Seda naljakest armastavad sageli korrata just kultuuriinimesed ise, võib-olla masohhismist, võib-olla niisama. Mind ennast paneb aga hoopis muigama liitsõna kultuuriministeerium. Sest loomulikult on kultuur vanem ja iseseisvam nähtus kui ühegi riigi ükski kultuuriministeerium. Vene ajal tegeles seesinane ministeerium teatrite, orkestrite, rahvamajade, raamatukogude ja filmileviga ning see suund domineerib seal tänaseni. Kirjanikel polnud selle ministeeriumiga omal ajal mingit sidet. Kirjastajate jaoks oli küll valveorgan kirjastuskomitee ning filmimeestele kinokomitee ja kunstnikud hulpisid selle kõige vahel nagu tänagi.
Kultuur on see, mis jääb
Kultuuri mõiste sadadest erinevatest tõlgendustest on mulle kõige arusaadavam ja üldistavam olnud see, mida kasutavad ajaloolased, eriti muidugi arheoloogid ja etnoloogid. Nimelt on selle definitsiooni järgi kultuur nii oma ainelises kui ka vaimses vormis see, mis meist lõppude lõpuks järele jääb – kaunitest kunstidest, elulaadist, ühiskondlikest suhetest hariduse, uskumuste ja tavadeni. Tänast eesti kultuuri me täna täielikult ja õigetes proportsioonides ei näe, seda näevad meie järglased. Kuid sellest hoolimata oleme ikkagi tänase kultuuri tarbijad-nautijad ning langetame selle kohta iga päev mitmesuguseid hinnanguid. Ikka armastatakse nentida, et näe, omaaegne aktuaalne kriitika ei suutnud mõnda geeniust tunnustada või ära tunda. Rahvahulgad pigem vihkasid kui armastasid üht või teist loojat.
Sellised nendingud on õiged ja ei ole ka. Olenevalt kunstiliigist võime saada erinevaid vastuseid. Kui eluajal tunnustamata kunstnikke ja kirjanikke võib ette tulla, siis näitlejaid, muusikainterpreete, balletitantsijaid jt saame kohata üksnes hic et nunc, st siin ja praegu – neid kunstiliike tagantjärele ei avastata, neid kogetakse omas ajas ja kohas.
Neetud “siin ja praegu”
Paraku on see kunstiliikide oluline erinevus kurja relva rollis, kui võetakse arutleda kirjanike ja kunstnike elu ja loomingu üle “siin ja praegu”. Kunstivaatajad ja raamatulugejad ei saa tänases päevas tihtigi kunstide sisearengust aru, neid pole selleks ette valmistatud ning ka aeg pole ehk veel küps. Vanad roomlased ei vaevanud oma päid, et tavalistele roomlastele Vergiliust või Catullust selgitada, neil oli lihtrahva jaoks kena vormel panem et circenses – leiba ja tsirkust. Mõlemad meeldivad asjad olid olemas “siin ja praegu”, täites kõhtu või andes elamuse.
Tänapäeva kõrgkultuur ei ole võrsunud rahvakultuurist, vaid arenenud koos hariduse ja teadusega ühiskonna kõrgkihtide kitsais ringides, metseenide ja muude toetajate läheduses.
Keskajal sündis see peamiselt kloostrites ja kuningate-vürstide õukondades, niisamuti oli ka renessansiajal ja pärast sedagi. Rahvale lähemale jõuab kõrgkultuur alles trükikunsti, tärkava kodanluse ja laieneva kultuurisuhtluse abil. Ning sedamööda hakkab hääbuma või kõrvale jääma ka muistne rahvakultuur.
Kõrgkultuuril on sünnipärane halb iseloomujoon – pidada end rahvahulkadest paremaks, haritumaks, kõrgemaks ja kõlbeliselt vabamaks. Harva, aga mõnikord on rünnatud isegi nn keskmise kodanlase halba maitset (seda ei tehtud vürstidest metseenide ajal), rohkem on siiski elatud justkui omaette maailmas, millesse sisenemine nõuab kultuuritarbijalt parasjagu pikka ja põhjalikku ettevalmistust.
Midagi seesugust on ju kunagi olnud ka üldhariduse leviga. Kirjaoskamatu rahvas põlastas algul kirjaoskajaid üsnagi, kuni hakkas selguma, et ilma kirja- ja rehkendusteadmisteta ei saa tavalisemaidki lihttöid enam teha. Põlgus liigtarkade professorite ja akadeemikute vastu pole aga rahvamassidest kadunud tänaseni.
Igikestev romantism
Omaette probleem on kultuurilooline protsess, nn areng. On kulunud palju aastaid ja aastakümneid, kuni laiem publik on mingi kunstivormi sedavõrd omandanud, et see ei tekita temas enam tõrjereaktsiooni. Näiteks kirjanduse puhul on kõige püsivamaks osutunud romantismi ja realismi kaanonid. Nende kaanonite reeglite järgimine tagab kirjanikele eluajal kiire lugemisedu. Näiteks on meie Andrus Kivirähk täiesti puhtakujuline romantik, nagu oli Oskar Lutski, sest iroonia ja satiir olidki romantismi ühed põhitunnused suurte aadete, traagika ja kaunite dispositsioonide kõrval. Romantika valdkonda kuuluvad ka krimikirjandus ning ulme, aga ennekõike muidugi nn naistekad. Ka realistlikku krimikirjandust on üritatud kirjutada, aga sel pole olnud erilist edu, realistlikku ulmet või naistekat on muidugi võimatu leida.
Nagu näeme – ei mahu nende ?anride hulka kuigivõrd ei modernistlik ega postmodernistlik tehnika oma tunnetuslike katsetuste, filosoofiliste konstruktsioonide ega esteetiliste hõrgutistega. Muidugi on topeltgaranteeritud just realistlik kunstiteos kui kõige rohkem äratundmisrõõmu pakkuv stiil, kui publiku enesepeegeldus.
Eesti kultuuris on tänaseni okupatsioonikümnendite tõttu puuduseks, et kunsti ja kirjanduse publik pole saanud kaasa elada modernistlike kunstivoolude tekkele ja vahetumisele. Ning tagantjärele on seda väga raske tundma õppida või harjuda omal nahal tajuma. Kuid asjad, millest aru ei saa, tekitavad lihtsalt viha, sunnivad haarama kabuuri järele.
Hariduse levitamisele lisaks tuleb ikka ja jälle juurutada ning levitada kultuurimõistmist. Ja selleks võiks küll vaja minna loo algul nimetatud institutsiooni – kultuuriministeeriumi.