Stilist Anu Aaremäe: Lõbus on ja targemaks saab ka
Filme, mida mitu korda vaadata viitsiks, pole just palju. “Diskot ja tuumasõda” olen tänaseks vist kolm korda täitsa korralikult algusest lõpuni vaadanud ja ikka ei hakka igav.
Võib vist öelda, et tegu on nostalgiahõngulise põlvkonnafilmiga. Aga mitte ainult. Mõnuga vaatasid seda nii paadunud lõunaeestlane kui ka inimene, kes on selgelt liiga noor, et välismaa autodega rääkinud olla.
Kohustuslik film?
Oli see dokfilm või mängukas? Siin on linnalegendid segunenud reaalsusega. Kust läheb ?anride vaheline piir? ja kas sellel alati on üldse tähtsust? Autorid on suutnud mitu ?anri kokku panna ja oma idee teenistusse rakendada.
See on ohjeldamatult lõbus film – ja targemaks saab ka. Just seetõttu tabab mind üsna filmi alguses mõte, et see on see film, mis peaks raudselt kooliprogrammi kuuluma kui lähiajalugu tutvustav materjal. Sellist filmi vaataksid pubekad, silmad krõllis. Irvitaksid kui ?aakalid, aga nii mõnedki asjad saaksid tunduvalt selgemaks.
Igasugused lood
Pärast esimest filmivaatamist tõdesin: oo, ma olen sihtgrupp küll, aga ma ei teadnud ikka pooli asju. Ma ei teadnud isegi seda, et Eesti TV on Soome telekanalitest vanem, et eestlased väntasid algusaegadel spetsiaalselt soomlastele tehtud propagandasaateid.
Ma ei olnud märganud ka kraadiklaasijärjekordi apteekide uste taga ega teadnud, miks kraadiklaas veel hea võib olla (filmis näidatakse, kuidas sellest teha selline antenn, mis segajatele ei allu). Olin küll kuulnud teksapüksi-turistidest, aga mitte mikroskeemi ülelahe smugeldajatest. Ka sellest “glamuurist”, mis plokiehitajate kodudes toimus, olin mina sootuks eemale jäänud. Ja poissi tordikarbiga pole ma osanud näha kellegi teisena kui tordipoisina.
Ah et tublide eestlaste vahendusel varustati kuuendikku planeedist VHS-formaadis filmidega, millel soomekeelsed subtiitrid all? Miks mitte.
Seltsimeeste suurejooneline seksihuvi
Legend “Dallase” jõudmisest Võrumaale kõlab täiesti uskumatult. Nii absurdset lugu on raske kirjutuslaua taga välja mõelda? Kas need Jaak Kilmi sugulased olid siis mingid hälvikud? Ja kogu küla takkaotsa? Mäletan tollest ajast igasuguseid hullunud nännolooge, aga kas see ei ole nüüd natuke liig?! Vähemalt tänasel päeval tahaks küll niimoodi küsida.
Sama absurdselt kõlab kogu vabariigi kaelakandva elanikkonna pealinna kogunemine päevaks, mil näidati “Emmanuelle’i”. Äkki tõesti koguneti? Või kui see ka päris nii ei olnud, kõlab see hästi. Seltsimeeste suurejooneline seksihuvi. Seda invasiooni illustreerivad ka arhiivikaadrid? Aga kuna ma pole politseikoer, ei oska ma öelda, kuhu need inimesed kõik sedamoodi reas sõitsid. Äkki hoopis laulupeole?!
Lavastatud olekust
Õudselt tahaks millegi kallal norida ka. Ainus asi, mille kallal iriseda annab, on lavastatud klippide stilistika. Saan aru, et selles kontekstis peavadki asjad üle võlli keeratud olema. Stilisti seisukohast vaadatuna näen aga paraku mitte ülekeeramist, vaid lati alt läbipugemist. Ma ei näinud ekraanil peaaegu ühtegi mitteautentset asja. Aga ma ei näinud ka 1980ndate edasipürgiva eestlase maitset. Ajastu tunnet ja rõõmsat äratundmist, et “oi-jaa, mäletad, olid jah sellised ja sellised”, ei tekkinud.
