Megamuine otsustas sellel kevadel, et avab aja uksed – “Queen – the Doors of Time”. Idee Mare Tommingas ja Janek Savolainen. Lavastus, valguskujundus, kostüümid, lava, koreograafia, video idee – kõik Mare Tommingas. Mis sai siis?
Nojah. Antagu mulle andeks, aga see kõik kokku on… eee… provintslik. Nii on vist kõige täpsem ütelda. Tony Vincentile vaatamata. Ja Tanja Mihhailovale, aga sellest allpool.
Provintslik
Aga mida see provintslik tähendab? Sest kui lavale vaadata, siis kõik just nagu on: lauljad ja suur lava ja värviline, ja mingi suur täispuhutud läbipaistev kummipall veeres ringi, kus Tony sees tatsas. Ja (korde)ballett oli, ja tantsiti ja puha. Ja muidugi muss, kes see ikka Queeni provintslikuks saab pidada, ent siiski, provintslik. Miks siis?
Sest sellele vaatamata, et Tartu suures teatrimajas on hea võimendus ja ilusad kallid välismaa pro?ektorid, ja neid on palju, on see, mis laval, koba. Alustades koreograafiast, sest koreograaf Tommingas ju eelkõige on – väga kakskümmend aastat vana. Kuskil balleti ja vana moderni piirimail, süngist väljas niikuinii, ja ilma väljapaistva sisulise tähenduseta. Liigutused, rütmid, mis on etteaimatavad ja mitmeid kordi nähtud. Mitte ühegi koha pealt rokk või Queen. Lihtsalt taust. Vähemalt Kowalsky pilgule.
Tõsi, teises vaatuses tekkis sinna mingisugune kallistav paar, kuhugi taga- ja kesklava piirile olelema, aga sellest on ainuke võimalus mööda vaadata. Muidu on lisaks provintslikkusele ka piinlik.
Provintslik, provintslik
Kostüüm – on kah nagu päris. Särav ja glämm ja vahepeal on mingid rohelised konnakostüümi moodi asjad balletinaistel seljas. Et visuaalselt on laenatud nii Gerly Tinni kui ka Ene-Liis Semperi käekirja, paiguti, mis peaks ju juba olema – aga – Tinn ja Semper on selle ala naised. Mis tähendab, et nende kostüümidel on tähendus. Mingi kontseptuaalne juju, mis ei pruugi silma karata, aga detailid on paigas ja moodustub tervik. Mis toimib. Kui me seda tähendust ka igal hetkel ei sõnasta. Ei peagi. Siin aga on särava ja kalli kostüümi taga tühjus. On ainult laenud, mõttelised, võib-olla alateadlikud. On igas osises just nagu päris, aga tervikuks kokku ei jookse. Nii jäävad rohelised konnad sadulateks sigade seljas. Mis avangardses teatris oleks ju päris lahe – balletitüdrukud ratsutavad sigadega lavale, aga Vanemuise suurel laval, kus taotlus teine on – provintslik.
Lava on suur. Seal on palju ruumi mängida. Paraku on vaid mõned variandid – laulja laulab ja tantsijad tantsivad keskel, tantsijad tantsivad keskel ja laulja on ees või taga, laulja on üksi keskel või lava serval, duett tuleb üks ühest, teine teisest lavaservast. Boooooring!!! So, so, so old!
Dramaturgia. Jajah, ka kontsertetendusel on dramaturgia, kompositsioon. Võib ju olla selline, nagu ta oli, olematu, aga lõpetada rokk-kontsertetendus nii, et see lihtsalt toksti ära kukub ja kaks balletiartisti amelevad, on pehmelt üteldes imelik. Nii kaua teatris olnud inimese poolt.
Aga ka plussid ja suured!
Nii. Nüüd on Kowalsky palju mölisenud. Aga – ma tahan rõhutada, et ma ei taha sellega halba, või kellelegi haiget teha. Ja olles aus, pole mul tegelikult rohujuure tasandil ka sellise ?anri vastu midagi. Hea muusikal on väga hea. Madonna või Jacko kontsert on väga hea. Aga nende taga on suured tiimid, kus igaüks tegeleb osaga, milles ta on PROFF. Siin tegi Mare Tommingas kõik ise. Ja, olgem ausad, ei saanud hakkama. Väliselt on kõik olemas, sisuliselt käriseb igast õmblusest. Siin oleks Vanemuine kilbiga välja tulnud kahel juhul – kas teha bänd laval, ülikond seljas kontsert või siis palgata lavastaja – Malvius või Ojasoo või Vihmar või kes iganes.
Aga nüüd plussid. Ja suured. Tony Vincent ehk on väiksem, kuna ettearvatavam, et see saab olema professionaalne ja hea esitus. Aga Tanja Mihhailova rabas jalust. Vähemalt Kowalsky. Esiteks on laval väga palju naist – ja ma ei mõtle siin gabariite, vaid naise väge. Energiat. Jõudu. Rokki.
