Märtsi lõpus kutsusid doktor Johan Bäckman ja toimetaja Leena Hietanen Eestis elavaid venemeelseid noori Helsingisse meeleavaldusele Imbi Paju ja Sofi Oksase raamatu “Kaiken takana oli pelko” ilmumise vastu. Raamat jutustab Vene okupatsiooni ajal eestlaste vastu toime pandud kuritegudest.
Hullude nõudmised
Bäckmani ja Hietase lüke tekitas Soomes tohutult suure kära. Mõnd üksikut meeleavaldajat oli intervjueerimas märksa suurem ajakirjanike hulk. Lisaks võimaldati meeleavalduse soomlastest korraldajatel avaldada oma kummalisi arvamusi televisioonis lausa prime time’i ajal.
Leena Hietase ja Johan Bäckmani arvates ei okupeerinud venelased 1940-ndatel aastatel Eestit. Nende meelest on eestlaste Siberisse küüditamisest rääkimine puhas propaganda. Hietanen lisas veel, et Eesti on apartheid-ühiskond, kus meediat tsenseeritakse.
Hietanen leiab, et paari kevade tagune pronkssõduri teisaldamine pidanuks andma peaminister Putinile õiguse saata Eestisse Vene tankid. Hietanen ja Bäckman on arvamusel, et Ida-Eestist peaks tehtama autonoomne piirkond.
Duo väited ning nõudmised on suured – ja valelikud. Eesti riigi valitsuse poliitika suhtes teisel arvamusel olemine ei anna veel õigust ajalugu moonutada.
Neelatud sööt
Igaüks, kes tunneb ainsatki eesti perekonda, teab, et terror ja hirm olid Nõukogude ajal tõelised. Iga eestlane tunneb või teab inimesi, kes saadeti vägivaldselt Siberisse. Osa neist tuli tagasi alles aastakümneid hiljem. Osa mitte kunagi. Paljud eestlased kannatavad painajate all veel tänagi. Mälestused ei kao ju kuhugi.
Miks siis Soome meedia Hietase ja Bäckmani visatud sööda nii hõlpsalt alla neelas? Üks põhjus on, et soomlased muutuvad alati ettevaatlikuks, kui räägitakse Venemaast. Nõukogude Liidu ja Soome vahel sõlmitud vastastikuse abistamise ehk YYA-pakti ajal aset leidnud ning viiskümmend aastat kestnud ajupesu jätab teadagi jälje.
Lisaks sellele on soomlased alati uskunud juhtide ja meediakanalite räägitavaid valesid. Soome koolidesse saadeti 70-ndatel arstide poolt koostatud teade, mille kohaselt enam kui 70-aastase Urho Kekkose füüsis on sama hea kui 40-aastasel mehel.
Teiseks põhjuseks võib olla, et Nõukogude Liidu õitseajal ei räägitud Soomes Eestist midagi. Soome meedia poolt teadlikult välditud teemade tõttu ei tea soomlased tõde Nõukogude terrori kohta ega ka midagi muud Eesti lähiajaloost. Kapitalistlik Soome oli ainus paik maailmas, kus meediakanalid süüdistasid Nõukogude propagandat, kuid selles ei saanud aknast välja vaadates veenduda.
Puhas möla
Nõukogude Liidus ja teistes sotsialistlikes riikides oli valede nägemine kerge. Uue Eesti dokumentaalfilmi “Disko ja tuumasõda” noored autorid Kiur Aarma ja Jaak Kilmi rääkisid hiljuti Helsingin Sanomates, et nende lapsepõlv 1980-ndatel ei olnud enam traagiline, vaid tragikoomiline. “Me ei uskunud sõnagi, mida kooli ideoloogiatundides räägiti.”
Bäckmani ja Hietase meeleavaldus oleks jäänud Eestis kajastamata, sest nõukogude ühiskonnas elanud inimesed teavad, et nende jutt on möla.