Kirjanik Kärt Hellerma:
Appi-appi, naine olla on kahjulik!
Olen antud teemal liigagi palju sõna võtnud, viimati põgusalt ka oma viimases raamatus. Võin ju sõrmega kuu poole osutada, aga ikka leidub keegi, kes ütleb, et ärge vaadake kuud, vaid hoopis sõrme?
Aga kui vaja, kordan põhiteesid üle.
Esiteks. Olla naine on Eestis üldse ja eesti kirjanduses eriti väga kahjulik. Mõnel hetkel tundub see lausa puudena.
Teiseks. Naisel ei piisa Eestis sellest, et ta kirjutab hästi: ta võib kirjutada perfektselt, aga kui tema teemad ja kujutamislaad liiga palju traditsioonilistest erinevad, on ta otsekohe autsaider, kelle nägemus saab sildi: ettevaatust, “naisvaatepunkt”! See aga on üks väga kahtlane asi.
Kolmandaks. “Naisvaatepunkt” ei tähenda muud kui seda, et juhtumisi naissoost olev kirjanik kirjutab oma nime all ja tema lugude peategelased on mõtlevad/tundvad naised-isiksused. NB! Nad ei ole seksobjektid, märgid, skeemid ega mõne hõlpsalt lahterdatava sotsiaalse rolli plakatlikud kandjad (nt prostituudid või küüditatud).
Neljandaks. Varem või hiljem tabavad teda mõnitused ja pilked, mis mõne aja pärast lähevad üle tüdinud õlakehitusteks.
Viiendaks. Kui teda hakkab kummitama tunne, et “diskursus” käitub ülekohtuselt, tema annet mitte millekski pannes, siis tuleb tal võtta teadmiseks, et ta võib oma loomingus üles näidata kas või maailmaklassi: “diskursus” ei hakka teda seetõttu veel arvestama, sest see pole kunagi päevakorras olnud.
Kuuendaks. Kui ta ikkagi nurka ei tõmbu ja söandab hambaid näidata, siis häda talle.
Ja nii edasi ja nii edasi?
Kokkuvõtteks. Need, keda eelnev ei puuduta, võivad seda võtta naljana, aga nende jaoks, kelle jaoks see on igapäevane reaalsus, pole see mingi nali. Muidugi on võrreldes ajaga, kui mina kirjanduses 1990ndatel alustasin, toimunud teatud muutused suhtumistes, aga inerts on suur. Kuivõrd teatakse seda, kui palju ja edukalt on Eeva Parki ja Maimu Bergi avaldatud võõrkeeltes? Ja näiteks Kati Murutar – kes on kirjanduses ja ajakirjanduses muutunud natuke liinitööliseks, kuid kelle hämmastavat töövõimet pole kunagi pisimagi preemiaga tunnustatud?
Aga kui otsida eesti kirjandusest paralleele muusikaga, siis näib ühislaulmine meil tõesti olevat meeskirjanike pärusmaa. Mõned võrdpildid, mis kohe pähe tulevad: RAM-i kuldaegu mälestav meespensionäride ansambel, Meie Mees, Metsatöll, noored räpparid, Mõhk ja Tölpa (pardon!).
Noored kirjanduslikud naised moodustavad viidatud rea taustal hüppava ja la-la-laa hüüdva tantsurühma – täiendamaks mehist show’d mõne värvilise laiguga. Vanemad naised praktiseerivad enamasti harva esinevate solistidena, sooritades vahel võimsaid hüppeid varjust välja ja tagasi. Aga kuna neil puudub laiem toetav pinnas ning nad on sunnitud tegutsema nii laulja, mäned?eri kui ka avalike suhete juhina, kurnab see neist ka kõige andekamad kiiresti ära ning lava on taas Metsatöllu ja kompanii päralt.
* * *
Kirjanik Jan Kaus:
Unustage objektiivsus, seda pole olemas!
Vastus on: segakoor. Teine vastus: keeldun vastamast, kuna küsimus pole kirjanduslik, vaid poliitiline. Selle taga hiilib poliitilise korrektsuse nõue – nägemus, et loomingus peaksid loominguvälised parameetrid lugema rohkem kui esteetilised parameetrid. Minu jaoks pole põhimõtteliselt vahet, kas raamatu on kirjutanud mees või naine – peaasi, et see on kirjutatud hästi. Aga kujutelm, et naiste kirjutatud raamatuid hinnatakse kuidagi vähem kui meeste kirjutatuid, mõjub jõuliselt ja seksikalt – ja diskrimineerivalt. See loogika justkui vabastaks naissoost kirjaniku hästi kirjutamise kohustusest – kuna tegu on naisega, siis näiteks tema teose auhindadest ilmajätmine võib alati osutuda ?ovinismi, mitte teksti enda kvaliteedi märgiks – nagu samuti auhinna andmine meessoost autorile.