Oi kuidas oleks tahtnud sattuda sektsioonkappide, totrate topeltkardinate, munarestidest lagede ja vesipiltidega morsiklaasidega uhkeldavasse magalakorterisse.
Oleks tahtnud näha poppe kahe triibuga Marati dresse ja Karhu tosse. Kümneid ja sadu pibomütse, mitte läkiläkisid. Palja naisega kilekotte, mida on koduste vahenditega parandatud. Puukottasid, turbakotte, Põhjala kummikuid ja muid must be asju. Tupeeritud soenguid ja odavaid plastikehteid.
Nende asemel näidatakse meile halle, räsitud, ajatuid inimesi. Ärevakstegevalt vaeseid inimesi, aga räägitakse lääne propaganda mõjust. Diskost ja tuumasõjast ja “Ritari ässäst” ja “Emmanuelle’ist” ja “Dallasest” ja “Dünastiast” ja Tuplast ja Jenkkist ja seksfilmist. Ma ei näe nende lavastatud inimeste olekus püüdu läänelikkusele, püüdu olla nii, nagu ollakse Soome telekas.
Hoovitäis nõuka-autosid
See infantiilne “edasipüüdlikkus” oli toona linnapildis oi kui olemas. Võib-olla Jaak ja Kiur kui normaalsed poisid ei pannud seda nii teravalt tähele? Vaatasid muid asju. Näiteks autosid? Autotrikid ongi neil ülihästi õnnestunud. Kust võtta tänapäeval hoovitäit nõuka-autosid? Või olid nad erinevad reaalsused nii hästi kokku monteerinud, et õmblust polnud võimalik tuvastada.
Tegelikult on neil autentseid kaadreid ka korralikus koguses ja need päästavad asja. Normaalse vaataja petavad ilmselt ilusti ära, aga minusugusele stiilipedele jäid nad muidugi oma läkiläkidega hammaste vahele.
* * *
Filmi autor Jaak Kilmi: Kuidas reaalsus fantaasiaks üle läheb
Niipalju, kui ma suudan tagasi mõelda oma lapsepõlve peale, mäletan ma enda ümber Õismäge; täpsemalt ühte hoovi, kus oli üks liivakast, üks kiik, mis pidevalt katki läks, ja üks vaibakloppimise puu, mida kutsuti “turnikaks”. Ega mu elul polnud muidu ka suurt häda midagi, kuid lausa suurepäraseks tegi selle seik, et ma nägin Soome televisiooni.
*
Ükskord, kui ma olin umbes kaheksane, käisid meil külas sugulased Lõuna-Eestist. Reede õhtul vaatasime perega “Dallast”, nagu ikka. Kuid meie sugulased nägid “Dallast” esimest korda. Ja see oli teine “Dallas”, mida nemad nägid. See oli lummav spiritistlik seanss, kus minu ema oli meediumiks, kes tõlkis maakeelde kõik need võõrad tegelased ja nende armusuhted.
Mu sugulased nägid esimest korda elus inimesi, kes jõid viskit jääkuubikutega. Nad nägid pilvelõhkujaid, valgete hammastega mehi ja ilusaid, aga õnnetuid naisi. Ja kõik olid miljonärid.
Ma lubasin Urvele, oma onutütrele, et ma kirjutan talle edaspidi iga nädal, mis “Dallases” juhtub, et ta ei kaotaks kunagi sidet selle “päris maailmaga”, millega kohtus meie juures Õismäe kodus.
Nii ma siis hakkasingi Urvele kirjutama. Urve aga jutustas külarahvale minu kirju ümber. Tegi seda alguses oma õue peal, siis poesabas, siis juba kodudes, kuhu teda pikisilmi oodati. Aegamisi tekkis tema ümber suur ja andunud kuulajaskond, kes kõik ootasid uudiseid Dallase-mailt.
