Tänapäeval on kirjutamine oluliselt tehnilisem kui sule ja paberi aegadel. Oleme omamoodi sõltuvad elektri toimel töötavatest arvutitest ja valmis tekstist lahutab meid mitu elektroonilist seadet – klaviatuur, arvutikast ise, kuvar, printer seisavad meie ja paberil kirjamärkide vahel. Kui palju see on Sinu meelest mõjutanud kirjutamist?
Arvan, et kui on, siis on see muutnud stiili huvitavamaks ja võib-olla mängulisemaks. Mulle tundub, et stiil on muutunud varasemast olulisemaks, sest vaadates möödunud aegade kirjandust, tundub see minu jaoks olevat üsna ühes stiilis kirjutatud. Mulle on arvuti loodud võimalus teksti kiiresti kustutada ja muuta andnud ka võimaluse stiili rohkem lihvida. Vanasti sulega kirjutades või kirjutusmasinaga sisse tagudes polnud nii lihtne juba kord kirjutatut muuta.
*
Kas muutmise lihtsus ja seega kirjutatu ebapüsivus ei või hoopis sõna kui sellist devalveerida?
Ma loodan, et muudetakse ikkagi paremuse suunas. Näen olukorda nii, et tekstiga töötamine on muutunud lihtsamaks ja seetõttu tehakse seda ka eelnevate ajastutega võrreldes rohkem. Samas – lugesin, et viimase romaanivõistluse töödele heideti ette viletsat stiili ja keelekasutust. See paneb mind imestama. Kas siis küsimus on selles, et inimesed tänapäeval arvavad tõesti, nagu peaks kõik hästi ruttu valmis saama ja siis selle kallal rohkem ei töötata? Tegelikult on ju inimestel käeulatuses palju paremad võimalused?
*
Aga kas Sa ise viitsid töötada oma tekstide kallal?
Jah, ja see pole mulle ka vastumeelne. Näen ikka päris palju vaeva. Alguses kirjutan teksti skeleti lahti ja hakkan siis stiili kallal töötama, kohendama seda vastavalt näiteks irooniliseks või humoorikaks ning lihvima seda, et vabaneda kohmakustest ja konarustest. Ma ei taha mitte mingil juhul, et kui lugeja võtab mu raamatu kätte, peaks ta tundma end nii, nagu raiuks ta end läbi mingi tihniku. See oleks halb.
*
Kas Sa töötad kiiresti?
Ei. Kui hakkan kirjutama, on mul teema, mis mind paelub. Alguses hakkangi end selle teemaga kurssi viima, otsin teemaga seotud viiteid ja materjale. Kirjutama hakkan alles pärast ning ka siis ei tea ma veel, kuidas raamat lõpeb, mis tegelastest saab ja mis üleüldse juhtuma hakkab. See kõik areneb ja tuleb minu juurde kirjutamise käigus. Alguses on seega tõesti olemas ainult idee.
“Väikesi vanamehi” kirjutama asudes huvitas mind näiteks see, kuidas on võimalik, et me elame, teadmata suurt midagi end ümbritsevatest inimestest. See on mind enda elus korduvalt vapustanud – enamasti just seoses mingite traagiliste sündmustega, mil ilmneb, kuidas me üleüldse ei teadnud, mis elu asjaosalised elasid, mis kannatustega neil tuli silmitsi seista või mis hädad neid vaevasid.
“Sidrunite ja siilide” puhul tahtsin tegeleda nähtusega, mida poola ühiskonnateadlane Zygmunt Bauman nimetab “vedelaks modernsuseks”, mille all ta peab silmas nüüdisaegset rahutust, hüsteeriat. Ühelt poolt on ju hea, et saame tänapäeval pidevalt kogeda uusi asju, ammutada uusi impulsse; samas on masendav, et me ei oska ega suuda seda lõpuni nautida, pidevalt on tunne, et meid kihutatakse üha kiiremas tempos üha edasi ja edasi.
