Mõni aeg tagasi arvas üks netikommentaator, et seekord tuleb minna europarlamenti valima ja anda oma hääl Savisaarele, sest muidu tast lahti ei saa. Idee oli huvitav, kuid ka õõva tekitav. Kujutlegem, et europarlamenti osutuvad korraga valituks Dmitri Klenski, ?danoka-eit Lätist, soomlaste esisovett Bäckman ja meie Edgar. Pole raske ära arvata, mis joru taoline jõuk Brüsselis ajama hakkab.
Naised kui hõbekuulid
Nende ridade ilmumise ajal on europarlament ilmselt valitud, aga juba ammu sai selgeks, et too kommijast kavalpea pani oma lootustega puusse – ei saa Edgarist nii lihtsalt lahti. Selline riugas ei oleks edukas isegi kõigi vene prolede kollektiivse toetuse korral. Suurel juhil on asjast oma nägemus ja hetkel on teada, et hoopis ta ise püüab lahti saada kahest oma haaremi vananevast liikmest.
Ei taha spekuleerida teemal, miks ta oma naise Brüsseli pudrumägedele saadab, aga Siiri Oviiriga on asi klaar – teda Edgar kardab. Võimukad ja sõltumatud mutid on need hõbekuulid, mis mehe maha võivad võtta. Vähemalt kahel korral on ta juba sihikul olnud – meenutagem Andra Veidemanni ja Liina Tõnissoni etteasteid. Kolmandat võimalust ei saa lubada ja seetõttu on Siiri igaks juhuks Viljast ka nimekirjas ettepoole sätitud. Seega, Oviir jalust ära ning troon on hingelt roosade ja elukogemustelt roheliste noorjüngrite, vanade sahkerdajate ning elukutseliste pugejate keskel taas tükiks ajaks kindlustatud.
Isanda sundmõte
Üks õukondlane (poolearuline Heimar Lenk) on avalikult kinnitanud, et Edgar on pühak, ning teine on ta juba ette pärjanud Nobeli majanduspreemiaga. Ise on taat end tituleerinud peaministriks, kuigi täpsem ajalooline määratlus oleks ehk ENSV Ministrite Nõukogu esimeeste pika rea stopptuli, kelle valitsemisaja märksõnad olid külm ja nälg. Aga muidugi võib meenutada ka rõõmsamaid kaadreid, kus ta Vene kindrali kaitsva õla varjus vapralt tanki ees seisis, või kus ta eesti rahvast Toompeale appi karjus, et oma tulevaste valijate käest mitte kere peale saada, unustades, et kes lööb, see armastab.
See kõik on möödanik ja paraku ei saa silmi kinni pigistada tõsiasja ees, et tegu on ikka luust ja lihast vanamehega. Seetõttu kipub mõnikord pähe mõte, kas kuningas mitte alasti pole, et mitte öelda hullunud. Nii EPL kui ka Eesti Ekspress avaldasid 7. aprillil väikese kokkuvõtte pealinna juhtimise kummalistest ilmingutest. Kui kõik need ideed tatsipaudest lasteaedades, Panovi päevast ja lauluvõistlusest on sündinud linnapea enda ajus, siis müts maha sellise iseäraliku võimekuse ees.
Olen alati arvanud, et mõne taidlusteatri lavastajana oleks selle mehe karjäär olnud oluliselt lillelisem kui tigetseva poliitiku oma. Aga et linnavalitsusest on saanud turvakodu igasugu klounidele ja skandalistidele, siis küllap on ka nood oma tagasihoidliku panusega leivaisa visioone toetanud. Isanda enda idée fixe on veenda maailma, et Ansip on sitt mees. Sellele lisandub vanainimese kohta enneolematu edevus. Kui telekas näidati Savisaart poseerimas oma üle-elusuuruse portree kõrval uue hotelli fuajees, siis tuli küll mõte, et Savisaare ratsamonument, mille üle kunagi ilguti, ei tarvitsegi olla ebarealistlik. Andke ainult võimalus.
Kultuurirevolutsioon
?okietendus linnavalitsuses kogub tuure vähemalt oktoobrini, aga halva arengu korral hoopis kauem. Mõeldes 2011|. aasta kultuuripealinna staatusele, tuleb arvestada jubeda stsenaariumiga, mille kõrval mõni bol?evik Europarlamendis on köki-möki. Kujutlege igale suuremale üritusele tatsamas pooljumalast linnapead, kes roheliste õhupallide meres linte läbi lõigates ja avakõnesid pidades valgustab Euroopat Eesti nurivalitsuse käkkidest ja patrab Keskerakonna kultuurirevolutsioonist Tallinnas.
Pidagem silmas, et 2011| on ka valimiste aasta, ja oleks narr arvata, et päss süllekukkunud kultuuripealinna võimalused kasutamata jätab. Siin on koht, kus ülalnimetatud netikommentaator peaks aru pidama. Ja mitte ainult tema.