*
Kirjutasin Urvele järjepidevalt kuni kevadeni, hooaja lõpuni. See “Dallase” telehooaeg aga lõppes millegagi, mis ei mõjunud tugevalt mitte üksnes Urvele, vaid jättis tugeva jälje televisiooni ajalukku. Tulistati J.R.-i. “Kes tulistas? Kas J.R. jääb ellu?” jäi küsimuseks kümnetele miljonitele televaatajatele kogu läänepoolkeral. Oodati sügishooaja algust, mis andnuks vastused neile kripeldavatele küsimustele.
Urve ei julgenud külainimestele öelda, et Dallase tegemistes saabub kolme kuu pikkune paus. Kõik ju ootasid. Nii võttis ta ette paberi ja pastaka ning mõtles oma peast välja, mis edasi sai.
*
Enam küla peal muust ei räägitud kui “Dallasest”. Isegi sovhoosi ansambel laulis “Dallasest”.
Aga sügisel läks nii, et külainimesed saatsid ühiskirja Eesti Televisioonile ja partei keskkomiteele – et neil on rekordnäitajatega sovhoos ja sotsialistliku võistluse võitja ja kas võiks nüüd nii olla, et kas Eesti või Leningradi kanali pealt “Dallast” näidataks.
Ja sellest tuli lõpuks väga suur pahandus. Rajooni parteikomiteest tuli komisjon asja uurima. Küsitleti inimesi, korraldati koosolek, noomiti, selgitati, et tegemist pole nõukogude inimesele kohase meelelahutusega. Vahetati välja külanõukogu esimees ja kooli pioneerijuht.
*
See kõik oleks võinud vabalt ka niimoodi juhtuda, kui ma oleksin Urvele kirjutama hakanud. Ja kui ta ka tegelikult oleks meie juures “Dallast” näinud.
Midagi sellist toimus muidugi ka päris elus, ehkki mitu aastat hiljem, kui Soomest tuli “Knight Rider” ja Urve oli juba suur tüdruk ja sattus meile külla ja ütles, et tal on nii kahju, et ta järgmist osa ei näe…
*
Kui me Kiuriga filmi stsenaariumi kirjutama hakkasime, siis meenus mulle see seik. Käivitus fantaasia ja ühest Urve pillatud lausest sai eepilise ulatusega melodraama.
2003|. aastal korjasime oma eakaaslastelt mälestusi omaaegsest Soome televisioonist. Meid rabas see, et need lood olid nii visuaalsed ja naljakad, täis kummalisi kontraste. Kasutasimegi lõpuks filmis paljusid lugusid või õigemini elemente nendest lugudest, mida me omavahel kombineerisime. Sarnaselt minu lapsepõlve looga, ehitasime ka teistele mälestuskatketele otsa absurdseid, kuid võimalikke lugusid. Kõige lõbusam on see, et ega neid lugusid reaalsusest ju välistada ei saa, sest kindlasti võis toona kellegi vahel näiteks sarnane kirjavahetus ka käia.
Igal juhul olime tunginud Kiuriga valdkonda, kus omavahel põimusid mälu ja mäletamine ning selle kõige hilisem ümberjutustamine. Me tahtsime üles ehitada oma isikliku ajaloo, mis justkui liigub rööbiti ametliku lähiajalooga. Mitte ainult mina, vaid ka väga paljud teised lapsed ja täiskasvanud toonases Nõukogude Liidus elasid Soome televisiooni nähes välja oma unistusi ja fantaasiaid. Minu arust on täiesti õiglane, kui need lõpuks aastakümneid hiljem meie filmis lõpuks fantaasiavalda välja jõuavad.
* * *
Tüse teatraal Andres Keil: Elu on pohmakas
Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, mehed, kes “Disko ja tuumasõja” tegid, on Õismäe poisid. Ja see film on lisaks paljule muule Õismäe film. Veesilmaga rõngaslinna film. Oli ka viimane aeg, Õismäe on kultuuriruumis täiesti väärtustamata. Siiamaani. See ei kõlvanud kuhugi.