*
Jah, mulle tundub ka nii, et lääne ühiskonnas saadakse elust kapitaalselt valesti aru ning selle asemel, et elu elada, on meil kohustus leida muudkui uusi ja väidetavalt üha paremaid elamusi.
Jah, meil on justkui mingi kohustus ahmida uusi elamusi. Samas pole ma ise parem. Mul on kahju vaadata inimesi, kes lihtsalt elasklevad või olesklevad ega saa aru, et elu läheb neist mööda. Ka nemad on ajastule väga omased. Ühelt poolt on ainukordse elu raiskamine kahetsusväärne, kuid sama kahetsusväärne on ka selle vastand – pidev ahmimine ja krahmamine, nagu peaks ühe elu jooksul elama ära kümme.
*
Mis Sa siis soovitad?
Ma ei tea. Ilmselt kuldset keskteed. Peaksime endale teadvustama neid ohte ja siis võib-olla tekib ajapikku oskus mõõdukamalt elada. Samas ma ei märka iseendagi puhul selle oskuse saabumist. Näiteks peaaegu alati on reisilt tulles nii, et tunnen kõigepealt, kuidas nüüd aitab ja mõtlen, et ei taha tükk aega enam kusagile minna; siis hakkab aga südames jälle kripeldama soov teha midagi muud ja näha midagi uut?
*
Millal Sa kirjutama hakkasid?
Esimesed katsetused tegin keskkooli ajal. Aga esimene ilukirjanduslik teos oligi “Väikesed vanamehed”, varem mul midagi ilmunud ei olnud. Ainult ajakirjanduslikke tekste. Muide, esimene ajakirjandustekst ilmus mul KesKus’is.
*
Kas ma saan õigesti aru, et Sa kirjutad iseendast?
Mitte otseselt ja mitte alati. Kirjutan sellest, mis mind huvitab. “Väikesed vanamehed” ei ole kindlasti minust, küll aga on mind alati huvitanud inimeste sees toimuv. Katsusingi kirjutada sellest fenomenist, et inimesi ei kipu tänapäeval huvitama teiste sisemaailm. Aga “Sidrunites ja siilides” on mind ennast küll rohkem.
*
Omamoodi on mul kummagi raamatu puhul tunne, et Sa oled sedalaadi kirjanik, kes kirjutab alati ühte ja sama raamatut.
Võib-olla mingis laiemas mõttes, kuid kummagi raamatu teemad on siiski erinevad. Mis võib sarnane olla, on tüübid. Mind huvitavad natuke ebatavalised, natuke friigid tüübid. Selliseid on ka tõepoolest olemas – elavad muidu vaikselt ja tagasitõmbunult, kuid ühel hetkel üllatavad oma tutvusringkonda teatega, et nad on näiteks nudistid ja plaanivad minna nudistide laevasõidule.
Muidugi miksin ma oma tegelased kokku reaalsusest ja väljamõeldistest, kuid üldiselt on paljud asjad ikkagi elust võetud. Kui inimesi mitte välja naerda, võivad nad enda kohta rääkida päris palju sellist, mis neist muidu kuidagi välja ei paistaks ja mida nad ka kellelegi ei reklaami. See on inimeste puhul üllatav ja armas.
*
Jah, omamoodi sarnased on mõlema raamatu tegelased küll. Mis mulle silma torkas, pole mitte niivõrd nende veidrused, kuivõrd hoopis see, et meestegelasi on rohkem kui naisi. Viimased on “Väikestes vanameestes” täiesti tagaplaanil, “Sidrunites ja siilides” vähem – üks peategelane on naine -, kuid tervikuna valitseb siiski meeste ülekaal. Millest see tuleb?
Võib-olla tuleb see sellest, et olen meestega alati klappinud. Mul on sõprade hulgas mehi rohkem, selle taga võib omakorda olla see, et kasvasin üles isaga. Ka hilisemas elus on mul meestega alati olnud huvitavam kui naistega.
*
Seda olen kuulnud paljude oma naistuttavate suust. Kas naised on kuidagi üldiselt ebapopulaarsed?