Loodetavasti ei hakka see ajuvaba kujutelm kunagi lämmatama asjade loomulikku kulgu. Olgu meelde tuletatud, et Kulka kaks viimast proosaauhinda on läinud naistele. Näiteid on veel: Liivi auhinna on kaks korda saanud neli luuletajat, kõik naised. Sellele võib muidugi alati vastu tulistada: näiteks Kirjanike Liitu ega ajakirja Looming pole kunagi juhtinud naine. Jah, aga selline arutelu viibki välja justkui arusaamani, et kompetentsi või andekuse ette tuleks asetada mingid poliitilis-sotsiaalsed küsimused, näiteks sooline kuuluvus. Ehk on ikkagi nii, et kaks korda on Liivi auhinna saanud eriti head luuletajad. See, et nad esindavad naissugu, on nende kirjandusliku taseme üks kiht, üks osa. Aga kui tahetakse siiski edasi jaurata, tuleb minna euroopalikus meeles lõpuni – kuidas on meil näiteks homoseksuaalsete autorite diskrimineerimisega heteroseksuaalsete kõrval?
Tegelikult on seegi küsimus (st kas eesti kirjanduselus toimub soolist diskrimineerimist) osa igatsusest kehtestada kirjanduse mõistmisel ja mõtestamisel n-ö objektiivsed kriteeriumid. Unustatagu see objektiivsus, seda pole olemas! Kirjandust mõistavad ja mõtestavad mitte masinad ega jumalad ega masin-jumalad, vaid inimesed, kellel on oma erinevad eelistused, (kinnis)ideed ja nägemused. Loomulikult võib nende eelistuste ja ideede seas ringelda ka täiesti mittekirjanduslikke, aga need ei moodusta kokku mingit ühtset massi, mida saaks kergesti ühes suunas vormida.
* * *
Kirjanik Eeva Park:
Eesti autorid üksteise teoseid ei tunne
Koor kooriks, vähemalt dirigendid on seni kõik mehed olnud, aga kuna su küsimus puudutab ju ka “tõrjutust”, siis (minu kogemuste kohaselt) tunnevad end tõrjutuna mitte ainult naised, vaid peaaegu kõik, kes kirjutavad. Omavahelistes vestlustes selgub, et kõigil on justkui kitsas, kõigile oleks nagu tehtud ülekohut ja ehk just seetõttu ongi kirjanikkonna kollegiaalne sõbralikkus nii rangelt limiteeritud.
Suusõnalised hinnangud eesti kirjandusele ei kattu kuigivõrd ametliku kirjanduskäsitlusega ning sellise väärtusnihke halvavast mõjust ei pääse ei vanad ega noored, ei mehed, ega veelgi vähem naised. Ühel Kirjanike Liidu üldkoosolekul vihast värisevat meeskolleegi vaadates hakkas tõsine hirm, et ta sealsamas ärritusest kokku kukub. Ärrituse põhjuseks oli ikka see, et teda ei loeta ega tunnustata, ja see, et teisi loetakse ülearugi.
Ongi kurb tõde, et ega eesti kirjanikud üksteise töid peaaegu ei tunne. Osa kirjarahvast ei loe Loomingutki ning võikski öelda, et üksteise loodu suhtes elatakse tihti vanast rasvast ja teatakse-tuntakse vaid mõnd põhiteksti. Kõik on seetõttu vägagi juhuslik. Nii kirjanduslik meeldimine kui mittemeeldimine põhineb vähemalt osaliselt inimestevahelisel suhtesegadikul, mitte loomingul.
Pean ka ise tunnistama, et on autoreid, kelle raamatut ma poes naljalt kätte ei võta, kuigi tean, et mu suhtumine on rumal ja ebaprofessionaalne. Aga ega ma ei olekski ju tasakaalukalt targa inimesena kirjanik.
Jarmo Virmavirta mainib Postimehes oma Sofi Oksaneni ja Imbi Paju artklikogumikku käsitlevas tekstis kokkuvõtvalt: “Kirjastajad müüvad ju igal pool rohkem kirjanikku kui teost. Vahel saadab müügiedu ka halba raamatut tänu erilisele persoonile?”