Kowalsky usub ja ennustab – see on selle naise karjääris, vähemalt Eestis, pöördepunkt. JZ Belle on nüüd lõplikult unustatud. Ja see on hea.
* * *
Kristallkingakese mees
PEA VAHETUS: mida me vahetame? Kowalsky räägib Uku Uusbergist.
Uku Uusberg sai teatripreemiate jagamisel Kristallkingakese. Tema eelmise suve lavastus “Vahepeatus” valiti sügisese DRAAMA võistlusprogrammi, mida hakkab hindama rahvusvaheline ?ürii. Tartu Ülikoolis peetud postdramaatilise teatri seminaril pidas doktorant tema teatrist, teatrikeelest, ettekande. Kusjuures kutt lõpetas teatrikooli alles aasta tagasi. Kindlasti on ta üks omanäolisemaid lavastajaid, kes esile kerkib. Aga millegipärast tema tükkidest väga ei kirjutata. Kuigi need on sündmused. Ainult Laasik sõimab, vist sellepärast, et aru ei saa.
Või siis sellepärast, et Uusbergi ja tema teatrit iseloomustab siirus. Selle sõna täielises tähenduses. Ta on kahekümne nelja aastane noor mees, kes ei pelga armastada. Ja armastust välja näidata. Mis on väga suur väärtus. Eriti meie tänases päevas. Kõlagu see nii banaalselt kui tahes. Uusberg on mees – tahtmata liiga vara liiga üle kiita -, kes toob ühiskonda uusi väärtusi. Toob väärtusi tagasi. Ja see on ilus.
Meie elunormiks on künism. Valus. Raisk. Aga on. Ja kui keegi ütleb midagi otse ja siiralt, siis on hirm kõrvuni majas. “Appi, mis see nüüd on, mis ta sellega mõtleb? Mis ta sellega ütelda tahab? Persse küll, mis see nüüd tähendab?” – See on veel pehmeim reaktsioon. Meie elu on nagu maffiaperekonnas. Iial ei või ju teada, kes sulle noa selga lööb. Ja kõike, mis ei ole minu igapäevases vokabulaariumis, tuleb karta, surm silmis.
Sitem reaktsioon on: “Äh, see mees on ju mingi naiivne jobu! Nii need asjad maailmas ei käi! Elu on võitlus ja ainult tugevamad jäävad ellu – juba vanarahvas ütles: natukene varastada, natukene valetada, nii saab elust ikka läbi!” Nagu käbi! See on pardisitt!
“Pea vahetuses” on laval kaks meest – pianisti. Edukalt olelev mees Märt Avandi ülikonnas ja sotsiaalselt abitum tüüp Priit Võigemasti veidi tolmuses kuues. Ja koor – Uku venna Pärdi juhatatav koor “Head ööd, vend”. Pärdi enda muusikaga. Ja on dialoog, on mõte. Natukene vormilist ühiskonnaüldistust kah – me oleme raudteejaamas, Tallinna omas, kust saab sõita Madridi, Pariisi, Rooma, Lellesse, Paneve?isesse ja kuhu iganes veel. Saab palju sõita.
See on teater kuulamiseks. Ja mis on selle sõnum, on kaude üteldud selles samas loos ülemal, kujundlikumal viisil. Et täpsemalt teada saada, tuleb minna teatrisaali ja kuulata. Kuulata. Ja see teatrisaal on NO99 maja kammersaal.
Lisaks lavastusele on see ka Uusbergi enda tekst, ja kui sellele midagi ette heita, siis võib-olla, ei, kindlasti – paljusõnalisust. Seda noorte meeste igavest häda. Kus kõik, mis hingel, ja ärksamatel meie hulgast on seda palju, tuleb korraga ära ütelda. Veidi kääre teksti kallale poleks paha lasta. Ja sellisel puhul, kui see sooritada, siis arvab Kowalsky, et üle hulga aja on omamaises dramaturgias näidend, mis võib Eestist välja jõuda. Ja kaugemale kui Lätti või Soome.
Selles on selleks vajalik, isegi ehmatav siirus. Dramaturgilise kompositsiooni võte ? la Tom Stoppard – elutõed eksponeeritakse läbi muusika, muusikalise terminoloogia. Ja kolmandaks dramaturgiline nõks, seesama sisse ja vahele lõikav rongimarsruudi teadustus, mis jumala hääleks moondub. Või võluriks, kuidas võtta. Ning last but not least, absurdselt-groteskselt-abitult-naljakas kõrvaltegelane, koorijuht Pets.
* * *
900 noort nukuliigutajat
KÕ??!: Kasige nukke vaatama!
