Kuuldes Sind kõnelemas oma loomingust, jääb mulle mulje, et Sinu jaoks on erinevate kunstiliikide ühendamine väga oluline.
Minu jaoks on tegu loomuliku nähtusega. Muusika ja kirjandus on minu jaoks alati olnud seotud. Avastasingi tegelikult kirjanduse olemuse muusika kaudu. Üks teejuhte oli näiteks prantsuse helilooja ja laulja Léo Ferré, kes kasutas imeilusasti oma muusikas Baudelaire’i, Verlaine’i ja Rimbaud’ tekste? Üleüldse tundub mulle, et muusika lävi asub madalamal kui kirjandusel, muusikale on kergem ligi pääseda, kui astuda pühasse kambrisse, mida kirjandus endast paraku kujutab.
Lisaks veel üks teine asi. Olin sellise ajakirja nagu MillenniuM peatoimetaja. Väljaande mõte oli tuua kokku eri kunstialade esindajaid. Ühelt poolt oli meil olemas neli korda aastas ilmuv väljaanne, teisalt korraldasime aga ka festivale, teatrietendusi ja kunstiüritusi. Kokkusurutult on muidugi keeruline öelda, mida me tahtsime saavutada, kuid võib-olla on kõige konkreetsemad näited paar luulekogu, millega käib kaasas ka CD. Asja mõte on, et nad täiendaksid teineteist ja et üks ei varjutaks teist. Ma arvan, et kui sellist asja korralikult teha, kui sisu ja vorm mõlemad õnnestuvad, siis tekib sünergia.
*
Rääkisin siinsel kirjandusfestivalil ka Moskva luuletaja Kirill Medvedeviga ja ta ütles, et kuigi ka teda huvitab võimalikult erinevate asjade tegemine, tunneb ta, et luuletaja ja tõlkija amet on juba piisavalt kurnavad, et millegi muu jaoks enam jõudu ei jääkski. Kas Sul ei ole vahel sellist tunnet, et püüad kanda rohkem rolle, kui jõuad ja lähed nende vahel kaduma?
Ei. See võiks nii olla, kui teeksin erinevaid asju, kuid tunnen ise, et kogu minu tegevus on olemuslikult seotud. Olen kõike seda, mida praegu teen – luule, esseistika, muusika ja ajakirjandus – alati teinud. Samas, proovisin näiteks teha ka dokfilmi ja siis sain aru küll, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
*
Kumb tuli esimesena – kas muusika või kirjandus?
Kõigepealt oli muusika. Õppisin lapsena mängima klaverit, millalgi 16-aastasena avastasin enda jaoks aga Arthur Rimbaud’ luule, mis avardas tohutult minu senist vaimset horisonti ja näitas, mis kõik on kirjanduses võimalik. Kuid minu elus on see areng olnud omamoodi loogiline, liikunud mööda kindlat trajektoori. 1997. aastal ilmus mu esimene CD-plaat ja järgneva kaheteist aasta jooksul on tulnud neid veel terve ports.
Kuid samas näen end ka prosaistina. Olen praegu lõpetamas järgmisel aastal ilmuvat romaani pealkirjaga “Raske öö”. Lisaks avaldasin eelmisel aastal jutukogu “Suvi on veel tulemata”. See ei tähenda aga, nagu oleks luule ja muusika segamine mingi odav flirt. Suhtun oma tegemistesse täie tõsidusega. Muidugi tehakse sarnaseid asju mujalgi. Näiteks eile võisime näha, kuidas Jürgen Rooste ja fs lugesid oma luuletusi d?ässmuusika peale, aga minu jaoks jääb sellest ainuüksi väheks. Need asjad peavad põimuma, kasvama teineteisesse ja looma uusi ruume? Ainsad, kes on tänaseks midagi sellist tõesti saavutanud, olid dadaistid ja sürrealistid nagu Guillaume Apollinaire või Paul van Ostaijen, kui tuua ka üks flaami näide?
*
Eri meediumide segamine viib mu mõtted Richard Wagnerile. Ka tema püüdis saavutada nähtust nimega Gesamtkunstwerk, mis põimiks kokku eri kunstiliigid. Oma otsingutega jõudis ta teatrini. Kuidas Sinuga on?
Võimalik. Teatri suunas olen seni astunud üksikuid samme. Olen kirjutanud ühe lühinäidendi, aga tunnen ise, et “Poeedid ei tantsi” pole veel jõudnud oma tegevuse loogilise lõpuni. Kaugemat tulevikku silmas pidades on Sul ilmselt muidugi õigus, sest oleme kaalunud tantsijate kaasamist seni ainult muusikat ja luulet põiminud etendustesse ja sealt oleks teatrini vaid väike samm.
*
See viib meid üleüldse kirjanduse rolli juurde. Mulle tundub, et kirjanduses ja selle tajumises on praegu kaks vastandlikku tendentsi. Ühelt poolt loetakse üha vähem, teisalt on kirjandus muutumas üha enam etenduseks. Üha populaarsemateks muutuvad kõikvõimalikud kirjandusüritused, nagu näiteks ka praegu käimas olev Tallinna Kirjandusfestival.
Jah, see on tõesti üsna paradoksaalne. Nende arengute üle järele mõeldes peame võtma arvesse seda, et praktiliselt kõik oskavad lugeda ja seda, et raamatud pole just väga kallid. Need eeldused ei ole olnud alati iseenesestmõistetavad.
Samas ei arva ma, et need arengud oleksid selgelt ühesuunalised. Loodan, et kirjandust ei suruta siiski niivõrd nurka, et kogu tema energia kulub iseenese olemasolu õigustamisele. Tegelikult ei ole võimalik olla ilma raamatute maailma tundmata täisväärtuslik inimene. Kui mõtleme vaid kogu raamatukultuuri peale. Tõsiasi, et on olemas raamatud, raamatukogud, arhiivid, peaks kõnelema iseenda eest ning osutama raamatute ja kirjanduse iseväärtusele.
Kuid mida ma samuti tajun, on see, et elame ajastus, mida nimetan teletoopiaks (vt rubriiki “Mõne sõnaga”) – silma võim teiste meelte üle on tohutult kasvanud võrreldes varasema ajaga. Inimesed tahavad lasta end võrgutada silmast. Näide: mul on kasutajakonto Facebookis. Enamik inimesi kasutab Facebooki fotoalbumi või ka muusikavideote hoiustamise kohana. Väga vähesed näevad selles aga võimalust avaldada tekste. Arvan, et see on sümptomaatiline?