Majandusedu tipul esitati Iiri ajakirjanduses tihti küsimus: kas oleme lähemal Bostonile või Berliinile? Jättes kõrvale allitereeruva mõnu, mida raadiohääled ja leheneegrid seda küsimust esitades tundsid, keskendus järgnev arutelu Iirimaa kiirelt tulnud rikkusele ja sellele, kuidas see muutis ühiskonda nii heas kui ka halvas mõttes.
Majandusbuumi unenäod
Laias laastus öeldes unistasid vasakpoolsed täiuseni välja arendatud ühiskondlikust transpordist, suurepärasest tervishoiu- ja hiilgavast haridussüsteemist, samas kui parempoolsed tahtsid madalaid makse, vähest sekkumist majandusse ja ametiühingute õiguste piiramist. Viimased olid bostonlased, esimesed berliinlased.
Kordagi ei tundunud kellelegi kummaline, et kõnealuses võrdluses asetati Iirimaa – rõhumise, immigrantide ja majandusliku hukatuse poolest tuntud maa – samale pulgale planeedi kahe kõige võimsama majandusega.
Sest Iirimaa oli nagu tehtud mees, ja seda mitte ainult Euroopa, vaid kogu maailma mastaabis. Peaminister Bertie Aherni juhtimisel ületas Iirimaa majandusbuum ükskõik millise asjatundja kõige hullumeelsemaidki unenägusid, olles mitu korda suurem valitsuse ekspertide ennustustest, kes järjekindlalt alahindasid majanduskasvu suurust.
Kuid nüüd, mil unelm on lõppenud, näeme, et kõige lähemal olime me Bostonile siis, kui eksportisime sinna kümneid tuhandeid inimesi, ning suurimat lähedust Berliiniga märgib hetk, mil peaminister Éamon de Valera edastas kohe pärast Hitleri enesetappu kaastundeavalduse saksa rahvale (juudi lobby pole meil kunagi tuntud).
Bostonist ja Berliinist nüüd enam eriti ei räägita. Ei räägita eriti ka Bertie Ahernist, sest tal oli oidu loobuda peaministritoolist juba 2008|. aastal mais. Suurepärane ajastus, seda küll. Kuid tal on ka täiuslik alibi ja see ei ole riiki tabanud majanduskrahh.
Iirimaale tormavad töölised
Kohus asus nimelt uurima Aherni rahaasju 1990ndate alguses, mil viimane oli rahandusminister. Juhtum oli lääne ühiskonnas nii tavaline poliitmahhinatsioon. Seletamatud sularahaülekanded ja poliitilised annetused, mida võidi kasutada isikliku kasusaamise nimel. Õilsa sõdurina langes Ahern omaenese mõõgale, teatades, et tema isiklikes asjades sorimisega rünnati tema parteid ja selle huve.
Bertie Ahern oli de Valera järel kõige kauem ametis olnud peaminister Iirimaal. Ja, kuni päevani, mil ta ametist lahkus, oli ta selle ametiposti kõige edukam hoidja. Põhja-Iirimaal valitses rahu. Lõuna-Iirimaal oli saavutatud täistööhõive. Meist oli saanud üks maailma rikkamaid rahvaid. Inimesed tormasid meie juurde, et töötada Iirimaa kasvavates linnades. Me ise ei igatsenud enam Ameerika või Austraalia viisadest. Ja Bertie – poliitik maal, kus väga vähestel on kombeks julgeda vastutada oma tegude eest – astus oma maa hüvangu nimel ametist tagasi.
Mis siis valesti läks?
Kinnisvaramull ja püramiidjad skeemid
Lühike vastus kõlab: valesti läks see, et Bertie oli meie peaminister. Nimelt oli ta leiutanud kleptokraatia Iiri moodi. Kleptokraatiad sisaldavad oma tavalisemas, Aafrika vormis enamasti riigijuhti, kes riisub oma maa paljaks loodusvaradest, püüab saadud raha eest osta ära opositsiooni, hoida sõpru ja vaenlasi enam-vähem õnnelikuna ning riigijuhi tooli enda tagumiku all.
Bertie valitsuse ajal kanditi tohutud rahasummad ühest ühiskondlikust sektorist teise. Avalike teenistujate palku tõsteti kõvasti ja korduvalt, kohati – üldiselt valimisaastatel – kuni kakskümmend protsenti. Käivitati säästumehhanism, mille puhul valitsus nõustus maksma kakskümmend viis protsenti neile inimestele, kes nelja aasta jooksul panid iga kuu raha säästuarvele. Asi oli ajastatud nii, et säästupreemia jagamine langes juhtumisi samale ajale saabuvate valimistega ja Bertie kalpsas rõõmsalt uuesti peaministritoolile, et valitseda veel kolmaski ametiaeg. Valijate äraostmine pole kunagi olnud varjamatum.
Aga kust võttis peaminister selle kõige jaoks raha? Ühe Euroopa peadpööritavaima kinnisvarabuumi maksutuludest. Iirimaa on alarahvastatud maa, kuid ühel hetkel oli meie kinnisvara kallimaid maailmas. Kõik kinnisvarabuumid on nagu püramiidjad müügiskeemid ning – olles aus Bertie skeemi vastu – oli see üsna demokraatlik. Kõikidesse elanikkonna kihtidesse kuuluvad inimesed teenisid kinnisvara pealt raha. 1990ndate lõpus müüdi vaid mõni üksik maja miljoni euro eest; 2005|. aastal oli nii kalliks hinnatud kinnistuid palju ning vähemalt paberi peal tegi see nende omanikest rikkad inimesed.
Uus suund: enesetapubuum
Nüüd, mil Bertie püramiidskeem on kokku kukkunud, on ohvriteks need, kes alati – kõige viimasena liitujad: need, kes ostsid maju kinnisvaramulli tipus. On tüüpiline, et enamasti olid ostjad eelkõige noored paarid, kes üritasid nõnda astuda nn “kinnisvararedelile”, omandades elu esimese korteri või maja. Neid paare ohustab nüüd pankrot, sest see vara on ülehinnatud ja nad ise kaotavad töökohti, kuna “tänu” Bertie inflatsioonilisele taktikale ja pidevatele palgatõusudele kolivad ettevõtted odavamate töökohtadega maadesse Ida-Euroopas ja kaugemal.
Need õnnelikud, kellel on töökoht, on aga määratud maksma Bertie majanduslike eksisammude eest kuni järgmise põlvkonna täiskasvanuks saamiseni. Jättes kõrvale Bertie tegevuse Põhja-Iirimaal, meenutatakse teda Iiri ajaloo suurima laristajana.
Plaanides oma põgenemist, õnnestus Bertiel korra teha ka Marie Antoinette’i. Viimase tuntuim ütlus on ju soovitus leivapuuduses virelevatel inimestel süüa kooki. Kui Bertielt küsiti silmapiiril kogunevate tormipilvede kohta, siis ta leidis, et Iirimaa tulevikust halvastiarvavad närused inimesed peaksid “sooritama enesetapu”.
Õnnetu tõik seisneb aga selles, et majanduslanguse tingimustes võib nii mõnigi end tõesti ära tappa; Bertie majanduslik pärand võib seega tõesti osutuda enesetapubuumiks.
Niisiis – hüvasti Boston, head aega Berliin.
Hello Bankruptcy.
* * *
Iiri Vabariik
Pindala: 70 274 km²
Elanikke: 4,4 miljonit
SKP elaniku kohta: 505 363 Eesti krooni
Majanduskasv: 10% aastatel 1995-2000
7% aastatel 2001-2004|
4-5% aastatel 2004|-2008|
-0,5% aastal 2008|