Kaks aastat tagasi võeti Viljandi teatrikoolis vastu nn Von Krahli kursus. Loogikaga, et neist tuleb nelja aasta pärast Krahli trupile täiendus. Muuhulgas teeb nendega tööd Kristian Smeds – soome teatri, vist isegi enam, Euroopa teatri viimaste aastate tähetorn.
Respekti eluks tegemine
Ning aprillikuu lõpupoole näidati tudengitega tehtavat work-in-progressi – lavastusealget Dostojevski “Vendade Karamazovite” järgi. Lavastus ise saab valmis aastal 2011|. Et mida siis on näha, kui tehtud on natuke, ja palju saab tehtud siis, kui kaks aastat on mööda läinud?
Eelkõige printsiipi. Nii pedagoogilist kui ka lavalist. Smeds on oma kujundite mees, vist on täpne nii ütelda. Ja see, mida me selles lavalises lahenduses lavalisi printsiipe vaadates nägime, oli – kaval. Vabastav ehk. Vabastav, ee… krambist. Igapäevasusest. Sellest nagu “just nagu” peaks tegema. Maailmakirjanduse klassikat mängima. Et kuidagi respektiga või nii. Mitte et respekt oleks kaotatud, vaid – respekt on eluks tehtud.
Laia haaret
Mis Kowalsky sellega ütelda tahab, on, et Smeds on võtnud maailma kirjandusklassika ühe paksema ja keerulisema teose ning alustanud noortega sellest otsast, mis kaaluka kirjanduse neile lähedale toob. Ja ma ei räägi siin mitte niivõrd sellest, et laval on bänd ja laval on limbotants ja laval on melu ning muidu tants, vaid just sellest, et laval on inimestevahelised suhted rohujuure tasandil. See, et Dostojevski teos on lisaks muule sula filosoofia, sügav pilk, laiahaardeline maailmakäsitlus… ja kõik need teised sõnad, see muidugi. Aga algab ju kogu see sügavus ikkagi inimestest. Nende tahtest. Ihadest. Omavahelistest suhetest. Armastusest ja vihkamisest. Ning seda kaudu on Smeds ka liikunud.
Niisiis – all on inimestevahelised suhted. Järgneb nende analüüs ja mõistmine. Ning sinna peale pannakse teatraalne vabadus. Kujundlikkus, mis karjub ainult ühte – teatri väljendusvahenditega on kõik võimalik. Et mitte ainult neljas sein ei ole auk, kust teiste sisse vaadata. Või kuidagi nii. Lahe.
Ei, see ei ole maailmapurustuslik, selles tähenduses, et see oleks midagi enneolematult uut. Et sellist pedagoogikat pole varem olnud. Aga on õige.