Aga jäägu see Õismäe. Mulle meeldivad hämaralad. Ma pean neid võimsateks. Sest hämar ja äärealadel toimetamine, sealjuures vääramatult professionaalsust säilitades, on jõud, mis meid edasi viib, äratallatud raja peal ikka ja jälle oma ühesugust kunsti nühkida on ka muidugi võimalus. Võimalus, mida paljud obstsöönse järjekindlusega kasutavad, aga ega nende päralt pole taevariik. Ses mõttes, et jah, vajalik on niisugune muidugi, ega kõigile pole uus parem kui vana, aga ärksamaid meie hulgast tabab igavus, kui ta kolme ühesugust asja on näinud, lugenud ja maitsnud.
Ja igavus kui edasiviiv jõud. Tark saab koodile pihta – ahaa, see on selline asi, ja kui järgmine kord teda sama koodiga käsist siduda püütakse, siis libiseb see sõlm lihtsalt lahti. Ja jäädki lolli näoga vaatama.
“Disko ja tuumasõda” on kaval film. Fiktsioon, hea küll, seda kah, aga eelkõige on see kõikehaarav, kõikehõlmav kujund.
Ma ei usu, et vaatesaalides on olnud ükski vaataja, kes oleks lõpuni ära hammustanud, et mis siis oli “päriselt” ja mis mitte. Et kus autorid “luuletavad” või “valetavad” või kus mitte. Ja see ongi eesmärk. Mitte kellelgi vaipa alt ära tõmmata, mitte tahta sirge luuaga tünga lüüa, vaid just kujundina toimides.
See film, sõbrad, ei ole ju tegelikult Soome televisioonist, ega autorid varjagi, et ei ole. See on film (kaheksakümnendate) nõukogude elust. Nagu me seda filmi vaadates ei saa aru, mis on päriselt, ei saanud vaene homo soveticus ka siis aru, mis on päriselt. Ja see, kurat, on ikka väga karm. Elad nagu pidevas räiges pohmelliunenäos. Pidevas seisus, kus oleks nagu neli päeva järjest vaheldumisi joonud ja unenägusid vaadanud ja valulises-vaevarikkas kainekssaamise protsessis püüad koju ajada, et mis siis nüüd tegelikult juhtus, mida ma unes nägin ja mida ma lihtsalt kardan, et juhtus. Räige.
Ja veel üks ühisjoon: kaks nädalat pärast kainenemist on selle kõige peale juba naljakas tagasi vaadata. Nii nagu seda filmi vaadates on naljakas. Aga selle nalja sees on hirm, on arusaamine – tegelikult ei peaks ikka nii tegema. Elu on selleks liiga lühike. Iga inimese maailm on selleks liiga ainulaadne. Et seda nii räigelt mürgitada.
Aga kas me õpime?
* * *
Soome kommar Leena Hietanen: Nõukogude Liidu lagunemise kahjulikkusest
Soome teleka mõju Eestile sai mulle selgeks, intervjueerides Eesti Filmi suurkuju ja halli kardinali, täna juba surnud Enn Rekkorit. Tema oli olnud abiks vene re?issöörile Andrei Tarkovskile, kes tegi Tallinnas “Stalkerit”. Rekkor räägis väga huvitava loo oma tutvusest suure filmitegelasega, isegi sellest, kuidas ta Tarkovski ja tolle prouaga perekonnasõbraks sai. Lugu lõppes kurvalt. Tarkovski oli kolinud Itaaliasse ja haigestunud. Üks päev tuli siis kurb uudis – Soome teleka kaudu: Tarkovski oli surnud. Rekkor ei pannud tähelegi, et ütles selle looga minu jaoks midagi põnevat. Mulle oli uus asi, et Soome telekas mängis olulist rolli teabevahendajana, isegi isiklikul tasandil.
Frustratsioon
Suurem mõju oli Soome reklaamtelevisioonil – elule defitsiidi küüsis vaevlevas Eestis. Ehkki Nõukogude Liidu lõpuperioodi iseloomustab minu meelest siiski eestlaste heaolu, turvalisus, jõukus, aga ka tõusev frustratsioon. Frustratsioon valikuvõimaluste puudumise üle, kas osta Apple MacIntosh või IBM? Kommunism ja sotsialism olid ennast ammendanud. Kahjuks ei sidunud nad enam Nõukogude Liidu rahvaid ühtseks pereks. Tarbimisühiskond kui lääne demokraatia tõeline nägu oli hiilinud Eestise Soome teleka vahendusel.