Raamat raamatuks, häda algab sellest, et persooniks saamisel peab inimesel ka tibake õnne olema – läbikõrbenud ilmateadustaja Peebu tegemistel hoitakse nüüd ju hoolega silma peal. Lugesin kirjanduslikku eelteadet, et juunis ilmub vastsel autoril lasteluulekogu, mis “oleks kui ilma ABC issile ja emmele”.
Eesti kirjanduselu tõrjututest toon aga ühe näite: kui viimasel Kirjanike Liidu aastakoosolekul tervitati kombekohaselt saali ees uusi liikmeid, siis loeti ette meessoost isikud ja jäeti nimetamata uued naisliikmed, kes sealsamas saalis viibisid.
Ma ei arva, et seda tehti meelega, sest kui oleks tehtud, oleks see isegi parem, kui lihtsalt niisama “nurka unustamine”.
* * *
Kirjanik Jaak Urmet:
Ei, eesti kirjanduses on kõigil võrdsed õigused
Eesti kirjandus on segakoor nii soost kui vanusest lähtudes. Kes selles kahtleb, sellel soovitan vaadata näiteks Kirjanike Liidu nimekirja, kus tähestikulises korras, kuid muus mõttes kenasti läbisegi figureerivad noored, keskealised ja auväärsed seeniorid.
Ei tohiks nurinat tõsta ka, nagu oleks mehed enda valdusse kiskunud miski olulise ülekaalu või nagu surutaks naisi eesti kirjanduses mingil viisil tagaplaanile. Kui hakkame näiteks otsast nimetama tänapäeva olulisi naiskirjanikke, -kirjandusteadlasi, -tõlkijaid vm -figurante, siis lööb tähemärke lugev toimetaja enne noa vahele ja paneb “jpt”, kui nende nimekirjaga ühele poole saaks.
Algus oleks sellel ometi näiteks selline: Andra Teede, Maarja Kangro, Kristiina Ehin, Doris Kareva, Kristiina Kass, Kauksi Ülle, Elo Viiding, Leelo Tungal, Ave Alavainu, Kärt Hellerma, Merca, Krista Kaer, Ene Mihkelson, Mari Saat, Aidi Vallik, Helga Nõu, Liisi Ojamaa, Sirje Olesk, Maie Kalda, Eeva Park, Kätlin Kaldmaa, Aino Pervik, Tiina Laanem, Piret Raud, Kristiina Ross, Anu Saluäär, Piret Bristol, Jelena Skulskaja, Marin Laak, Anne Lange, Kerttu Soans, Triin Soomets, Eia Uus, Tiia Toomet, Maiga Varik, Piret Saluri, Epp Annus, Ilona Kivirähk, Maimu Berg, Kerttu Rakke, Elme Väljaste? jne. Igaühel oma suurus, oma koht, oma taust. Oma saavutuste pagas, milleta eesti kirjandus oleks vaesem.
Minu meelest pole naisi eesti kirjanduse ajaloo jooksul mitte kunagi tagaplaanile surutud. Juba aegade hämarusest saati on eesti luules suurte kuningate, vürstide ja printside kõrval uhkelt poseerinud ka printsessid. Esmalt tegi otsa lahti Koidula, tema järel Haava, siis Under, siis Alver, siis Luik, siis Kareva. Proosas on aga viimasel ajal silma paistnud just naised: Mihkelson, Saat, Park, Tungal, Laanem? Eesti kirjanduslugu on uurinud ja uurib meeste kõrval ka suurejooneline plejaad naisi – ja absoluutselt mitte kergemakaaluliselt. Ja lastekirjanduse puhul on hoopis meestel olnud kogu aeg kõvem tegemine, et naiste selja tagant nähtavale paista.
Ei, eesti kirjanduses on kõigil võrdsed õigused. Naised miskipärast ise ei kipu väga tegelema kirjanduse või poliitikaga. Neil on kõik võimalused, aga ikka ei ole riigikogus sugusid fifty-fifty (one), ega paista olevat sedasi lood ka kirjanduses. Aga kõigil, kes tahavad, on ometi võimalus. Isegi igihaljad grafomaanid (Miina Hint) jõuavad parnass-ajakirja Looming (2008|, nr 5). Ja neid, kes tahavad, on ikkagi liiga palju selleks, et rääkida miskist ebaõiglasest meeste ülekaalust.