist üle olla kummitanud Popperit kuuldavasti kogu eluaja.
Kahe mõttehiiu hämmastavalt sarnane taust
Mõlemad sündisid Viinis ja olid juudi päritolu. Üles kasvasid nad sisuliselt ühesuguses keskkonnas ning ehkki Wittgenstein oli Popperist 13 aastat vanem, sai ometi nii üks kui teine omal nahal kogeda Austria-Ungari Keisririigi viimaste aastakümnete ärevas õhustikus elamist.
Lisaks sellele avaldas mõlemale mehele suurt mõju Austria allajäämine Esimeses maailmasõjas ja austerlaste sellele järgnenud püüe luua keisririigi varemetele uuema aja põhimõtetega kooskõlas olev vabariik. Mõlemad võisid lähedalt jälgida sedagi, kuidas Euroopa sattus üha kindlamalt Hitleri natsionaalsotsialismi mõjuvälja.
Juudi päritolu, tähelepanuväärselt head muusikalised võimed ning suur huvi muusika vastu, läbikäimine radikaalsema meelsusega kultuuritegelastega, pedagoogiharidus, sidemed loogilise positivismi hälliks peetava Viini ringiga… Kõik need, mõlemat filosoofia suurkuju iseloomustavad ühisjooned näivad olevat nagu loodud selleks, et kindlustada Wittgensteinile ja Popperile mitte üks, vaid lausa mitu võimalust kokkupuutumiseks. Eelpooltoodu valguses tundubki seepärast eriti huvitav, et peale kõnealuse, nukra alatooniga Cambridge’i-kokkusaamise ei kohtunud kaks ühisest pinnasest võrsunud mõttehiidu mitte kunagi.
Kokkupõrge elevandiluutornis
20. sajandi filosoofiaajaloos leidub vähe selliseid suurkujusid, kelle tegevus andis põhjust terve filosoofiavoolu nende järgi nimetamiseks. Asjaolu, et tänapäevalgi leidub hulgaliselt ennast popperiaaniks või wittgensteiniaaniks nimetajaid, annab tunnistust koolkonnale nime andjate tugevast isikupärast ja mõttejõust.
Praegu, 15 aastat pärast Popperi surma, peab Suurbritannia üks mainekamaid teadusasutusi – Briti Akadeemia – kõige usutavamaks Popperi versiooni toimunu kohta. Eelmise sajandi ühe väljapaistvama briti mõtleja Elisabeth Anscombe’i abikaasa, veendunud wittgensteiniaanina tuntud professor Peter Geach seevastu nimetas Popperi kirjeldust lausvaleks, algusest kuni lõpuni väljamõeldiseks.
Selle tulemusena puhkes näiteks 2001. aastal Londoni Timesi kirjanduslisa lehekülgedel äge ja sapine kirjavahetus, milles lõid kaasa nii “roobi-lahkheli” pealtnägijad kui ka kahe suurmehe õpetuse pooldajate hulka hiljem lisandunud.
Sel ägedal vaidlusel oli ka oma naljakas tahk. Selles kaasalöönud mõningate 1946. aasta mälestusväärsel Cambridge’i sündmusel kohalviibinute mälupiltide suur erinevus paistab seda kummalisemana (ja naljakanagi), et tegemist on ju ikkagi tõsiste teadlastega, kes oma põhitööna tegelevad tõe ja arusaamise küsimuste uurimisega ning tunnevad suurepäraselt teadmisteteooriat. Ja ometi lahknevad nende mälestused tollal aset leidnu kohta isegi kõige põhilisemates asjades, üksikasjadest rääkimata!
Elusolevad pealtnägijad
Tol õhtul Cambridge’i üritusel kohal olnud 30 isikust praegu veel elus olevad on kõik juba 80ndates, osa juba ka 90ndates eluaastates. Selguse saamiseks pöörduti nende poole ning igaüks neist saatis e-posti või telefoni teel ka oma vastuse – kirjelduse selle kohta, mis siis tema mäletamist mööda tollal täpselt juhtus. Mainigem alljärgnevalt neist mõnda.
