Möödunud aastal mainis üks Rootsi endisi luurejuhte ammuseid aegu meenutades, kuidas 15 aasta tagune Eesti kaitseminister Hain Rebas soovitas usaldada vaid neid isikuid Eestis, kel on Eesti Üliõpilaste Seltsi ehk EÜS-i sõrmus sõrmes. Rebas näitas ette, et tema kannab ühte sellist sõrmust. Keerulistel algusaastatel ei teadnud ilmselt keegi ei siin ega piiri taga, keda usaldada…
Väikesed ja suured müüdid
Tänaseks muidugi teame kõik, et paljud Eesti iseseisvust taastanud tegelased, näiteks Mart Laari rahvusmeelse valitsuse liikmed ja teised lähimast ringist (ERSP, hilisem Isamaaliit jne) kuulusid tõepoolest EÜS-i ridadesse.
Teada on, et EÜS andis oma teklivärvid Eesti lipule, ent seltsi kandev roll Venemaa Keisririigi aegses Eestis ja Wabariigi sõjaeelses ühiskondlikus elus on siiski suures osas müüt.
Juba enne I maailmasõda olid EÜS-ist lahku löönud mitmed korporatsioonid, kes taotlesid endile samu värve, kuid kellele selts lihtsalt keeldus korduvalt oma värve andmast. Tegelikkuses pidi sini-must-valge saama hoopiski korp! Fraternitas Viliensise värvideks, ent tsaaririik ja baltisaksa vastuseis ei lasknud eestimeelset korporatsiooni registreerida. Korporatsioonide vaheline nägelemine (mitte ainult värvide üle) jätkus ehteestlaslikult vahelduva eduga kuni N Liidu vägede sissemarsini 1940. aastal.
Estica ja Vironia
Kandvat rolli vabariigi loomisel ja Vabadussõja ajal võib pigem omistada korporatsioonile Fraternitas Estica (algusaastatel kõnekeeles ka Vironia, mis omakorda eraldus EÜS-ist), mis tegutses algul EÜS-i sees kui omamoodi selts seltsis. Estica liikmeiks olid hilisem president Konstantin Päts ja riigivanem Friedrich Akel.
Tundub, et Vironia tegi Eesti poliitikas ilma peamiselt ajavahemikus 1921-1927, mil järjekorras kolmandaks riigivanemaks oli korpi liige Juhan Kukk. Samuti Oskar Amberg (I ja II Riigikogu liige, töö- ja hoolekande minister 1923.-1926. aastal; sõjaminister 1924. aastal, teedeminister 1925.-1926. aastal), Eduard Aule (Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse toitlustusminister 1919. aastal, Eesti Panga president 1921.-1925. aastal), Karl Ipsberg (Asutava Kogu, I ja II Riigikogu liige, 1921.-1924. aastail kolmel korral teedeminister), Gustav Jonson (Vabadussõja-aegne ratsarügemendi komandör, Vabadusristi kavaler ja 1940. aastal sõjavägede ülemjuhataja), Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse nõunik Hanno Johannes Kompus, majandus- ja välisminister ning suursaadik Karl Selter, rahandusminister Leo Sepp, presidendi kantseleiülem Elmar Tambek, arhitekt Edgar Johan Kuusik ning ajakirjanik ja poliitik Andres Küng. Kõik need isikud olid Estica liikmed ja tegid ilma vabariigi esimesel kümnendil.
Sakala ja vapsid
Kümnendi vahetusel kerkisid pinnale uued jõud.
Sakala liikmete tähetund saabuski veidi hiljem, kuivõrd nende hulgas oli palju vapside pooldajaid ja juhte: Artur Sirk, Karl Arnold Jalakas ja Theodor Rõuk. Ometi kuulus just Sakala liikmete hulka ka Artur Luik – ainus, kelle korporatsioon endi hulgast 99 aastaks pagendas ehk ära rukkis. Põhjuseks see, et Luik kolis Nõukogude Venemaale.
Tagantjärele teame, et nn Sakala klann võimule ei pääsenud. Põhjuseks Pätsi vaikiv pööre.
Nii Sakala, Estica, Ugala kui ka Rotalia olid lahkunud vastuolude tõttu EÜS-i alt. Siiski ei saa ka EÜS-i osa alahinnata – seltsi kuulsaimaks esindajaks on riigivanem Jaan Tõnisson.
Raimla
Ehk teistest veidi vähem kuulus oli korp! Raimla, kuid selle liikmete hulgas oli siiski palju poliitikuid: Riigikogu liikmed Tõnis Kalbus (Asutava Kogu liige, kohtu- ja siseminister), Johannes Pikkov (teedeminister), Vladimir Roopere (kohtu- ja siseminister), Aleksander Veiderma (Asutava Kogu liige, haridusminister), Ado Anderkop, Juhan Vilms, 1937. aasta põhiseaduse koostaja Artur Mägi, haridusminister Paul Kogerman, Haapsalu linnapea Hans Alver ja Eesti aukonsul Marokos Rudolf Peets.
Tundub, et nii Estica kui ka teised korporatsioonid püüdsid täita oma liikmetega eelkõige sise- ja kohtuministri kohta, samuti teedeministri ja sotsiaal- või haridusministri kohta.
Rotalia lootuseta pingutused ja vabariigi päästjad
Vabariigi lõpupoole ja II maailmasõja päevil aga olid juhtpositsioonid läinud kas juhuslikult või põhjuslikult pigem Rotalia kätte, kelle liikmeks olid nii Jüri Uluots kui ka Otto Tief.
Mõningast korporatiivsust seega Eesti tollases poliitikas võib täheldada (eriti perioodide kaupa vaadeldes), kuid kaheldav on EÜS-i eriline roll selles.
Vabadussõtta läksid pea kõik korporatsioonid in corpore, mitte ainult EÜS.
Rebast aga tema EÜS-i sõrmus ei aidanud ja Laarile sadamast oma autojuhiga lahkumisavalduse saatnud käpardlik kaitseminister jäi eestlastele meelde kui eluvõõra väliseestlase võrdkuju.