Triviaalselt alustades – millest räägime, kui räägime majandusest? Soovides parandada mingit katkiläinud masinat, peaksime ju teadma, milliste eesmärkide saavutamiseks on masin loodud, tema tööpõhimõtteid, koostisosi jne. Kas Eestis on see majanduse subjektidele selge?
Majandus on üks inimeste harrastusi, sealjuures üks emotsionaalsemaid, millega ümbrust oma huvidele ja vajadustele kohandatakse. Emotsioonid on juba majanduse alusesse sisse kirjutatud emotsionaalsete ning tugevat sõltuvust tekitavate seoste ja märkidega. Muidu ju inimesed selle külge nii tugevalt ei kleepuks.
Majanduse juured on sõnast enesest (kr. oikos = maja) tulenevalt juba majapidamisega või kodupidamisega seotud. Tegevus, mis oli suunatud sellele, et oleks kodu, toidu- ja veevarud, kaitse ilma, loomade ja teiste inimeste eest. See oli vajadus, mis pole tänaseni kadunud. Inimesel on omapärane oskus enda vajadused ning kohustused muuta mänguks või vähemalt mänguliseks. Ja mängudel on jällegi omadus muutuda iseseisvaks, nad kaotavad oma esialgse eesmärgi ja tähenduse. Vaadake või sõdalastega arvutimänge: inimese füüsilise treenimise asemel on need muutunud virtuaalseteks lõksudeks, kuhu ununetaksegi. Sama on juhtunud ka majandusega: kodu kindlustamise asemel virtuaalne lõks. Ja see on ju tänase majanduskriisi üks põhjusi.
Juba pikka aega on majandus suures osas ka mäng. Mäng, mille reeglid on kirjutatud nii raha põhimõtetesse kui ka vara ja raha liikumise arvestuse põhimõtetesse ning loomulikult ka varadega seotud seadustesse. Neis raamides saavad peamiseks majandustegevuse emotsionaalseks regulaatoriks huvi raha ning võimu vastu ning mänguhasart. Meie bioloogilised nagu ka möödapääsmatud vajadused energia ja ressursside järele on mitu korda ületatud. “Meie” all pean ma silmas küll raiskavat läänt. Maailmas tervikuna pole olukord sugugi nii roosiline. Kui Somaalia elanikul on aastas kasutada kolme kanistri diislikütuse jagu energiat, siis USA-s on see 600 kanistrit! Pole siis imestada, et Somaalia üheks “majandusharuks” on piraatlus.
Eesti majanduse subjektid on mängu liitunud hiljem. Siis, kui kõik juba mängisid. Aga mängureeglid on lihtsad ja kaasakiskuvad ning valmidus neid kiiresti rakendada ongi olnud Eesti muutuste ja majanduskasvu sisuks. Me ei ole endalt küsinud, kas see on ka õige mäng või virtuaalne musklipumpamine.
*
Tähendab, kuna mäng käib ahnuse ja raiskamise peale, siis pole muud teha, kui püüda seda mängureeglite abil natukenegi juhtida, sest uut ja päris teistsugust masinat võtta pole?
Me olemegi sellised mitme asja pidajad. Harakas kogub läikivaid asju pesasse, ent vaja tal neid ju pole. Kuid ta ei tee vähemasti mitut pesa. Inimene aga: kaks autot, kaks maja või korterit… lihtsalt selle tõttu, et selline on hoiak. Me peame ka piltlikult öeldes kahte maja siinsamas Maal: üks maja on ökosüsteem ja teine maja see majanduseks kutsutav tegevus. Nende kahe maja vahelisi seoseid ei taheta näha, need ei sobi mängu. Eriti nendele ökonoomiainimestele, kelle jaoks ka kliimamuutused ja nendega tegelemine on pigem poliitiline paratamatus kui loodusteaduslikult nähtav probleem. Kui ökonoomikast on siiber, saab minna ökosüsteemi puhkama. Kui raiskav linnaelu väsitab, sõidame maakottu puhkama. Alati näib olevat kaks valikut, kuigi tegelikult on ju inimene oma majanduse ja rahandusega ikkagi sellesama ökosüsteemi osa. Majandus ja rahandus pole muud kui märgisüsteem ning suhtlemise osa, nagu harrastavad signaalide ja märkide vahetust ju kõik ökosüsteemis osalejad.