Tuntuim elusolev pealtnägija on professor Stephen Toulmin – silmapaistev filosoof ja ühe Wittgensteini õpetusest rääkiva kõrgetasemelise raamatu autor.
Professor Peter Geach – silmapaistev loogik, kes on tõlkinud ja toimetanud arvukalt tuntud saksa filosoofi ja matemaatiku Friedrich Ludwig Gottlob Frege (1848-1925) töid.
Michael Wolff – suur viktoriaanliku Inglismaa ajaloo asjatundja, keda teadlasekarjäär viis hiljem Ameerika Ühendriikidesse.
Peter Gray-Lucas – mees, kes alustas küll akadeemikuna, ent kelle tähelepanu hõivas pärastpoole hoopis äriajamine: tegutses esmalt terase-, seejärel filmi- ja viimaks paberitööstuses.
Stephen Paister – järgnenud ajavahemikul antiikkirjanduse alal maestroks saanu.
Iga kohalolija mäletab “roobi-juhtumit” isemoodi
“Võtkem näiteks kas või see roop.” Geachi meenutuse kohaselt tõstis Wittgenstein just nende sõnade saatel üles filosoofilise näitematerjalina kasutatud ahjuroobi. Ent vaidluse ägenedes ei püüdnud Geachi mäletamist mööda kumbki filosoofia suurkuju oma oponendi esinemist kuidagi alla suruda, tolle jutule vahele rääkida. Ja seda vaatamata asjaolule, et mõlemad olid harjunud, et nende esinemine mõjub väitluspartneri(te)le tavaliselt just sellisel moel.
Ühel hetkel hüppas Wittgenstein kohalt püsti. Seejärel läks ta oma tooli juurde tagasi ja võttis uuesti istet. Roopi ikka veel käes hoides nõjatus ta kurnatud ilmel tahapoole ning sirutas roopi hoidva käe kamina poole. Roop ei ulatunud aga sihtkohani ning kukkus kolisedes kaminaesisele maha. Sel hetkel tõmbas Geachi tähelepanu endale korteri peremees, professor Braithwaite. Wittgensteini hoogsatest käeliigutustest ikka veel ehmunud Braithwaite liikus kummargil läbi kohalolijate ridade, haaras roobi ning paigutas õigele kohale. Vähe aega pärast seda tõusis Wittgenstein toolilt püsti ja lahkus ust enda taga pauguga kinni lüües koosviibimiselt.
Wolff omakorda mäletab Wittgensteini hajameelsel pilgul kaminatulle vaatamas, roopi käes hoidmas ja sellega tuhas sobramas. Siis korraga ütles keegi midagi sellist, mis Wittgensteini silmnähtavalt ärritas. Tol hetkel sekkus vaidlusse juba ka Russell. Seepeale karjus Wittgenstein tollele vastu, lausudes – Wolfi mäletamist mööda – järgmised sõnad: “Te saite valesti aru, Russell. Te saate must alati valesti aru!” Russell aga kostis: “Te ise ajate asjad omavahel sassi, ajate kogu aeg neid sassi.”
Gray-Lucase hinnangul oli Wittgensteini enesest välja viijaks ilmselgelt Popperi väljakutsuv käitumine, mis põhjustaski roobiga vehkima hakkamise. “Wittgenstein pidas ennast tollal ülal nagu tal ikka kombeks oli – iseteadlikul, tähtjal, tahumatul moel. Muidugi lõi see siis pinnase selleks, et pärast toona juhtunut hakati rääkima naljajutte sellest, nagu oleks Wittgenstein Popperit roobiga ähvardanud.”
Ka Plaister nägi roopi (ehk nagu ta seda antiikaja hea asjatundjana nimetab – “falloslikku sümbolit”) tol õhtul kerkimas. Tema meelest oli see aga ainuke õige viis, kuidas Popperiga üldse sai ringi käia ning ta ei märgi, et juhtunu oleks teda kuidagiviisi üllatanud või ehmatanud.
