Wallenberg on Estonia teatri eetris maikuus. Loll küsimus on alati pädev: miks sa selle ooperi kirjutasid?
Raevust ja kaastundest. Totalitaarsete võimurite vägivald ja jõhkrus on põhjustanud tohutul hulgal süütute inimeste kannatusi, see omakorda on tinginud minu isiklikud eelnevalt mainitud emotsioonid selle teemaga seoses.
*
Muusikast ja keelest: eks seda asja ole nimetatud ju ka “antifa?istlikuks”. Kas seepärast just saksa keel?
Teksti kirjutas saksa draamakirjanik Lutz Hübner muusikalisele lavateosele, mis oli Dortmundi Ooperiteatri tellitud. Sellest see keelevalik. Muide, minu ettepanekul kasutati ka vene ja inglise keelt.
*
Mil moel keel üldse muusikat suudab teha? Kunagise rokkmuusika kirjutajana tead sa ju hästi, mil moel sõna kõla muusikat käänab.
Vägagi. Olen hiljemgi (st mitte rokk?anris) kirjutanud muusikat eesti, ladina, kreeka, vene, inglise, saksa, soome ja prantsuse keelsetele tekstidele. See, kuidas erinevad keeled käivitavad erinevat laadi meloodilist mõtlemist, on pikem teema.
*
President Ilves andis lavastaja Dmitri Bertmanile kaks aastat tagasi teo eest Maarjamaa Risti IV klassi ordeni. Mida sina ise presidendina teinud oleksid?
Lisanud veel miskise innovatsioonipreemia – teadaolevalt on see esimene ooper ajaloos, mis lavastati valdavalt interneti vahendusel.
*
Ja kultuuripreemia ka – pea kogu tiimile. Sulle, eelmainit lavastajale, Arvo Volmerile, Neeme Kuningale ja Ene-Liis Semperile?
Mis mul selle peale kosta?
*
Mida õieti tähendab veidike tobe sõnapaar “antifa?istlik” ooper?
Ma ise olen seda lugu küll antitotalitaristlikuks nimetanud, kustkohast see “antifa?istlik” sinna ette kleepus, ma ei tea. Samahästi võiks ta olla ka “antikommunistlik”. Anti-inimsusevastane.
*
Raoul Wallenbergi mälestusteraamatut oled sa kindlasti lugenud? Kuna?
Kui pead silmas eesti keelde tõlgitud Christoph Ganni raamatut, siis seda lugesin aastal 2001, pärast ooperi esietendust Dortmundis. Aga Wallenbergist on kirjutatud üle saja raamatu. Üht-teist lugesin ka enne seda. 1998. aastal olin Viinis ühe oma plaadi salvestusel, seal külastas mind Lutz Hübner, kellega koos otsisime üles Raoul Wallenbergi sekretäri tema Budapesti perioodist. Mees, kes oli natside käest pääsenud tänu Wallenbergile, jutustas oma läbielamistest. Vägagi muljetavaldav.
*
Kuhu sa ise oma loomingus selle asja asetad? No näiteks, kui sul on kook, siis millise lõiguga on tegu?
Et mitte liiga spetsiifiliseks minna, ütleme nii – ühe loominguperioodi kokkuvõte. Seda just muusikalise mõtlemise osas. Aeg on aeg – kirjutasin seda 1999-2000.
*
Dmitri Bertmani lavastused on igal pool kõvasti elevust tekitanud. Kuivõrd see sinu jaoks oluline on?
Andeka inimese tegevus ei genereeri ükskõiksust, Bertman ei ole erand.
*
Nüüd tsiteerin: “täieliku maitsetuse ja ülima geniaalsuse hapral piiril balansseeriv” asi (Alvar Loog, Tavaline Postimees). Kuidas sa sellist piiri sõnades kommenteerid?
Ei oska kuidagi kommenteerida. Eks see kõik ole vaataja ja kuulaja silmades-kõrvades kinni. Minule imponeeris igatahes see, kuidas ta tajus muusikat ja kui tundlikult ta sellest lähtus. Ja see sünergia, mis tekkis Ene-Liisi ja Dima nägemusest, on võimas.
*
Kas kaasaegne muusikateater kõneleb sinus mingil moel rohkem kui klassikaline?
Tõsi ta on.
*
Millest sul oma muusikas ükskõik on? Mida sa unustada suudad või tahad?
Miks ma peaksin midagi tahtma unustada? Ebaolulisemad asjad vajuvad ise kuhugi tahapoole. Üldiselt ma tegelen ainult nende asjadega, mis mulle tõsiselt korda lähevad, seega ei saa mul ses osas, mida olen teinud, kuidagi millestki ükskõik olla. Kui mõtled seda, mis mind külmaks jätab, siis see on tühisus. Ajuvaba praalimine ja mulli ajamine. Ses mõttes populaarsus ei huvita mind karvavõrdki.
*
Millise muusika pilti sa rahakoti vahel kannaks?
Tead, see pildifeti? ei ole minu rida. Ja fotoalbum nagunii rahakoti vahele ei mahuks, vähemalt mitte minu rahakoti vahele.
*
Kas klassika ja rokenroll oma puhtal kujul on surnud?
Nagu ütleb Alliksaar – “surm ainult olemisest teise retk” -, seega peab olema ettevaatlik nii kategooriliste hinnangutega. Pealegi, mis on klassika? See, mis oli saja aasta eest modernne, on täna klassika. Kõik sõltub sellest, kuidas ja milleks midagi teha. Mõni maailma mastaabis tipporkester karismaatilise dirigendiga võib olla oma intensiivsuse ja energiaga mitu korda rokkivam kui mõni ennasttäis ja kli?eedesse takerduv rokenrollibänd. Võib tulla ette ka teistpidi näiteid. Miski ei ole mustvalge.
*
Kas sa oled oma seitsmenda sümfoonia valmis saanud?
Umbes kuu aega tagasi.
*
Kuhu sa ta nüüd paned?
Küll ta juba kuhugi pannakse, juunikuus kõigepealt Frankfurdi Alte Operi (üks Saksamaa tuntumatest kontserdisaalidest) lavale, septembris Cincinnati Music Halli lavale ja kui kõik kenasti laabub, siis oktoobris Estonia kontserdisaali lavale. Mina olen ta pannud riiulisse, teiste asjade kõrvale.
*
Ja kui sa Hiiumaal oma muusikakama kokku paned (just praegu, nagu ütlesid), siis kuhu sa tegelikult kõigepealt selle kraamiga sattuda sooviksid? No kui saaks valida?
Ausalt – need lood ongi sattunud nii suurepärastesse paikadesse, et mul jääb üle ainult hääd tänumeelt tunda. Ei ole mul mingeid erisoove. Võin sulle ju mõned toredamad näited tuua: Viini Musikverein, Amsterdami Concertgebouw, Londoni Royal Albert Hall, Pariisi Salle Pleyel, Berliini Philharmonie, New Yorgi Carnegie Hall… Arvad sa, et ma kunagi oskasin unistada, et mu lood nendes saalides kõlavad?