Samasugune ebatavaliselt suur lugejahuvi kui äsjailmunud “Liivimaa ajaloo järg” saatis ka Christian Kelchi “Liivimaa ajaloo” esimest osa, mis ilmus viis aastat tagasi. Kes on siis see võõrapärase nimega kirjamees, kes oma populaarsuselt suudab võistelda tuntud rahvakirjanikega?
Eelarvamustevaba kirjamees
Lühidalt – tegu on Saksamaal Greiffenhagenis 1657. aastal sündinud ning Eesti maakamaral Järva-Jaanis, Viru-Jaagupis ja viimaks Niguliste kirikus pastoriametit pidanud mehega, kelle niitis Tallinnas märatsenud katk 1710. aastal. Nii et õige pea tähistame kolme sajandi möödumist tema armetust surmast.
Ent mitte see triviaalne saatus pole teinud Kelchi tuntuks, vaid tema raamatute sisu. Kelchi nimelt peetaks viimaseks tähtsamaks Balti kroonikuks, ehkki samahästi võib tema kohta kasutada juba ka esimese siinmaa ajaloolase tiitlit. Võõrsilt pärit eelarvamustevaba ja selgepilgulise kirjamehe jaoks (võrreldagu vaid Kelchi näiteks Lätis 17. sajandil tegutsenud paduebauskliku pastori Paul Eichhorniga!) pälvis tema uue kodumaa erakordne saatus rohkem kui lihtsalt heatahtlikku osavõttu. Ja et teised tema kaasaegsed selle jäädvustamisel erilist indu üles ei näidanud, võttis võõrsilt pärit kirikuõpetaja Liivimaa ajaloo kirjutamise oma südameasjaks. Kelchi ajaraamatu esimene osa käsitleb sündmusi 1690. aastani ning ilmus trükist aastal 1695.
Lahingud, rüüsteretked, põlengud ja häving
Kuid ajalool oli meie krooniku jaoks varuks veel mõndagi. Samal 1695. aastal ikaldus saak ning “sai alguse viletsus, millesarnast polnud Liivimaal olnud sada aastat”. Kelch kirjutab: “Vapustusega nähti, kuidas viletsad inimesed õgisid endale sisse mitte üksnes kaljaraba, aganaid, sõnnikut ja muud sellesarnast, vaid hobuseid, härgi ja muid lojuseid, kelle nad olid kas ise salaja tapnud või kes olid muidu surnud, toorelt, naha ja karvadega, ja sisikonda, nagu nad seda loomade kerest välja kiskusid; mõned tabati surnukehade kallalt, mille küljest nad lõikasid tükke ja püüdsid sellega oma nälga leevendada.”
Paari aastaga suri siin nälga oma 50 000 inimest. Ent see oli alles algus, jumalik hoiatus, millele järgnes kümme aastat ränka sõda. Suur Põhjasõda algas sakside rünnakuga Riiale 1700. aastal ning päädis Vene tsaarikotka tiibade laotumisega Eesti- ja Liivimaa kubermangude üle aastal 1710. Sinna vahele mahtusid lahingud, rüüsteretked, põlengud ja häving, mille all kõige enam kannatas rahulik elanikkond maal ja linnas. Kõike seda ei näinud Kelch maakoguduse õpetajana päev päevalt mitte üksnes pealt, vaid sai ka ise tunda. Seda nii ehitades pastoraati kui ka nähes seda maha põlemas, nii põgenedes Vene sissisalkade eest kui ka juhtides talupoegi nende vastu. Ning kandes kogu aja hingekarjasena hoolt oma koguduserahva eest. Et eesti keele oli ta omandanud juba esimeste siin viibitud aastatega, ei vaja vist rõhutamist.
Maailma laiemalt vaatav
Viimase juhmigi jaoks oli tollal selge, et elati pöördelisi aegu. Saati siis Kelchi jaoks, kes nägi maailma märksa laiemalt kui nii mõnigi kodukamaral sirgunud tänapäeva ajaloolane. Sestap otsustas ta sule uuesti sõrmede vahele võtta ning alustas oma kroonika järge, nn “Continuationi”, mille, nagu aastaarv tiitellehel tõendab, kavatses lõpetada 1706. aastaga. Ent ajalugu ei hoolinud õpetajahärra kavatsusest, vaid käis oma rada. Sõda kestis ja nõnda jätkus ka Kelchi kirjatöö, algul veel “Continuationi” kaante vahel, siis aga Viru-Jaagupi kirikuraamatus.
Maarjamaa hädade kirjeldamise kõrval pühendab kroonik palju ruumi ka sündmustele mujal, eriti Poolas, kus raudpäine Karl XII raugematu innuga jälitas oma peavaenlast, Saksi kuurvürsti ja Poola kuningat August Tugevat. Ajas teda tulemusteta taga aastaid ning jättis täielikult saatuse, st tsaar Peetri hoolde oma nõrgalt kindlustatud ja kaitstud läänemereprovintsid. Võit Narva all aastal 1700 jäigi siin rootslaste viimaseks suuremaks saavutuseks, edaspidi lõid võidutrumme vaid venelased.
Niguliste pastor
Ikka sagedamini oli Kelchil põhjust ohata “Da pacem, Domine in diebus nostris!”. Kuid endiselt jätkas ta kirjutamist, talletades seda suurt katsumist, mis Jumal oli pannud oma patuse rahva peale. Jätkas seda ka Tallinnas, kuhu oli saabunud millalgi 1709.-1710. aasta vahetuse paiku. Seespool müüre märatses plekiline soetõbi, mis paisus katkuks, väljaspool piirasid linna Vene väed.
Kelchist sai Niguliste pastor, tema ametisseastumise jutluse päevaks määrati esimene advent 1710. Ent ta poleks olnud Kelch, kui hoidnuks end ohtudest kõrvale. Kaks päeva enne jutlust käis Kelch viimast jumalaarmu andmas ühes eeslinna majas, kus ta oma sõnul “mitte ainult ei nuusutanud, vaid ka maitses katku”. Järgmiseks õhtuks oli see truu hingekarjane läinud looja karja, olles väidetavalt viimane katkuohver Tallinnas. Vastavalt oma selgesõnalisele soovile puhkab ta Niguliste kirikaias pärnapuu all veel praegugi.
* * *
Kelchi kroonika järg – värvikaim allikas Põhjasõjast Eestis
Kelchi kroonika järg on põhjalikem ja värvikaim jutustav allikas Põhjasõjast Eestis ja mitte üksnes siin. Ent mõistagi ei kõlvanud üdini rootsimeelset ja venevaenulikku kirjatööd uutes oludes trükki anda. Ja kes olekski seda teinud tol rängal ajal, kel olnuks selleks tahtmist ja võimalust. Ent käsikiri jäi alles, seda kirjutati ümber, see levis ning viimaks avaldas Johannes Lossius “Continuationi” saksakeelse originaali 1875. aastal Tartus.
Ent seejuures selgus kurb tõsiasi – Viru-Jaagupi kirikuraamatu viimased lehed oli kellegi kuri või pigem ettevaatlik käsi juba 18. sajandil välja rebinud ja kirjeldus, mis algselt küündis augustini 1710, katkeb juba 1708. aastaga. Sellest hoolimata hõlmavad Kelchi kroonika ja selle järg kokku ligi tuhatkond lehekülge paeluvat ja sisukat teksti, millega nüüd on võimalik tutvuda ka eesti lugejal.