Toulmin (kes istus tol õhtul Wittgensteinist kõigest kahe meetri kaugusel) ei pannud tähele midagi erilist. Tema mälestuses sai kogu lugu alguse sellest, et Popper ründas oma ettekandes ägedalt seisukohta, nagu oleks filosoofia mõttetu asi, ja tõi siis tõestuseks mitu vastuväidet. Siis jõudis loeng põhjuslikkuse käsitlemise juurde ning sel hetkel haaras Wittgenstein roobi, et sellisel kujundlikul moel tuua näide põhjuslikkuse kohta. Nn roobi-printsiipi (“esinema kutsutut ei tohi roobiga ähvardada”) kuulis Toulmin Popperit ütlemas aga alles pärast seda, kui Wittgenstein oli ruumist lahkunud.
Veel kaks pealtnägijat
Huvitav on nende kirjeldusi võrrelda kahe, 2006|. aastal surnud kuulsa pealtnägija omaga.
Professor Peter Munz (12.05.1921-14. 10.2006|) saabus Cambridge’i Uus-Meremaalt ning naasis kodumaale juba väljapaistva akadeemikuna. Oma raamatus “Meie teadmine teadmiste otsimise kohta” (ingl. k “Our Knowledge of the Search for Knowledge”) andis Munz “Cambridge’i juhtumile” järgmise hinnangu: “20. sajandi filosoofiaajaloo seisukohalt oli see sümboolseks ja samas prohvetlikuks veelahkmeks.”
Juhtum ise nägi Munzi mälestustes välja aga selline. Wittgenstein haarab ühtäkki kaminatulest punaselt hõõguva roobi ja asub sellega soolasambaks tardunud Popperi nina ees vihaselt vehkima. Taas on sekkuja osas Russell, kes – Munzi mälupildi kohaselt – ütleb Wittgensteinile rangelt: “Wittgenstein, pange see asi otsekohe käest ära!” Too kuuletub ning lahkub vähese aja pärast ruumist, minekul ust paugutades.
Teine kahest, professor John Vinelott (15.10.1923-22.05.2006|) oli üks väheseid, peaaegu ainus, kes mäletas seda sündmust “Popperi moodi”. Kui aastatuhandevahetuse paiku Vinelottilt “roobijuhtumi” kohta küsiti, ütles ta ennast mäletavat Popperit sõnastamas “roobi-printsiipi”, ning nägemas, kuidas sellest silmnähtavalt pahaseks muutunud Wittgenstein (kellele ei meeldinud, et Popper ta käitumist sellisel frivoolsel viisil hukka mõistab) uksest välja tormab. Ent Vinelotti kirjelduses “Cambridge’i juhtumi” lõpuosa kohta on veel üks oluline erinevus: seal pole nimelt juttugi uksepaugutamisest.
Tants kestab veel…
Vaidlus selle üle, kuidas tollel 1946. aasta õhtul Cambridge’is asjalood ikka tegelikult olid, kestab endiselt. Praegu saab kõnealusel õhtul toimunu kohta täie kindlusega öelda vaid kaht asja: 1) Wittgensteinil oli roop käes ja 2) Wittgenstein lahkus ruumist kiiruga.
Roobijuhtum kasvas suuremaks üksnes asjaosaliste endi siseasja seisusest ning sai kui mitte just järjekordseks tänapäeva müüdiks, siis sõnadega “elevandiluust torni legendid” iseloomustatavate lugude esindajaks kindlasti.
Samas peegeldab roobilugu ka tervet 20. sajandi anglosaksi filosoofiat iseloomustavat põhivastuolu nn keele-küsimuses (kuidas mõjutab inimese mõtlemist, sh ka filosoofilist mõtlemist keel, milles mõeldakse). Jaguneti ja jagunetakse ju siiamaani kaheks suureks, vastandlikuks koolkonnaks: ühed arvavad, et traditsioonilisi filosoofilisi küsimusi võib pidada puhtkeelelisteks küsimusteks, teised aga usuvad, et filosoofia-alased küsimused on keeleülesed.