Ma ei tea. Mul endal ei ole kunagi olnud nii suurt probleemi naiseks olemise ängi ja viletsusega ning üdini naiselikkus tundub mulle mõneti võõras. Samas on ju väga palju raamatuid, mis räägivad naiseks olemisest. Mulle need kahjuks huvi ei paku?
*
Aga milline kirjandus pakub Sulle huvi?
Selline, mis on laheda stiiliga, stiilipuhas. Ma naudin head stiili. Näiteks John Banville on väga hea, väga kihvtilt kirjutatud. John Irvingu “Veemeetodimehe” ja “Garpi maailma” groteskne huumor on mulle alati meeldinud ja ma ei lase ennast häirida neist, kes nimetavad neid raamatuid ülikooliaegseks lugemiseks. Mõnus lugemine on ka Philippe Delerm, tema raamatutes meeldivad mulle armsad ja omamoodi friigid tegelased. Kui olin noorem, siis meeldis ka Hemingway – just tema stiil?
Samas ei ole see sedasorti meeldimine, et tahaksin ise samamoodi kirjutada. Nimetatud asju olen lihtsalt nautinud. Lisaks on mõnusaid lugemiselamusi pakkunud ka mitteilukirjanduslikud asjad nagu New Yorgi koka Anthony Bourdaini “Koka rännakud”, mis on hästi ägedalt kirjutatud. Nii selles raamatus kui üldse meeldib mulle leida ootamatuid seoseid. Selline huumor näiteks on ka minu meelest parim. Ja nii vähe, kui ma luulet loen, siis samuti autoreid, kes suudavad luua ootamatuid seoseid. Näiteks Andres Ehin on üks selline.
*
Kui juba kokandusraamatuid mainisid, siis kas Sulle endale meeldib ka süüa teha?
Jah. Kuigi olen igasuguseid gastronoomiaga seotud asju lugenud päris palju, ei olnud ma varem mingi eriline kokkaja ega toidunautleja. See tuli kuidagi äkki, umbes kuus aastat tagasi. Toit moodustab ju nii suure osa inimese elust. Lisaks on tore teada, kust üks või teine asi alguse sai või kuidas on toidukunst aja jooksul muutunud. Mulle meeldivad täitsa erinevad köögid. Naudin nii Hiina, Jaapani kui ka Itaalia kööki. Ise kodus sushi’t tehes saab seda alati tohutu laar. Viimase aja lemmikuteks on erinevad risotod, nii mereandide kui ka loomaliha ja seentega. Suvisel laupäevahommikul pole midagi mõnusamat, kui alustada päeva kohvi kõrvale enda tehtud kitsejuustu ja päikesekuivatatud tomatiga väikesi pirukaid ampsates.
*
Kui ma ei eksi, siis oli “Sidrunite ja siilide” peategelane seevastu üsna köögikauge naisterahvas?
(Naerab). Jah, aga seda tasakaalustab mu esimene raamat. Seal tehti ju kogu aeg süüa ja peategelaste vaidlused käisid ju ka selle ümber, kas surnud loomi tasub süüa või mitte.
*
Kas tasub?
Mõõdukalt, aga siiski.
* * *
Valge ?okolaadi kook Tiina moodi
Põhi:
250 g pehmeid küpsiseid
100 g võid
4 spl pruuni suhkrut
Sulata või ja suhkur, purusta küpsised ja sega kõik omavahel kokku. Suru saadud segu ühtlaselt koogivormi põhja.
Kate:
250 g kohupiimapastat (üks kohupiimatoru)
200 g hapukoort
karp maitsestamata toorjuustu
200 g valget ?okolaadi
2 muna
100 g suhkrut
võimaluse korral värskeid maasikaid
Sega hapukoor, kohupiim, toorjuust ja suhkur. Segamist jätkates lisa munad ja sulatatud ?okolaad. Kalla täidis küpsistest põhjale. Küpseta 175 kraadi juures umbes tund aega. Lase koogil jahtuda ja hoia seda veel mõnda aega külmkapis. Enne serveerimist kaunista riivitud valge ?okolaadi ja värskete maasikatega.