Rein Raud, kui mõtlete tagasi oma esimeste loengute ja esimeste üliõpilaste peale, siis kuidas olete selle aja jooksul muutunud Teie ja kuidas üliõpilased?
Alustasin loengupidamist Eesti Humanitaarinstituudis 1989. aasta sügisel. Kartsin kangesti, et jagan liiga vähe informatsiooni ja jätan seetõttu nigela mulje – pidasin oma esimesi üliõpilasi väga nõudlikeks. Toona ei olnud meil ju ka mingeid tehnilisi abivahendeid, kõike andis edasi elav hääl ja sai üles kirjutatud kümnetes erinevates versioonides.
Üliõpilaste seas seevastu puudus täielikult kontingent, kelle jaoks kõrgharidus oli vaid elus edasijõudmiseks vajalik paber või äärmisel juhul soovitud ameti pidamiseks vajalik teadmiste kogum. Õppima tuldi, kuna taheti teada, mõista ja areneda inimestena. Sel ajal oli see ka loomulik, sest keegi ei saanudki teha pika perspektiivitajuga tulevikuplaane, keegi ju ei teadnud, mis juhtub aasta või paari pärast. Ka praegu on parimad üliõpilased need, kelle jaoks on peamine motivatsioon isiklikult areneda, ehkki ratsionaalsete olenditena teevad nad loomulikult ka tulevikuplaane ja oskavad mõelda, kuidas end teostada ilma enesega vastuollu minemata.
Mis puutub praegustesse loengutesse, siis üht-teist olen ma pikkade aastate jooksul õppinud. Olen avastanud, et tehnilistel vahenditel on väga suur distsiplineerimisvõime, mis ei olegi alati hea. Slaidid ekraanil ei mõju hästi, kui jäävad sinna liiga kauaks – see tähendab, et tuleb edasi liikuda täpse plaani järgi ja jagada teadmine pisikesteks killukesteks. Minu meelest on aga oluline, et iga loeng oleks vähemasti teatavas osas improvisatsioon. Õppejõule tuleb korraga midagi meelde ja ta teeb kas või 20 minuti pikkuse kõrvalepõike. Aastate pärast võivad tema loengus viibinutel põhiliselt just need kõrvalepõiked meeles olla. See on põhjus, miks mu meelest ka ranged kursuseprogrammid pigem kahjustavad õppe üldist kvaliteeti. Aga see käib muidugi eeskätt väga heade õppejõudude kohta.
*
Millised eelised annab ülikoolile virtuaalsete lahenduste (e-õpe, IVA, virtuaalülikool, loengud veebis, võimalus luua oma ainele kodulehekülg) kasutamine?
Ajad ja tehnoloogilised võimalused muutuvad ja ülikool oleks rumal, kui ta neid ära ei kasutaks. E-ressursside rakendamine muudab õppimise tunduvalt paindlikumaks. Kui näiteks samal ajal toimub kaks kursust, millest üks nõuab osalemist laboratooriumieksperimentides, aga teine koosneb vaid loengutest, siis juhul, kui teine on mulle kättesaadav virtuaalülikooli kaudu, võin valida esimese, teise loengud laadida arvutisse ja eksami sooritada mõlemas. Ise loon iga oma seminari jaoks viimastel aastatel alati väikese sotsiaalse võrgustiku, kuhu saab riputada töid, materjale ja foorumites jätkata vestlust, mis seminaris pooleli jäi. Ekslik on aga arvata, et e-õpe võiks asendada ülikooli füüsilise keskkonna täielikult, vähemalt mitte tehnika praegusel arengutasemel. E-õpe vabastab meie jaoks aega, mida saame kasutada teisiti. Auditoorne õpe peaks olema praegusest palju suuremal määral seminaripõhine, sest teadmine sünnib ja areneb ainult dialoogis.
*
Mis võiks muutuda õpetamise vormis?
Õpetamine peab olema mitmekesine ja paindlik. Mu meelest ei tohiks ükski kursus korduda samasugusena, auditoorses vormis võiks iga aine olla üliõpilasele kättesaadav vaid kord tema õppetsükli jooksul (muul ajal sooritatav iseseisva töö põhjal), välja arvatud sissejuhatavad ja üldained ning mõned eriala põhikursused, mis peaksid olema kättesaadavad peaasjalikult virtuaalsel kujul.
Loomulikult ei saa seda põhimõtet läbi viia neil erialadel, kus spetsiifika seda ei luba – ei ole vaja veebis korvpalli mängida, ehkki seegi on tehnoloogiliselt võimalik. Väga paljudel aladel aga oleks selline muutus teostatav. Ka õppejõu jaoks oleks niiviisi iga kursus uus, sest viimati 2-3 aastat tagasi käsitletud ainet peaks ju vahepeal toimunu valguses üle vaatama. Muidugi tähendaks see ühtlasi, et õppejõudude auditoorne koormus ei saaks olla nii suur. Eriti nooremate õppejõudude jaoks on liiga suur nädalatundide arv arengurisk, sest ei jäta aega oma ainele loominguliselt lähenemiseks, rääkimata uurimistööst, erialakirjanduse jälgimisest ja muust akadeemilise inimese jaoks vajalikust.
*
Mida arvate taolistest veebikeskkondadest nagu Second Life, Facebook – kas tulevikus võiks ülikooli ka nendega siduda?
Meie ülikool on juba praegu selliste keskkondadega seotud tunduvalt rohkem kui meie kolleegid. Kui lööte Facebooki otsingumootorisse “ülikool”, tuleb gruppidena peale meie kogukonna välja veel vaid üks TÜ spordiselts, samuti pole ühegi teise avaliku ülikooli rektor aktiivkasutaja. Tundub, et teiste Eesti ülikoolidega võrreldes on Facebookis ka meie üliõpilasi proportsionaalselt rohkem, mille üle mul on hea meel, sest kasutan seda keskkonda tihti teadete saatmiseks. Aga tõsi ta on, et võiksime sealgi olla veel nähtavamad.
Samuti tuleks arendada Skype’i ja muu sellise tarkvara kasutamise võimalusi – näiteks ka välismaal vahetuses olles võiks saada osa mõnedest eriti olulistest ülikoolis toimuvatest asjadest või tuua meie üliõpilasteni loenguid ja seminare, mille osalejad võivad füüsiliselt olla mööda maailma laiali.
*
Mil määral peaks ülikool kaasas käima noortega, kes on suures osas üles kasvanud virtuaalmaailmas? Või võikski ta jääda natuke vanamoeliseks traditsioone kandvaks asutuseks?
Ma arvan, et ülikoolid ei peaks selles asjas kõik olema ühesugused. Tallinna ülikooli üks põhiväärtus on avatus ja dünaamilisus ja see ütleb ju, et peaksime igasuguste arengutega kursis olema ning ära kasutama kõike, mis aitab meil paremini teha oma tööd.