Mõni väärt raamat kipub vajuma unustuse hõlma enne, kui ta õieti ilmudagi on jõudnud. Jääb leheneegritel kahe silma vahele ja kui keegi midagi märkabki, siis pole pädevust seda kaantevahet adekvaatselt peegeldada. Üheks selliseks mahavaikitud teoseks on spordiajakirjaniku ja -esseisti Paavo Kivise “Wolandi partii”, mis jõudis köitesse 2007|. aastal. Uurisin, kas keegi arvustaja moodi kirjainimene jõudis selle üllitise kohta midagi kosta: ilmumise puhul siin-seal internetis veidi formaalselt piiksutati nagu nüüdsel võrguajastul kombeks, aga mingit sisulisemat jälge sellest raamatust ei jäetud.
Hõõguva kirjutajakirega spordifilosoof
Ometi on tegu vägagi olulise, eelkõige spordi ja kultuuri põimepindu vaagiva raamatuga. Paavo Kivine, kes omal ajal söeraja ja puupaku pealt 7,75 kaugust hüppas, pole hiljem üksnes atleetikale truuks jäänud: ta on tugev ja kirglik malemängija, vana kooli põhjalik raamatutoimetaja ning Eesti üks isikupärasem spordifilosoof. Meest auhinnati küll samal 2007|. aastal spordi riikliku elutööpreemiaga, kuid “Wolandi partii” kui ilmekas esindusteos Kivise sule alt aastakümnete jooksul tulnud artiklitest jäi riigi ripsutatud oreooli varju. Nüüd Paavo Kivise kirjutatu mõtet mõne lause või lõiguga kokku võtta ehk teise mehe sadu lehekülgi justkui oma tunnetatud tuumaks pressida, on üpris lootusetu üritus. Aga proovima peab, kus sa muidu saad.
Esiteks söandan arvata seda hõõguvat kirjutajakirge, mida Kivise ridade taga võib aduda. Tundub, et sõnakulgevuse sisemine temperatuur kui südameveri on arukalt ohjeldatud. Toon justkui vulkaanilise magma hoovus, mis püüab lugejat vääramatu jõuga haarata. Lühemates, konkreetset probleemi lahkavates ajaleheartiklites särtsub küll spordimehe viha, pilget, talupojatarkuse laadset metafoorikat, kuid vahule ei minda. Kivisel on ikka kindel kont hammaste vahel pureda, udu ta ei aja.
Enne kui spordi asjus suu õhku täis võtta, tuleks kindlasti Kivist lugeda!
Mängu ja spordi mõtestaja
Minu arvates on Paavo Kivise vahest suurimaks teeneks mängu ja spordi kui selliste üldine mõtestamine, nende inimloomuse algtungide sisemiste vedrude ja salaniitide dekonstrueerimine, lahtikirjutamine, väsimatu avamise katse, mängu ja spordi olemuse selgitamine inimese kaudu. Ja karta on, et Kivise atleetika- ja kultuuriesseistika jääb aeg-ajalt siin-seal taasavastatavaks, elitaarseks ni?iks rahvuslikus kultuuripärandis. Paavo Kivine on meie spordikirjutuses nagu Ernst Enno Eesti luules.
Itaalias öeldakse, et spordiga tegeleb jalgpalliministeeriumi osakond, mille leival on ka mingi kultuurinõunik. Olen sirvinud täiesti tavalist detsembrikuist La Gazzetta dello Sporti, mille üheksateist esimest lehekülge olid pühendatud ainult jalgpallile – siis tulid vormelid, golf, mustanahaline sprinter, lukskäekellade jms reklaamid. Meil vutt veel nii suurt rolli ei mängi, aga spordi ja kultuuri vastanduse asjus kuuldub vihaga tembitud hauklemist küll, eriti kirjanike leerist. Põhiseaduse sissejuhatuse järgi tuleb ju hoolitseda hoopis emakeele ja kultuuri eest, aga mitte nuumata suusatamist või võrkpalli. Ükski eeter ei võta vaevaks kajastada, mida rääkis luuletaja Jürgen Rooste emakeelepäeval Halliste gümnaasiumi aulas, aga kusagil kolkas peetud pallimadina tulise ülevaate ajal vakatavad ka prussakad.
Pangetäis lõssi
Vähemalt luuletajad said nüüd “Aktuaalse kaamera” spordiuudistele järgnevad minutikesed, mis olla aga paljudele televaatajaile enam-vähem sama seedimatu kui spordimöla poeetidele. Spordi ja luule kimpuköitmine on justkui sigadele valatud pangetäis lõssi ja siis mingi udupasunaga kõrva puhumine. Paljud vaatajad-kuulajad pole aga õnneks veel sead, nagu kõik ETV kella 21.35 luulendused pole ka pärlid. Aga Eesti riigi majanduspoliitilises agendas paistab kultuur oma justkui iseeneslikus ürgsuses punase laternana sabas tilbendamas.
Võidakse küsida: milleks on vaja sporti? Või tippsporti, rahvasporti, kehakultuuri, kultuuri üldse? Või et milleks on vaja sõjaväge? Keegi ei paista märkavat seda, et kui me ei toida, hari, areta ega ärgita oma kultuuri, keelt, kirjandust, siis tuleb ja võtab maad mingi teine kultuur, keel ja kirjandus. Ja samamoodi, nagu meile on vaja oma kultuuri, on meile vaja ka oma sporti.
Ma ei räägi siin massikultuurist, sest kirjaniku ja lugejana ärritab mind poolkollaste haltuuratõlgete ja eesti algupäraste ilukirjandusteoste karjuv disproportsioon. Selle laviini foonil tundukse, et kirjastusäri palavikus on oma keelele ja ka kirjandusele juba kui mitte vesi peale tõmmatud, siis avatud raamatuilma värvikirevusest peibutatuna pöördumatult selg keeratud. Kui eesti keel on tagasipöördumatult nii maailmapeldikusse neeldunud, et välja ei tõmba seda sealt enam ükski ponnistus. Milleks meile Paavo Kivine, kui lettidel peibutab Erica Jong?
Kui üks on hea, pole teine automaatselt halb
Mina igatahes alla anda ei kavatse, tunnetan selgelt end kasiva keelesibi imperatiivi ja olen täiesti veendunud, et kirjandus on spordi või mängu üks eriskummalisem alaliik. Või siis vastupidi: et sport on kirjanduse või kunstikultuuri sigitatud laamendav titaan. Ja enne, kui kirjanik spordist rääkimiseks suu õhku täis võtab, tuleb tal aru saada, et nii palju, kui on ilmas kirjandusi ja kirjanikke, on siin ka sporte ja sportlasi.
Las olla nii ühed kui teised, see ei välista ausat võistlust või võitlust, süüdistamine on alistuja omadus, sporti tõrvav kirjanik on tegelikult ise üht tüüpi sportlane: soiguja, allajäänu, näägutaja. Eesti kirjanikel on spordi kirumise asemel vaja rohkem ja suutlikumalt luua! Kui meie esivanemad elasid üle Põhjasõja, suutsid juhanliivide kuubede toel ehitada Estonia teatrimaja ja pärast stalinismi taas luua oma riigi, siis suudame toita ka oma sporti.
Loe seda! Paavo Kivine. Wolandi partii. Olympia 2007|, 262 lk