Juunikuu algus toob Tallinnasse järjekordse festivali Tallinn Treff. Nukuteatri ettevõttel see festar on sündinud, seega nukke seal palju liigub. Paljud neid liigutavad. Brasiiliast, Iisraelist, Saksamaalt, Ukrainast, Inglismaalt ja veel mitmelt maalt üle maailma on koos 900 (sic!) noort nukuliigutajat. Nukukunsti tudengit, nagu neid nimetatakse. Berliini Ernst Buschi nimelise lavakunstikõrgkooli, Londoni Ülikooli kõne- ja draamakooli ning Peterburi Riikliku Teatriakadeemia nukuteatritudengid on neist need, kes tulevad kuulsaimatest koolidest. A’ uskuge Kowalskyt, need on küll kõik kõvad koolid.
Lisaks saab põhiprogrammis näha nukuteatritudengite hullumeelsete lavaideede esitlusi, mis koonduvad ühisnimetaja “Pupputopia” alla. “Siin saavad teoks mõtted, mida on reaalsuses võimatu teostada erinevate vastuolude, liiga suure eelarve või muude füüsikaliste seaduspärasuste tõttu,” nii sõnab pressitekst. Ja see kõlab magusalt.
Juurde veel kuulsate ja usinate meeste-naiste veetud paneeldiskussioonid ja professor Ingo Normeti juhitud “professorite ümarlaud”, kus nukukoolide juhid istuvad ja arutavad asju. Et ehk saab Maarjamaalgi nukuharidus alguse.
Et siis mindagu ja kaedagu, kogu see ilu kestab 30. maist kuni 6. juunini.
* * *
Kaks tüüpi, kellel hää olla
TEATER KÕRTSIS: 50 minutit lugusid
Keiu Virru kutsub üles: mine-mine! “Lokaalis täna: Kann/Valkeapää”.
Alustama peaks ilmselt sellest, et Kaja Kanni ja Juha Valkeapää kontserdist/tantsu(ga)etendusest/lavaltegutsemisest (või kuidas iganes nende säherdust kooslust defineerida) rääkides on mul raske üldistusi teha, samas väga ei taha ka – tegemist on rõhutatult igaühele isemoodi üritusega, mida mõned pidada armastama ja mõned vihkama. Seega esitan vaid mõned märkmed nähtust ja seda ainult enese nimel.
Elektrikitarr ja juured
Räägin vihmahägusest pühapäevaõhtust ja Genialistide klubi lokaalist. See viimane on harilikult kohvik, aga Kann ja Valkeapää esinevad lokaalides ja las nende sõna olla sedapuhku seadus. Siinse jutu taustaks on lisaks veel see, kuidas valgus ürituse alguses akendest sisse paistis ja täpselt viimasesse loosse nõnda veetlevalt ära sulas. Säherdune kahtlaselt romantilise alatooniga kokkumäng lava pealt kostva mörina, kabjaklobina ja nuuksatustega. Niisiis.
Lokaalis on: helid ja on liikumine. Ei ole: meloodia ja koreograafia. On: muusika ja tants. On: lood. Lugudest mööda vaadata ei saa, sest lood on ühtaegu lihtsad ja naljakad ja mõnikord natukene kurvad. Tiigrist ja printsessist ja luigest ja rahast kaks korda ja maast ja jõest ja litsist, kes ei laula. Midagi liigset lisamata on lood taandatud asjade olemuseni, seda nii tantsu kui ka helide näol. Paradoksaalsel kombel lähevad Kann ja Valkeapää elektrikitarri abil tagasi juurte juurde.
Pärast viimast lugu on veel üks lugu
Juha ütleb lavalt, et näiteks lugu tiigrist ja printsessist on erinev ja ausõna, nad ei ole enne Kajaga kokku leppinud, mida nad laval räägivad. Seda ma usun. Usun ühtlasi, et lood on iga kord erinevad. Isegi, kui nad teeksid sentimeetri pealt samasid liigutusi ja võtaksid kitarridelt karvapealt neidsamu mitteakorde (nad mängivad pigem kitarriga kui kitarri), oleks lood ikkagi iga kord erinevad.
Nähtud 50 minutit meenutab natukene õhtust istumist sõpraderingis. Ei ole seda suurte kunstnike/lihtsate pealtvaatajate rõhutatud vahet. Kaks inimest, kellel enesel on hää olla, tahavad seda lihtsalt teistelegi jagada. Nojah, sõbrad räägivad lugusid küll selle eest raha võtmata, aga ega sõbrad pea vast kaugetest kohtadest kohale sõitma ka.
Muide, pärast viimast lugu mängiti ette veel üks lugu, sõnadega. Ja nii ma siis ümisengi veel mitu aega pärast lokaalist tulekut (pisut ebatsensuurselt?) tiigrilaulu: “Ma lakun sind oma keelega?”