Kord ütles mulle üks Eesti disainer: “Nõukogude inimene oli mõõdukas tarbija. Temale aitas, kui vahetas mööblikomplekti iga viie aasta tagant.” Ma ei ole elus kuulnud nii rõõmsat ja normaalset tõdemust.
Mõju tarbimisühiskonnale
Nõukogude Liidu mõju lääne tarbimisühiskonnale oli siiski suur. Nii Soomes kui ka Lääne-Euroopas olid moes igasugused hipi-aated, vanade riiete turud, taaskasutamine ja vastuseis tarbimisühiskonnale. Nõukogude Liidu sotsialistlik mõõdukas tarbija oli ideaaliks ka Euroopa vasakpoolses maailmas. Tarbimist isegi halvustati. Ja Nõukogude Liidu lagunemine viis selle mõtteviisi hauda.
* * *
Kesik Kadri Simson: otse Tartust
Minu isiklik kokkupuude lapsepõlves Soome televisiooniga piirdus maal vanaema juures nähtud häguse telepildiga, mille kvaliteet sõltus ilmast ja tuule suunast.
Allasurutud soomlased
Nõukogude re?iim oli oma varasemates faasides arendanud endas omajagu sallimatust kõikvõimalike kaudsete, kultuuriliste mõjustamismeetodite vastu. Riik, kus re?iim pelgas, et “täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa” ja nägi sabotaa?ivõimalust väiksemaski läänelikkuses, oli Soome televisiooni transleerimise alguseks omajagu leebunud. Ometi oli televiisor saksofonist märksa võimekam riistapuu.
Võimalik, et sovetire?iim pidas soomlasi piisavalt allasurutuks ja iseenese poolt tsenseerituks, et ei näinud Soome kanaleist suuremat ohtu. Ameerika Häält ja Raadio Vaba Euroopat püüti ikka jõudumööda segada. Igal juhul hoidis see infosild ühe faktorina ära olukorra, et eestlastest ikkagi sajaprotsendilist homo soveticus’t kasvatada, kes usuks, et Nõukogude Liidus ongi kõige eesrindlikum kord maailmas ja teiste elu on valdavalt halvem. Kusagil Kesk-Venemaal olid selleks ilmselt märksa soodsamad tingimused. Lääne televisiooni levikust Põhja-Eestisse pajatavad ka mitmed lääne raamatud Ida-Euroopa rahvuslikest revolutsioonidest.
Ala- ja ülehindamisest
Kuigi lääneliku tegelikkuse kajastamist tele-eetri kaudu ei saa alahinnata, pole seda ilmselt mõtet ka ülehinnata. Sel juhul teeksime sama vea, mis punavõimu juhid – omistaksime kõik põhjused ühele instrumendile või tegevusele. Ajaloolised fenomenid on üldjuhul mitmekihilised, paljude koosmõjude resultaadid. Lääs ja lõpuks ka vabadus jõudsid siia mitmeid kanaleid pidi. Lätlaste või kas või lõunaeestlaste reaktsioonid Nõukogude reaalsusele polnud ju kuigivõrd erinevad, ometi nendeni palavalt ihaletud läänelik televisioon ei jõudnud. Nii et enese vabaks laulmise asemel vabaks vaatamise (või vabaks diskotamise?) versiooni tõsisemalt juurutada pole ehk mõtet.
Lapsepõlve kohta öeldi juba möödunud sajandil, et siis oli rohi rohelisem. Kui minu eakaaslastel on lapsepõlve naturaalse osana meeles Soome televisioonist jooksnud “Ritari Ässä”, siis minu ja minu Tartu lapsepõlvesõprade jaoks olid telelemmikuteks siiski Hunt Kriimsilm ja kivinõid Ropka. Aga telekangelaste erinevusele vaatamata on meid kõiki mõjutanud öölaulupeod ja veretu taasiseseisvumine.