See kahe maja asi on veider ka Euroopa Liidus. Kaks parlamendihoonet: Brüsselis ja Strasbourg’is ja nende vahel pendeldamine. Mida selles on mõistuspärast ja ökonoomset? Mitte midagi, aga emotsionaalset laengut lausa plahvatuse jagu.
Ega enne asjad muutma hakka, kui kahe maja, kahe väärtussüsteemi, kahe moraali jne pidamine ümber saab. Maa on ikkagi üks. On pigem valemängijate pärusmaa toimida pidevalt nii, et kord lähtutakse huvidest ja kord väärtustest, kusjuures keegi ei pruugi aru saada, millal tehakse otsus huvidest ja millal väärtustest lähtuvalt. Ei tea, kas selle tõttu, et väärtuste kasutamine otsustamisel, ka majandamisel, on samuti küsimus huvi olemasolust nii toimida?
*
Kasumi ja kasvu mudelis toimuva puhul on ehk iseloomulik, et Eesti äriseadustikus ei leidu silpigi äriühingute eesmärkide kohta, MTÜ-de seaduses aga on avalausetes sätestatud: “Mittetulundusühing on isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine.”
Äriseadustik ei olegi ju seadustik mitte äri olemuse, vaid selle kohta, kuidas ärimängudes käituda. Mängijaid on palju. Tegelikult saab ju ärimängus, majandusmängus osaleda igaüks. Eelduseks on võime teatavaks hasardiks ja sõltuvuseks, sest stardikapitali nõue on viidud nulli lähedale. Piltlikult öeldes on tegu sanitaarreeglitega. Haigla sisekorraeeskirjad ja hügieenipõhimõtted kohustavad kirurgi käsi pesema ja järgima kõiki steriilsusnõudeid. Samas, igaüks, kes neid nõudeid suudab järgida, ei ole kindlasti veel kirurg. Selleks on vaja läbida sootuks muu õpe.
Majandus kui mäng on oma loomult pealetükkiv. Kuna majandustegevus on emotsionaalselt haarav, siis näevad mängijad võimalust selle põhimõtteid rakendada kõikjal. Ka seal, kus need põhimõtted on kohatud, kus asi on tõsine, mitte mäng. Kool kui ettevõte!? Õpilane kui klient!? Õpetaja kui teenindaja!? Nii lihtsalt saadaksegi kätte aluspõhimõte, millega üritatakse haridussüsteemi juhtida ja suunata. Tegelikult on aga kool kool ja vorstipood on vorstipood. Huvid on erinevad ja väärtused on erinevad, kuigi võime leida teatavaid sarnaseid elemente.
Kasum on kirge ja sõltuvust tekitav märk või signaal. Haistes või aimates kasumit, saab meie aju korraliku erutuse ja kirg saab võitu ka tugevast loogilisest argumendist. Nii sünnivad hasartmängusõltlased ja samal moel küpsetatakse majandusliku tordi põhigi.
Just majanduse emotsionaalse aluse tõttu saab väita, et seni, kuni säilib see alus, peavad ranged reeglid mängijate tegutsemisvabadust piirama. Näiteks, et vältida hasardis või majanduslikku amokki joostes enese kahjustamist (nii üksi kui ka kollektiivselt ja kas või ökosüsteemi hävitamise ja lagundamise hinnaga). Seetõttu on alusreeglid olulised, määrates reaalsete füüsiliste ressursside ja võimaluste piirid (et ei tekiks kiusatustki neid juurde mõelda), mille raames me peaksime majandamisega toime tulema.
*
Kas siin tuleb silmas pidada põhiliselt taastumatut loodusvara? Sest mis mõtet oleks piirata taastuva vara kasutamist?
Ei, jutt käib ikka rahaga seotud reeglitest. Pidades end õiglasteks ja õigeteks ning austades inimõigusi ja keskkonda, soovime, meie siit läänest jah, ometi odavaid kaupu, et neid kallilt edasi müüa. Kauba saame idast, kus see on odav ennekõike selle tõttu, et seal ei peeta isegi sõnades keskkonnast, inimese tervisest ega inimõigustest niipalju kui siin. Huvi odavate susside ja saabaste ehk kasumi vastu hävitab väärtushinnangud. Maailmal pole suurt abi sellest, kui meie enda emiteeritud rahast jääb suur osa meie kätte ja väiksem osa nende kätte, kes loovad meile odavaid asju. Maailm oleks palju parem koht, kui me suudaks võimalikult paljudele omaks teha meie väärtushinnangud, mitte panna neid himustama meie raha, mida me siis keskkonda arvestamata juurde trükime. See aga tähendab, et me ei peaks nõudma mitte odavaid kaupu, vaid looduse- ja inimesepäraselt ning väärikalt toodetud kaupu. Sedagi saab teha vaid mängureegleid muutes, antud juhul kaubanduse või vabakaubanduse reegleid muutes.
