Kuna kõik annaalid ja ajalooürikud väidavad, et Loits loodi aastal 1996, siis minu arvutustulemused juubeldamiseks põhjust ei andnud. Uurisin, et mis sellega siis ikkagi on. Asjaosaliste sõnutsi olla 1996 Loits eostatud. Mis tähendab seda, et Lembetu mõtles tol aastal välja, et lahe oleks teha bänd nimega Loits ja vahepealsetel aastatel tegi ühes mõne kalli sõbraga valmis mõningad lood. 1999 kevadel sattus kamp muusikuid erinevaist Eesti paigust ühel sünnipäeval kokku ja hakati loitsima. Sealt siis see kümme.
Kuidas lükkad, nõnda läheb
Kohe algusest peale hakati panema täie rauaga (raud – tuntud metall). Pärast mõnda tegutsemiskuud mindi stuudiosse ja esimesel aastal käidi ära tuurilgi. Lisaks sellele, et tegemist oli noorte hakkajate meestega, oli kiirelt saabunud edu tagamaaks ka see, et kõik olid selleks hetkeks juba niivõrd-kuivõrd kogenud muusikud. Välja arvatud Karje, kelle jaoks oli tegemist esimese bändiga, aga ju siis oli indki selle võrra suurem. Debüüt “Ei kahetse midagi” ilmus kolm aastat hiljem.
Karje meelest oli plaadi nimi kõnekas ka esimeste laivide kirjeldamise seisukohast: kontserte anti nii, et midagi ei kahetsetud. Nüüd, iga kolme aasta tagant, on ilmunud uus plaat ja usutavasti see trend jätkub. Loitsu eduloo hindamiseks võib kasutada erinevaid näidikuid, aga üheks parematest on vast see, et juba nende esikplaat on tänaseks ilmunud üheksa korda ja seda erinevate plaadifirmade alt ning esimene partii vinüüle oli läbi müüdud enne, kui need tehasest kohale jõudsid. Geograafilise skaala üle võib bänd samuti uhkust tunda: “Mehhikost Ukrainani,” ütleb bändiliider Lembetu.
Mis kallis, see kaunis, mis odav, see mäda
Loitsu iseloomulik joon, võrreldes suure osa teiste Eesti bändidega, on see, et muusika kõrval pööratakse oma väljaannetes suurt rõhku ka visuaalsele poolele. Lembetu seletab, et Loitsu-suuruse kollektiivi puhul ei ole selliste terviklahenduste pakkumine kahtlemata äriline. Pigem on tegemist kummardusega ühelt poolt fännidele, teisalt iseendale. Mõeldakse, millisena oma lemmikbändi plaati saada soovitakse ja siis Loitsule selline tehaksegi. Karje arvates pakub Loits ühtset tunnetust sellest ajaloo-osast, millest räägitakse. Lüürika, kujundus, imago ja muusika kannavad koos seda sõnumit, neid ei saa lahutada ega liita, nad on kõik koos osa Loitsust. “Muusikal on suurem väärtus, kui saad kogu liigutava paketi,” ütleb ta.
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta
Muidugi ei saa keegi Loitsust rääkides üle ega ümber sõnumist. Ja ma ei taha olla mingi radikaal. Küsisin rahva tungival soovil, kas on oodata plaati Eesti laskurkorpusest. Ei ole. Loitsu ei huvita rahva tungiv soov. Nemad räägivad sellest osast eestlaste ajaloos, mis jäi poole sajandi jooksul kajastamata. Lembetu arvates on loitsuealiste inimeste puhul tegemist viimase põlvkonnaga, kellel on veel otsekontaktid Teise maailmasõja ajal elanutega ja on oluline rääkida nende inimeste saatusest. Just neist asjadest, mida okupatsiooniaastatel rääkida ei saanud.
Üks on hea, teine veel parem
Millega lõpetada juubelijutt? Numbritega muidugi. Kuid selle asemel, et ennustada, mitu aastat või aastakümmet Loits veel tegutseda võiks, räägiks hoopis positsioonist. Teisest kohast kõikjal. Näiteks MTV Eesti videote arvestuses või Eesti Ekspressi kultuuripreemiate puhul või Eesti metallibändide kohalikus tuntuse reas… Ma olen kuulnud lugusid, et Eesti tahab Eurovisioonil taas esirinda rühkida. Pole vist vaja kaua mõelda, et aru saada, kelle peaks Eurovisioonile saatma, et hõbemedal saada.