Esimene inimene, keda ma Valgevene pealinna saabudes kohtasin, oli eakas daam. Tal oli seljas päevinäinud kasukas ja peas karusnahkne müts eelmise sajandi keskpaigast. Ta lähenes mulle ujedalt ja ütles: “Ma olen arst. Minu mees on samuti arst, psühhiaater.”
Ma taipasin, et tegu on delikaatse sissejuhatusega, millele järgneb palve osutada veidi materiaalset abi. Astusin sammu lähemale ja küsisin: “Kas te valimas käisite?”
Daam viivitas, heitis pilgu ümberringi ja vastas vaikselt: “Kui te peate silmas Teda, siis mina hääletasin vastu, vastu.”
Mul ei jäänud midagi muud üle, kui raha välja laduda.
Euroopa lõpp
Prantsuse luuletaja Paul Valéry ütles, et Euroopa piirid lõpevad seal, kuhu ehitatakse viimane gooti katedraal. Meie ajal kõlab see pisut vanamoodsalt, ehkki omajagu täpselt.
Asi on nii, et Minskis gootikat ei ole. See-eest kõrgub neogooti stiilis püha Simeoni ja Jelena kirik otse Valgevene valitsuse hoone kõrval (ehitatud kolmekümnendatel aastatel ranges funktsionalistlikus stiilis).
Veel on Minskis säilinud tõeline barokk, mille tõttu ta sarnaneb oma naabri ja venna – Vilniusega. See on muide enesestmõistetav. Kui ajalugu oleks teinud teistsuguse käänaku, oleks Vilnius võinud saada Valgevene pealinnaks või Minskist oleks saanud Leedu pealinn.
Barokk nagu gootikagi on samuti Euroopa, ainult natuke uuem.
Ent Minski arhitektuurilisel palgel valitseb peamiselt stalinlik ampiir. See ei olnud mõeldud mitte niivõrd lihtsatele inimestele kui ametnikele. Aga laiad bulvarid ei sobinud mitte jalakäijatele, vaid pigem võime kiitvatele demonstrantidele.
Minsk on ideaalne koht sõjaväe rasketehnika kolonnide paradeerimiseks ja sõdurite marssimiseks.
Seda asjaolu kasutati suure eduga nii Nõukogude minevikus kui ka Aleksander Luka?enka valitsemise ajal. Minskis armastatakse demonstratsioone ja sõjalisi paraade ja osatakse neid korraldada. Opositsiooniline noorus kügeleb kikivarvul rangete, kuid hästikasvatatud militsionääride pilgu all.
Pariisi koerafarm
Ka Pariisis peaaegu ei ole gootikat. See lammutati juba 19. sajandil, kui rajati suured bulvarid. Alles jäeti ainult kirikud, ja sedagi mitte igal pool. See-eest on igal pool kerjused. Nad on stiilsest Minski daamist erinevad. Vaba käitumisega. Joovad otse pudelikaelast.
Ühel õhtul, istudes Budapesti platsi pingil, tegin ühe Pariisi clochard’iga lähemat tutvust.
Asi oli nii. Varahommikul jalutama minnes avastasin midagi koerafarmi taolist. Loomad – neid oli umbes kolmkümmend, aga võib-olla ka rohkem – magasid üksteise vastu surutult suures hunnikus. Kahel pool lamas koeri valvates kaks tumedat kogu. Kogu seda kompositsiooni piirasid omakorda mahukad kotid ja ratastega kohvrid.
Istusin koerte lähedale pingile ja panin suitsu ette. Ma ei pidanud kaua ootama. Esimesena hakkasid ärkama koerad. Nad olid kõik ühtemoodi: miniatuursed, koheva karvaga, äärmiselt avala silmavaatega. Seejärel hakkasid liigutama ka inimesed. Nad käitusid väga vaikselt, nii loomad kui ka inimesed.
Grupile hakkasid ükshaaval lähenema kurvameelse moega isikud. Pärast peremeestega läbirääkimist lahkusid nad, võttes kaasa kord ühe koera, kord kaks.
Ja siis rumeenlased
Päeval nägin neid igal pool linnas. Nad istusid otse kõnniteel maas. Möödujatelt nad midagi ei luninud. Tegelesid oma asjadega. Igaühel oli ees papitükk kirjaga “S.V.P un euro pour les chiens”.
Ostsin kaheliitrise punase veini, paki kitsejuustu ja naasin Budapesti platsile. Ilm oli soe, pluss 18, polnud tuuleõhkugi, mis ühele tallinlasele on tõeline kingitus. Tõeline kevadõhtu. Võib-olla sellepärast tunduski värske veini ja kitsejuustu maitse eriline, meenutades minu lõunamaist lapsepõlve.
Ükshaaval hakkasid saabuma inimesed koertega. Nad andsid loomad koerafarmi peremeestele üle ja jagasid tööpäeval teenitud raha ära. Lahkuma ei kiirustanud, istusid hoopis ringi maha ja vestlesid vaikselt millestki, heites pilke minu poole.
Mingil hetkel tõusis üks neist püsti, vististi kõige julgem, ning astus mulle lähemale. Ta küsis suitsu. Aktsendist sain aru, et minu ees on rumeenlane. See vaid kinnitas minu oletust, et kõik need loomaarmastajad on minu kaasmaalased.
Andsin kaks sigaretti.
Omade juurde tagasi läinud, andis mees sigaretid üle ning nad hakkasid minu isikut vaagima. Juba natuke kõvema häälega.
“Ilmselgelt turist,” ütles suitsuküsija.
“Mina arvan kah seda,” sõnas koerte peamees.
“Arvatavasti poolakas,” lisas kolmas, “aga võib-olla t?ehh.”
Minu olukord hakkas kahemõtteliseks muutuma. Ma ei suutnud naeratust alla suruda, sest minu vaarisa oli tõepoolest poolakas.
Nad pidasid omavahel nõu ja saatsid jälle saadiku välja. Tema käes oli tühi plastpudel. Ta ulatas selle mulle ja päris: “Kas saaksite natuke välja teha?”
Kallasin tema jaoks ümber umbes pool liitrit ja andsin pudeli tagasi. Mitte et ta oleks rõõmus olnud, aga rahul kindlasti küll.
Mina asutasin minema, viipasin rumeenlastele käega ja läksin oma hotelli, mis õnneks oli lähedal, Amsterdami tänaval.
Ei-ei! Tallinn!
Pariisist minema lennates kohtusin jällegi rumeenlastega. Bukaresti lennu väljumine hilines, sest reisijad olid kadunud. Kogu lennujaam otsis neid, nemad aga ostsid duty-free’s nänni. Näinud minu käes Rumeenia passi, hakkas lennukompanii naistöötaja minu peale karjuma: “Mida te siin seisate, kiiresti lennukisse. Teie pärast ei panda mootoreid käima!”
“Ei, ei,” unustasin ma õudusest kõik sõnad ja ainult vehkisin kätega, “ei Bucarest, Tallinn.”