*
Mis tasemel siin reegleid muuta tuleks? Globaalselt niikuinii, aga meie oma kodus/majanduses?
2003|. aastal algatas Eestimaa Looduse Fond Eesti põhiseaduse muutmise kava, mille raskuskese oli keskkonnaküsimuste muutmine ühiskonnas tähtsaks. Paraku kuulasid toonased erakonnad meid küll ära (olin siis ELF-i nõukogu esimees), kuid mingit tegevust sellele ei järgnenud. Siis ei mõistnud ma lõpuni, miks. Nüüd, teist aastat riigikogu liikmena, saan aru, milline on võimuelu igapäev. Paljudel näeb see välja haigusliku võimusõltuvusena – nagu mis tahes muul sõltlasel. Hommik hakkab küsimusega, kas eilsest on võimu piisavalt alles ja kust päeva jooksul võimule lisa saada.
* * *
Väljamõeldud väärtused
VÕLGU, VÕLGU, VÕLGU: Marek pajatab Kaarlile, kuidas 1970ndate algul rahandusreegleid muudeti, mis viis väärtuste väljamõtlemiseni.
Rahanduse alusreegleid muudeti 1970ndate energiakriisi ajal järsult, kui valuutade vahetuskursid vabaks lasti. See lõi eelduse väärtuste väljamõtlemiseks – näiteks nn tuletisväärtpaberid, mida kasutatakse juba aastakümneid, kuid mille sisu rahvahulkadele hädaga ära seletati alles eelmisel aastal ilmsiks saanud majanduskriisi tõttu. Aga me olime nende väärtpaberite mõju all. Alates 1971. aastast, kui algas enneolematu rahapakkumine ja inimeste lemmiktegevuseks sai krediitkaartide eest ehk võlgu poodides osteldes ajaveetmine, on kasvanud väljamõeldud väärtuste osakaal börsidel enneolematut kõrgeks. Seda me ju Eestis siin imestasime, et kuidas küll aktsiad nii kiiresti kasvavad? Tallinna börsiindeks muutus 1996-1997 lausa narkootiliseks jumaluseks. Usuti, et see näilisus ongi majanduse alus. Unustati tööstus ja tootmine ning keskenduti virtuaalse tulu tekitamisele ja selle tegevuse nautimisele. Kõik ju tegid nii. Sama tabas meid 2000. aasta järel, kui laenuga ehitamine muutus majanduse üheks domineerivaks peajooneks. Majanduse subjekt ei pruugigi märgata või aru saada neist seostest, mille vangi ta on sattunud. Ta läheb lihtsalt selle mänguga kaasa.
Aga see mäng on olnud natuke kehvade reeglitega mäng: hõlpsalt kättesaadav raha nii tarbijate kui ka tootjate poolel oli see, mis pani tööstused huugama veelgi ägedamalt. Viimase poole sajandi jooksul on maailma rahvastik kasvanud üle kahe korra. Maailma summaarne energiatarbimine aga kolm korda, kuid piirkonniti erineb selle (ja muude ressursside) kättesaadavus tohutult. Nagu erineb ka elatustase ja heaolu. Kusjuures, mida kehvemates oludes elatakse, seda rohkem lapsi. Lapsi kui lootust. See on demograafilise paisumise üks veidramaid mootoreid. Paradoksaalne on, et rikka lääne heaolu oleks võimalik tagada ka 2-3 korda väiksema energiakuluga, seesama energia on aga praegu vaestel puudu. Vajalikud tehnoloogiad on riiulilt võtta ja see eeskuju muudaks ka muid, meid vaatavaid ja jäljendavaid rahvaid, rahulikumaks. Kas somaallased töötaksid piraatidena, kui nad kolme kanistri kütuse asemel saaksid kasutada oluliselt rohkem energiat? Kas või näiteks päikesepaneelide abil?