Vältevaheldus pealkirjas on taotluslik. Välted selles Tarmo Tagametsa tükis vahelduvadki. Kus Kanuti Gildi SAALis on keldris Erni Kask (Rakvere teater) ja Anti Kobin (Eesti Nuku- ja Noorsooteater).
Persse, ja juba matsid Postimehe kommentaariumis kobisevad, miks ma peaksin mingite tolade eneseotsinguid vaatama. Ja samas, kui Kask Rakveres komöödiat mängib, siis vahivad ja irvitavad küll, või kui Kobin “Õnne 13” sarjas sehkendab, on silmad pulkas teleka ees. Sellest kirjutas Vadi aprilli alguses ?efi essee, lugege üle. Aga see selleks.
Ja samas muidugi on see tükk lõbus onanism. Vaade endasse. Et oh fakk, kohati. Persse, millega ma, täiskasvanud mees, tegelen. Aga see, sõbrad, võime ennast aeg-ajalt kõrvalt vaadata, võime enese kohta küsimusi esitada, on asi, mis ei lase vaimu lödiks.
Eks meile kõigile antakse elu alguses kelk ja lükatakse põndakult alla. On kaks võimalust, lihtsalt libiseda ja tuhiseda, või aeg-ajalt natuke pidurit tõmmata ja vasakul kasvavat kuusetukka imetleda. Seda järgmise kuusetukaga võrrelda ja nii. Siis on võimalik seoseid luua. Ja seoste läbi areneda. Ja läbi arengu teisi arendada. Vahele suts intellektuaalset pulli teha ja enese üle irvitada.
Kokkuvõttes mõnus ja ladna tükk, mis mitte ainult ei pretendeeri kunstilisele üldistusjõule, vaid selle ka saavutab. Kui korraks T?ukil ja Gekil pidurit tõmmata, siis saab sellest aru kah.
KUNSTI TUNNUSTEGA