Lõppude lõpuks sobib ju ka “roobijuhtum” ise suurepäraselt keelelise mõistatuse näiteks: milliseid sõnu, kellele ja kuidas Popper tol saatuslikul õhtul Cambridge’i Kõlblusteaduse Klubi rahvast (loe: pealtnägijaid) täis ruumis siis ikkagi ütles?
* * *
Karl Popper
Sir Karl Raimund Popper (28. juuli 1902 Viin – 17. september 1994 London, East Croydon) oli Austria juudi päritolu briti filosoof.
Ta oli üks mõjukamaid 20. sajandi teadusfilosoofe, kes kirjutas palju ka sotsiaal- ja poliitikafilosoofia teemadel. Popperit tuntakse kõige rohkem selle järgi, et ta lükkas tagasi klassikalise induktsionistliku arusaama teadusest, esitas teaduse ja mitteteaduse eristamiseks (demarkatsiooniprobleemi lahendusena) väidete ja teooriate empiirilise falsifitseeritavuse kriteeriumi ning kaitses liberaalset demokraatiat ja ühiskonnakriitika põhimõtteid, mis tema arvates teevad võimalikuks eduka “avatud ühiskonna”.
Popper sündis Austria-Ungari pealinnas Viinis jõukas ja haritud juudi keskklassi perekonnas. Ta õppis Viini ülikoolis. Tol ajal domineeris poliitiline vasakpoolsus: see oli “punase Viini” õitseaeg. Popperit huvitasid algul eelkõige pedagoogikaküsimused ning ta osales sotsialistlikus noorsooliikumises. Lühikest aega oli ta isegi ametlikult kommunist. Aastal 1928 sai ta filosoofiadoktori kraadi.
Avalikkuses tuntuim Popperi teos on paljutõlgitud “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” (1945). Selles õiendab ta üksikasjalikult arved Platoni ja Hegeli mõttemallidega, mis on tema meelest totalitaristlikud. Ta kritiseerib selles raamatus leebemalt ka Marxi.
* * *
Ludwig Wittgenstein
Ludwig Joseph Johann Wittgenstein (26. aprill 1889 Viin – 29. aprill 1951 Cambridge) oli Austria päritolu filosoof, kes töötas Inglismaal ning huvitus eriti tähendusest ja keele piiridest. Ta töötas peamiselt keelefilosoofia, loogika aluste, vaimufilosoofia ja matemaatikafilosoofia alal ning andis suure panuse loogika, keele ja vaimu filosoofilisse uurimisse. Wittgensteinil on olnud suur mõju loogilisele positivismile ning analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale. Teda peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks filosoofiks.
Eluajal avaldas Wittgenstein ühe raamatu (“Logisch-philosophische Abhandlung” (“Loogilis-filosoofiline traktaat”), mis oli väga mõjukas.
1929 otsustas Wittgenstein Frank Ramsey ja teiste ärgitusel Cambridge’i minna. Raudteejaama olid talle vastu tulnud Inglismaa hiilgavaimad pead ning Wittgenstein avastas oma kohkumuseks, et ta oli saanud üheks maailma kuulsamatest filosoofidest.
Algul ei saanud Wittgenstein Cambridge’i ülikoolis töötada, sest tal ei olnud akadeemilist kraadi, ja ta astus ülikooli õppima. Wittgenstein oli poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. Kuigi ta ei pooldanud marksismi, nimetas ta end “südames kommunistiks” ning tal olid romantilised kujutelmad tööliste elust. Wittgenstein lõõgastus, vaadates ameerika vesterneid või lugedes detektiivjutte. Muusikas seevastu ei tunnistanud ta mitte midagi, mis oli loodud pärast Brahmsi, pidades uuemat muusikat ühiskonna allakäigu sümptomiks.